Ma ei mäletagi, mil viimati nii head raamatut lugesin. See oli veerandsada aastat tagasi, kui Herman Sergo "Näkimadalad" mind hommikuni ärkvel hoidsid, sest lihtsalt ei raatsinud lugemist pooleli jätta. Nüüd siis Herdis Ojasu jutustus elust ja inimestest. Uued olukorrad, kogemused, inimesed aitavad unustada rutiinset argipäeva koos probleemidega. Võõrsil olles on küll kõik teistmoodi, kuid muretut elu pole maailmas olemas. Selle raamatu sündmused ja tegelaskujud on nii ehtsad, et lihtsalt pole võimalik neid välja mõelda. Ainuüksi see elutarkus, mida jagasid 95-aastane memm või 67-aastane purjekamees Georges, annab mõtlemisainet.
- Kõiki inimesi on võimalik armastada, kui Sa võtad neid nii, nagu nad on
- Inimese muudab paremaks enese armastamine ja endale kõige lubamine
- Ära eelda, et tulevik peab olema kui minevik nii ei juhtu... selle eeldamine toob ainult pettumusi. kõik muutub, õpi uue oleviku ja tulevikuga elama.
- Usu oma südant, ainult tarkus ei aita elada: "Teiste tarkus on alati teiste oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma".
