Sven Regener "Berliini bluus"

Sven Regnerer on saksa muusik ja kirjanik, kelle sulest ilmus esikromaan "Berliini bluus" (orig "Herr Lehmann") aastal 2001. Romaan, mis kirjeldab noore üksiku mehe elu Berliinis 1989 aasta suvel ja sügisel, kogus popolaarsust ning järjeraamatud ilmusid Saksamaal 2004. ja 2008.aastal. Kuna enamus tegelastest on raamatus mehed, siis võik ju teost "meestekaks" nimetada - oli selline pigem lõbus ajaviite lugemine, mil koos peategelasega sai mööda Berliini  ringi longitud. Kuna ise olen mitu korda Berliini külastanud, siis tekkis lugedes ikka aeg-ajalt kujutluspildikesi silme ette (nii oli ka siis, kui lugesin kunagi raamatut "Naine Berliinis"). 

Kas see siis ongi elu, kui enamuse ajast veedad kõrtsis tööd tehes või lõbutsedes ja varahommikuti jõuad pooleteisetoalisse korterisse lõpuks magama, et õhtul taas alustada? "Hakkan lihtsalt astuma, mõtles ta. Küllap ülejäänu tuleb kuidagi iseenesest."(lk 230)

"Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel..."

Minu Pöff 2017

Iga Pöff saab ükskord otsa. Ei ühtegi ülihead filmi, aga mitte ka sellist, mille lõppu kannatamatult toolil niheledes ootasin. Mis mind üllatas?  Olin oma kavva korjanud enesele teadmata hulka linateoseid, mille peategelasteks lapsed, kes kõik (kümme) nägid  välja väga armsad  ja mängisid oma rolle superhästi. 


1. Ali Pulm (Austraalia) Romantiline komöödia, mille taga on peidus paljude inimeste tragöödia. Olukord, mil religioon keelab armastusel põhinevad abielud, ei ole veel tänapäevalgi minevik. /8

2.  Reis Hispaaniasse (Suurbritannia) Ajaviitefilm koos kahe koomiku, Hispaania toidu- ja loodusvaadete seltsis./7

3. Lääne pool päikesepaistet (Austraalia)   Film  isa ja poja ühisest päevast, kus olevik on nagu sild minevikust tulevikku. Õnneliku lõpuga lugu. / 8

4. Autojuht  (Iisrael, Prantsusmaa) Lugu isast ja tütrest, pilguheit juutide ellu. /8

5. Omaksed (Venemaa) Väga realistlik ja samas julm pildike noorte inimeste elust, nende iseseiseisvumisest, lootustest ja unistustest.   /9

6. Suvelapsed (Island, Norra) Kurb. Lastekodu keset tühja välja. Lapsed, kes igatsevad ema ja päris kodu järele. Kurjad kasvatajad, pigem nagu nõiad ja väiksed vaprad murtud hingedega lapsed. /8

7. Võistleja  (Columbia) Lõbus meelelahutus ja samas huvitav pilguheit Columbia inimestele ja kultuurile./8

8. Armastus ja Shukla (India) Realistlik  India ühiskonna ja traditsioonide peegeldus kahe noore vastabiellunud inimese kooselu näitel. /7,5

9. Päikeselõõsas (Prantsusmaa, Portugal) Kaunite looduspiltidega Portugali suvi ja imearmsad  väikesed punapäised kaksikud, kuid filmil on rääkida kurb lugu perekonna lähiminevikust. /8

10. Kas tunned end vahel tühja ja läbipõlenuna? (Saksamaa, Holland) Absurdne, kuid naljakas. Väga hea naisosatäitja ( Lina Beckmann) /9

11. Õnnelik lõpp (Prantsusmaa, Austria, Saksamaa) Ka uhkes häärberis elades kimbutavad inimesi argimured, millest pääsemiseks ei oska inimesed leida väljapääsu./ 8

12. Vaba elu (Hispaania) Elu üksikul müstilisel saarel, armsad lapsed koos oma onuga kesk metsikut loodust avastamas täiskasvanute maailma /7

13. Kolm tippu (Saksamaa, Itaalia) Metsiku ja kenade loodusvaatete taustal tuuakse ekraanile väga aktuaalne teema..Tasapisi hargneb lahti tänapäeva perekonnadraama, kus ema mõtleb enda heaolule rohkem, kui oma pojale. Paraku ei suuda ka parim võõrasisa asendada lapsele oma isa./9 

Minu PÖFF 2016

7. VAIKNE SÜDA (Iisrael)  Lugu noorest naisest, kes kolib Jeruusalemma, et alustada seal üksinda uut elu. Muusika, religioon, inimsuhted... /9

8. PISUT PÕRUNUD (Itaalia, Prantsusmaa) Lõbus seiklus suvises Itaalias, kuid filmils on ka teine väga tõsine teema: emaarmastus.  /9

9. PORTO (Portugal, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, Poola)  Armastus esimesest silmapilgust kogu eluks. Väga hea näitlejatöö: kuigi  mängib vaid kaks-kolm tegelast, on film igati nauditav, /8

10. PETERBURI. AINULT ARMASTUSEST (Venemaa) Seitse naljakat lühifilmi. Lummav linn ja ilus muusika. Mõnus meelelahutus. /7

11. TELI JA TOLI (Venemaa) Lõbus külaelu ja võrratult ilus loodus ning armastus.  Tõsisemad teemad jäävad varju. / 6

12. PRUSSAKAS (Argentina, Tšiili) Tõsine film tõsisel teemal. Kui kord oled hammasrataste vahele jäänud, siis alati ei saagi sealt enam välja. Kahju. /7

Minu PÖFF 2016

1.MEES BINOKLIGA  (India) Vähe tegelasi ja tegevust, aeglaselt vahetuvad looduspildid. /6 

2. ÕNN TULEB MAGADES (Eesti) Lahe Eesti film, väga meeldisid naisosatäitjad (Katariina Unt,  Ita Ever, Katrin Pärn) ja kenad kodused Tartu linna vaated. /8

3. MEES JA NAINE (Lõuna-Korea). Üks parimatest sel aastal nähtud filmidest. Armastust ei saa keelata ega käskida. Tehes haiget oma lähedastele, teeme haiget ka iseendale ja vastupidi. /10

4. PARIS LA BLANCHE (Prantsusmaa) Kurb armastusfilm inimsestest, kes on küll abielus ja tahaksid perega koos elada, kuid peavad kodumaalt eemal perekonna jaoks elatist teenima. Tekib küsimus, mille või kelle nimel vanemad end ohverdavad, kui vanaduspõlve üksinduses peavad veetma. Tore elamus oli kohtumine filmitegijatega, kes küll elasid Pariisis, kuid oma juurtelt polnud täisverd prantslased. /9

5. TAVALISED INIMESED (Filipiinid) "Tänaval sündinud" -  võiks olla selle filmi pealkiri, Tänaval taskuvargustest ja annetustest elavad noored pole ju tavalised inimesed.  Väga liigutav film imiku vargusest. / 9

6. ZOOLOOGIA  (Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa) Kuigi fantaasia filmid pole minu lemmikud, oli selles filmis väga hea allegooria. Et täiskasvanud inimesed võivad väga õelalt käituda, on aga kahjuks reaalsus. /8

Palverändaja. Eestlaste palverännakud laias maailmas

Camino de Santiagost olen varemgi üht-teist kuulnud ja lugenud, aga sellest raamatust lugesin eestlaste  palverännakutest ka väga eksootilistesse kohtadesse. Rännak kui enda otsimine ja enda ületamine, aga samas uue nägemine ja kogemine - see tundub midagi erilist. Raamatus on kaheksa inimese väga erinevat lugu. Lisan siia mõned head mõtteterad:

Jürgen-Kristoffer Korstnik

...kui lased asjadel ise kujuneda ja teed näidata. Korraga hakkavad asjad elus maagilisel kombel kokku langema, harmoniseeruma ja selginema. Kui laseme lahti soovist midagi omada ja kontrollida, sünnivad suured imed ning sellest võib saada me igapäeva elu osa.

...peaksime jagama seda, mida saame, ja kui see pole mõni oskus või asi, siis kas või väike naeratus ja jagatud rõõm.

... iga hetk hoolitseb iseenda eest, muretsemiseks pole põhjust. 

Soovin, et mul oleks kõike täpselt niipalju, kui vaja. Pole vaja rohkem, pole vaja vähem. 

Kadri Raudsepp 

...kui teada tahta, milline on soola maitse, võib lugeda läbi hunniku raamatuid, vaadata filme soolakaevandusest, arutada soola maitse üle asjatundjatega, kuid tegelikult saame õige maitse teada alles seda järtele proovides. 

(budismi tuntud mõttekäik)

Martti Kalda

 Kogemus on väärt vähemalt samavõrra kui teadmised. 

... inimene oma põhiolemuselt on oma olemuselt kõikjal ühetaoline. Teda ajendavad, kihutavad tagant samad tungid. Elujänu ja surmahirm. Usk kõrgematesse jõududesse.___.Jäädvustada igaveseks.___Saada igavikuks.

Viis inimest, keda kohtad taevas

Selle raamatu kohta leidsin soovitusi internetist ja nii tekkis huvi teos muretseda ning seda lugeda. Algus ja lõpp olid haaravad, aga kuskil teise kolmandiku peal tekkis tüdimus. Eelistan siiski reaalsust. Mis on enne ja pärast surma, seda võib ju igati ette kujutada. Mina nautisin pigem peategelase sünnipäevade kirjeldusi. Nappide sõnadega kirjeldatud sündmused lõid kujutluspilte ühest lihtsast mehest, kel oli unistusi, mis ei täitunud. Aga ometi oli ta õnnelik, sest tal oli armastus. Armastada elu jooksul vaid ühte naist - see peab ju ikka suur armastus olema. Mees kohtub peale surma taas oma naisega ja teiste tuttavate inimestega, kes selgitavad, et miski ei juhtu niisama, vaid kõik on kõigiga seotud. Surm võib inimese kaasa viia, aga ta võib ka lihtsalt mööda kõndida ... tee vaid head, kuni elad.

Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi. 

Julgus elada

Ma ei mäletagi, mil viimati nii head raamatut lugesin. See oli veerandsada aastat tagasi, kui Herman Sergo "Näkimadalad" mind hommikuni ärkvel hoidsid, sest lihtsalt ei raatsinud lugemist pooleli jätta. Nüüd siis Herdis Ojasu jutustus elust ja inimestest. Uued olukorrad, kogemused, inimesed aitavad unustada  rutiinset argipäeva koos probleemidega. Võõrsil olles on küll kõik teistmoodi, kuid muretut elu pole maailmas olemas. Selle raamatu sündmused ja  tegelaskujud on nii ehtsad, et lihtsalt pole võimalik neid välja mõelda. Ainuüksi see  elutarkus, mida jagasid 95-aastane memm või 67-aastane purjekamees Georges, annab mõtlemisainet.

• Kõiki inimesi on võimalik armastada, kui Sa võtad neid nii, nagu nad on
• Inimese muudab paremaks enese armastamine ja endale kõige lubamine
• Ära eelda, et tulevik peab olema kui minevik nii ei juhtu... selle eeldamine toob ainult pettumusi. kõik muutub, õpi uue oleviku ja tulevikuga elama.
• Usu oma südant, ainult tarkus ei aita elada: "Teiste tarkus on alati teiste oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma".

Tore, et ühest Kreeka reisist väga kaasahaarav ja samas mõtlemapanev raamat sündis.

Miks mitte? Pourquoi pas?

Mis on mängult ja mis on päriselt? Kas mängult ongi päriselt? Selline tuntud mõte tabas mind just praegu, kui Ene Rämmeldi raamatu taas kätte võtsin, et seda blogi siin kirjutada. Raamat mulle meeldis: lugedes oli Pariis silme ees ja südames. Kuna olen selles võrratus linnas just hiljuti paar korda käinud, siis oli kõik justkui käega katsutav ja väga reaalne. Peale Pariisi elu lummuse puudutas mind ka pensionile jäämise teema, see aeg on paljude jaoks väga oodatud ja samas ka kardetud. Minu meelest on pensionipõlves kirjutamine väga hea vaba aja sisustamise viis. Jään ootama Ene Rämmeldi järgmist raamatut. 

Minu Tenerife

Pole juba ammu ühtegi raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Või kui olengi, siis on jäänud need blogisse lisamata. Mitmeid raamatuid sai eelneval aastal poole peale loetud või siis lihtsalt üksikuid lehekülgi lugedes läbi sirvitud. Kui möödunud detsembrikuus sattusin „Minu Tenerife” esitlusele, siis ostsin sealt ka raamatu kaasa, et pühade ajal lugedes unistada pikast puhkusest võõrsil. Juba teose alguses sain teada, et Tenerife on koht neile, kes ei karda igavust. Raamat ise ei olnud kindlasti igav, pigem mõnusa huumoriga vürtsitatud puhkuseplaneerija käsiraamat. Leiab mõtteid, et kus käia ja mida vaadata; kus ja mida süüa ja juua jne. On ammu tuntud tõde,  et alles võõrsil olles oskad paljusid koduseid asju väärtuslikumalt hinnata. Kohalikele on seal oma elu elamine töö tegemisest kindlasti tähtsam. 

„Torumees käis meie juures viis korda probleemi uurimas ja lõpuks parandas ära vale kraani. Sest tavaliselt olevat külma ja kuuma vee torud teistpidi. Tavaliselt...Järele proovida ta ei viitsinud.”

Igal medalil on kaks külge, aga tänapäeval võiks elu tõesti olla kõike muud kui kella kaheksast viieni kontoris istumine. Raamat lõppeb sama mõttega, millega algab: igavus on vajalik. Pole vaja rahmida hommikust õhtuni – kõigil on vaja aega, et olla iseendaga kahekesi. Kuigi mõnikord väga tahaks, ei tihka mina telefoni helina peale vastata nagu Mart Normet:

„Kuule, ma ei saa praegu rääkida, mul on praegu igav. Helista hiljem.”

LVRTIQMI

Minu Stockholm

Möödunud aastal sai läbi loetud nii mõnigi e-raamat, nende hulgas ka "Minu Stockholm". Selle raamatu autor pole Rootsis elanud mitte kaks ega viis aastat, vaid suisa 25 aastat. Seega tunneb ülihästi linna, millest kirjutab. Sain põjaliku ülevaate rootsi toidust, huvitavatest kohtadest Stockholmi äärelinnas, aga erilise huviga lugesin koolisüsteemist. Just sellisena näen ka mina ideaalset kooli.

Rootsi koolis on aga õpilase-õpetaja  suhe kõigest hoolimata pingevaba ja südamlik. Autoriteet tekib hoolivusest, mitte hirmust õpetaja ees. Õpilased usaldavad oma õpetajat, kes ongi parimal juhul neile tõeliseks teejuhiks täiskasvanute maailma. Eriti kui kodu panus sellesse on väike.

Autor on ise leiba teeninud peale teiste ametite ka giiditööga ja kindlasti võib raamatut soovitada sirvida vahetult enne Stockolmi külastust, et avastada midagi sellist, mis tavaturisti teekonnalt välja jääb. 

Minu PÖFF 2013

Filmide valik on tehtud ja piletid ostetud. Et emotsioone vahetumalt kirja panna, siis püüan seda teha kohe, kui linateos nähtud.

1.    Wajma, Afganistani armastuslugu 

Julm, aga ei midagi uut siin päikese all. On mehed ja on naised, on kirjutamata seadused ja moraalinormid. Nägin ehk ehedat Afganistani. - 7p

2.Gabrielle 

Väga hea film ning kohtumine ülimalt vitaalse režissööriga ja meespeaosatäitjaga olid muljetavaldavad. Kõigil inimestel on tunded ja soov õnnelik olla, ka neil, kes on teistmoodi (diagnoosiga). Lisaks boonusena mõnus muusika, mis muutis filmi kuidagi helgemaks. - 9p

3.  Kuus akti  

Lugu noortele noortest järelemõtlemiseks. Ei mäletagi, mil viimati  Iisraeli filmi vaatasin - 6p

4. Llewyn Davise ballaad

Kunstiliselt tugev film, nauditav operaatoritöö. Tõetruult on kujutatud poole sajandi vanuseid hetki ühe vaese muusiku elust. Väga nauditav olustik - taustaks nukrad folklaulud. Ei saa märkimata jätta olulist kõrvalosatäitjat - kassi. (Mul oli kunagi omal ka kodus just selline beezikaspunane nutikas kiisu). - 7p

5. The Broken Circle Breakdown

Film, mis teeb liiga palju haiget. Kohati on tahtmine kuskile nupule vajutada, et end säästa. Väga hästi mängitud rollid ja ilus muusika paelub aga niivõrd, et hoian ikka silmad ja kõrvad lahti. Kõigil inimestel on omad vankumatud tõekspidamised, küsimus on vaid selles, kas suudame teisi aksepteerida või mitte. - 9p

Jõulud Riias muusikaga

Ilusate jõulude juurde kuulub lumi, tänavaid kaunistavad ehitud jõulukuused ja palju palju kaunist muusikat.

• Riia jõulukontsert  "Imeline maa" toimus Kipsala hallis - solistid, koor ja orkester esitasid  erinevate sajandite läti ja välismaiste heliloojate jõululaule. Kena pidulik lõunane massiüritus, aga ei enamat. Isegi lisalugu ei mallanud publik oodata.
• Jõulukontsert Dailes Teartris jättis väga sügava mulje. 13 näitlejat ja muusikut jutustasid läbi laulude läti rahva lugusid. Väga hea minimalistlik lavastus, kus oli hulganisti äratundmisrõõmu, et kui lähedased on ikkagi eestlased lätlastele (ja liivlastele).  Kontserdi teise poole laulud olid kirjutatud läti luuletaja Mara Zālīte sõnadele. 
• Orelikontsert Riia Toomkirikus  ei vaja vast kommentaare.
•  NEW YEAR GALA Läti Rahvusooperis oli ootuspäraselt ilus ja suursugune, teiste solistide hulgas esines seal ka lummav eestlanna Kai Rüütel , kel hästi  tuttav ka Londoni Kuningliku Ooperi (Royal Opera House) lava. 
• Sellist kabareed nagu pakub klubi Artelis võib näha ainult Riias. Etendus Cabaret Bombaloo   kulges hoogsalt, kindlasti lisas särtsu ja eksootikat trupi rahvusvaheline koosseis. Kuid  eriti läksid südamesse ja kütsid emotsioone läti tüdrukute armas, isegi süütu ja lapselik lihtne ilu ja profesionaalsus. Kui olete ka kunagi Riias Artelis klubi külastamas, siis soovitan soojalt enne veidi kõrvalmajas istuda ja nautida väga toredat  kohvikut  Innocent Cafe  , kus kõige muu hulgas on pakkumisel ka väga maitsv, rikkalikja taskukohane  buffee või  brunch. Ja kui nüüd jutt toidukohtade peale läks, siis teine uus mõnus avastus oli Baroni tänaval India  söögikoht Hare Krišna taimetoitlastele.
• Ja aasta lõpetuseks Arena hallis vana hea ABBA uues kuues ja muidugi ka sisus- aga äratundmisrõõmu ja nostalgiat jagus kuhjaga.

 biLVRTIQMI

Minu Supilinn

Täna üle hulga aja sain kord läbi loetud jällegi ühe "Minu-sarja" raamatu, kuigi mul hetkel õige mitu veel järge ootamas. Eeldasin, et Supilinnast kirjutab inimene, kes Seal sündinud ja kasvanud... aga ei. Soome mees kirjeldas kuidas temast tasapis Supilinnas Eesti mees sai. Tallinna Pelgulinn on minu jaoks midagi samalaadset, mis tõmbab ja lummab. Tartuga on mul jälle omad teistlaadi suhted ja kahjuks Supilinnaga pole erilist kokkupuudet, kuid tänu raamatule sain teada mõndagi vanade puumajakeste elu-oluolust ja inimestest. Eriti ilusasti kirjeldab autor Kristiinat.

Kristiina on üks salapärasemaid naisi, kellega ma olen elus kokku puutunud.Ta on nõidusliku näoga ja soojade silmadega.Ta liigutused on nagu mõnel tantsijal...Otsige kõik Kristiina raamatud üles ja kui öösel sajab vihma ja ritsikad alustavad mängimist, siis on õige hetk teha ta luulekogu lahti. Minu jaoks on ta lihtsalt müstika, nii  tema luule kui ka ta ise.

Kujutan  päris hästi ette sellist lämbet sumedat augustikuu ööd Supilinnas. Samas mäletan tänaseni oma lapsepõlvest Tartus Maarjamõisas kevadel õitsvate lillade sirelite ja valgete nartsisside hingematvat aroomide segu, võimalik et selline lõhn hõljub kord aastas ka Supilinnas - ma ei tea.
 "Minu Supilinn" on nüüd minu esimene loetud e-raamat.
biLVRTIQMI

Minu PÖFF 2012

Uue aasta alguses tehakse ikka kokkuvõtteid möödunud aastast. Kuna minul veel viimasel Pöffil nähtud filmid siia jäädvustamata, siis teen seda täna. Seekord ma filmimaratoni ette ei võtnud, piirdusin vaid mõne filmiga.Hindasin need filmid 10 punkti süsteemis ära ka, nüüd paar kuud hiljem tundub, et tegin hea valiku.

1.  Pieta       -  hea näitlejatöö, kuid liiga jõhker, see on tõesti film, mis kütkestab ja kohutab     6/10
2. Marie Krøyer   - autobiograafiline ajalooline draama, elu on üks pidev valikute tegemine   8/10
3. Eruta mind  -  lõbus ja naljakas noorte film, mis tegelikult kajastas väga tõsiseid probleeme 9/10
4.  Kokoko - minu lemmik 2012 aasta pöfil, väga hea näitlejatöö,  saatus või inimese enda valikud 10/10
   
5.  Hemel - ei midagi erilist, lihtsalt üks kodukootult erootiline film, iga naine on omamoodi ilus  5/10
   
6. Paradiis: Armastus-  naljaks, kuid samas väga realistlik, igal asjal siin elus on kahjuks oma hind 8/10
   

LVRTIQMI

MINU VIETNAM

Kevadel, kui käisin raamatukauplusest "Minu Vietnamit" küsimas, polnud veel raamat müügile jõudnud. Nüüd, suve lõpu poole õnnestus mul teos läbi lugeda. Arvan, et igati lahe on emapuhkuse ajal mõnes teises riigis elada, et teist kultuuri kogeda, midagi uut, huvitavat ja ilusat näha. Beebiga Vietnamisse sõitmine tundub üsna ekstreemne. Alati tundub parem seal, kus meid pole. Ära peab käima kasvõi selleks, et teada saada kui hea tegelikult koduses Eestis on, sest siinse eluga oleme me kohanenud. 15 miinuskraadi kodumaa talves tunduvad kindlasti palju talutavamad kui 15 soojakraadi niiskes Vietnamis.
...Ja sellegi poolest hakkan internetist uurima: kuidas kõige kiiremini ja soodsamalt Vietnamisse sõita saaks.
LVRTIQMI

Minu Moskva

Väga soravalt kirjutatud pildikesed suurlinna elust ja olust. Kuigi ma pole ise juba üle 30 aasta Moskvas käinud, pole seal raamatukirjelduste järgi midagi, mis mind väga tagasi kutsuks. Autor väidab : "Moskva on müstiline koht, mis ühteaegu tõukab ja tõmbab". Meeletult suur rahvamass on üsna väsitav, aga nostalgiahõngulist restoranivagunit külastaksin küll. Suvel keset linnaparki moskvalase kombel vorstikesi grillida oleks samuti lahe. LVRTIQMI

Minu Jaapan

"Minu Jaapan" tekitas minus kuidagi vastuolulisi tundeid, aga neid kirjeldada ma ei oska, kindlasti polnud asi ainult raamatus. Kuna tahtsin lugemisega kiirelt raamatu lõppu jõuda, siis avastasin end mitmel korral üle rea lugevat, hiljem tegin seda juba meelega. Teos oli siiski huvitav, kaasahaarav ja sisutihe. Sain mõndagi teada sellest kaugest eksootilisest kirsiõie maast. Meie eestlased oleme kassid, kes hulguvad omapead, aga jaapanlased hoiavad väga kokku ja on tavaline, et veel peale tööpäeva lõppu veedetakse aega koos töökaaslastega. Et konkurensis püsida peab teadma, et klient on kuningas. LVRTIQMI

...pisikesed poekesed... peavad tihedas konkurensis ellujäämiseks olema ülimalt teadlikud, kes on nende kliendid, millal nad tulevad ja mida nad ostavad, ning selleks teeb poeomanik kogutud statistika alusel pidevalt analüüse, mis abistavad teda kauba tellimisel koguni kellaajalise täpsusega."

Minu Moldova

Lõpuks võin ma kustutada "Minu Moldova" praegu-loen raamatute nimekirjast. Selle raamatu lugemist alustasin juba aasta või kaks tagasi ja siis vahepeal on teised Minu-sarja raamatud end vahele trüginud. Moldovas pole ei merd ega mägesid, kuid on maailma pikimate keldrikäikudega (250 km !) veinikeldrid ja ühes neis salauks, mille taha peideti Gorbatšovi kuiva seaduse tulles 10 tuhat pudelit parimat kollektsiooniveini. Saan teada, et inimesed, kes varem sõitsid autodega, on tänapäeval nii vaesunud, et veavad kaupa nüüd eeslitega. Ei olevat kerge leida inimest, kes end uhkusega moldovlaseks nimetaks.

Minu jaoks oli raamat ehk liiga poliitikat täis ja sellepärast ka kohati igavavõitu, samas kuidagi nostalgiline kui mõtlen sellele, et alles see oli kui elasime kõik koos NSVL-s.

Lisaks fotod raamatu autorilt:
album 1 ja album 2


Lugesin äsja, et : "Tööealine elanik loeb keskmiselt kuus raamatut aastas, teatab statistikaamet" - mina lugesin mullu rohkem kui kuus raamatut.
LVRTIQMI

Minu Kolumbia

Lugesin põnevusega, kuidas võib üks kauge ja võõras maa nii omaseks saada, et kahju on sealt lahkuda ja oma kodumaale tagasi tulla. Siin kohal meenuvad Doris Kareva sõnad (vist ikka oli tema): "On raske tulla, kui on mindud kaugele ja jäädud kauaks..." Kolumbia pakkus nii mõndagi: nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi. Tundus nagu oleks Kolumbia kõigi võimaluste maa, kus võib end kas leida või hoopis kaotada.

Siinsed tänavad on pikad, betoonised, räpased, hallid. Aga nende ümber käib kirev elu. Palmialleede alla on asunud elama terved kodutute perekonnad, kes ristmikel endale raha teenivad - näiteks autoaknaid puhastades või klounina möödujate meelt lahutades.'
LVRTIQMI

Minu Eesti ( II osa )

"Olümpia hotelli eest teist korda mööda sammudes turgatas mulle pähe, et minust on saanud mees. Teistsugust sõna lihtsalt polnud sedasorti inimese kirjeldamiseks, kes astub hilisõhtul mööda Tallinna tänavaid, kott täis mähkmeid, nõmmliivateed ja kapsaid. Kapsas on vajalik loodetavasti homme: selle lehed pidid rahustama toitva ema paistes tisse, kui piim hakkab tulema. Vähemalt rääkisid niimoodi vanad eesti naised. Kes olin mina, et vaielda vanade eesti naiste tarkusega?"

Ei tasu vaielda jah - ei eesti naistega ega nende tarkusega. Mõnusa irooniaga kirjeldatud kohanemislugu valguselembelise võõramaise mehe elust hallil ja pimedal Eestimaal oli väga mõnus lugeda. Ega polegi nii kerge end näha sellisena nagu kõrvaltvaatajale välja paistad.




LVRTIQMI