kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Minu Argentina



Tõesti, iga minu sarja raamat on täiesti omanäoline, sest maad ja autorid on ju väga erinevad. Autorid küll enamasti noored inimesed, kel puuduvad pikad elukogemused, kuid avastavad julgelt laia maailma.

Argentiina oli minu jaoks maa, millest ma siiani pea-aegu midagi ei teadnud-- eksootiline ja kauge. Ma ei saa väita, et Liis Kängsepp kirjutas pealiskaudselt, sest ühe riigi esmatutvustuseks piisas sellest täiesti. See oligi selline linnulend ja asjade pealt poolt vaatamine, et sügavuti minna, peaks teosele mõned osad juurde kirjutama. Üks nii suur ja kauge maa ei taha lihtsalt nii väikesesse raamatusse ära mahtuda. Tean, et sobiva kaanepildi valimine polnud autoril kerge, kahjuks tundub mulle see ikkagi liiga tagasihoidlik.
Kindlasti ei suuda igaüks võtta ette sellist otsust, et minna üksinda kaugele ja kauaks rahva sekka, kelle keelt sa rääkidagi ei oska, et aasta pärast olla kogemustelt palju-palju rikkam.


  • Toit on neil igav ja maitsestamata, palju grillitud veiseliha ja kõrvale friikartulid.Rikkalik õhtusöök võetakse ette hilisõhtul vahetult enne uinumist.

  • Matet juuakse seltskonnas kõrrega ühisest kuivatatud kõrvitsakoorsest topsis, mida antakse ringiratast edasi.

  • Pühapäeviti toimuvad seltskondlikud grillimispeod koos hea veiniga.


Boenos Aires! See linn, kus ma aasta veetsin, on kohati lausa hingematvalt ilus. Mulle meeldivad need pikad sirged ja laiad tänavad, mis kulgevad nii kaugele, kui silm ulatub... Lae kõrgus on neis majades umbes 4 meetrit. Nad on väärikad, neis on iseloomu. Ja nad pole siin haruldased, vaid osa kohalikust igapäevast. Neil majadel on sellised uksed, et hing jääb kadedusest kinni. Ja suured-suured ilmekad aknad.
LVRTIQMI
Reisipalavik - 31. august-Argentiina. Külaline Liis Kängsepp. (ava playeris) - Oo! milline muusika!

laupäev, 2. jaanuar 2010

Minu Itaalia


Uue aasta esimese ööpäeva vahetuseks lõpetasin Kristiina Praakli raamatu "Minu Itaalia", oli tõeliselt mõnus lugemine ja näitas ka riigi peidupoolt, mis jääb turistile, kes läheb Itaaliat avastama, tihti teadmata. Igal juhul tahaks seda maad isiklikult lähimas tulevikus külastada.
Enne muidugi peaks mõne sõna itaalia keelt õppima, eile tegingi juba õpingutega algust ja hetkel kuulan laulu Laura Pausini esituses.

Mind üllatas, et keskealised lapsed võivad elada vanemate kulul.

Aga miks peaksin ma endale korteri ostma? Mulle meeldib mu kodu ja mulle meeldib, et mu ema mulle süüa teeb, mu tuba koristab ning pesu peseb...


Ei, Francesca ei maksa kommunaalkulude eest, ei, Francesca ei tee kodus süüa, ei, Fransesca ei käi ise poes.


Ometi on need lapsed kõrgharidusega ja omavad kindlat sissetulekut. Kui eelmine Itaallaste põlvkond tähendas naistele pigem koduperenaise ametit, siis tänapäeval on noored väga haritud, omades mõnikord isegi mitut kõrghariduse diplomit, kuid samas erialast tööd on väga raske leida.


Väga huvitavalt ja nakatavalt kirjutab autor itaallaste toitumiskultuurist. Proovisin just täna kodus valmistada pastat itaaliapäraselt. Minu lõunasöögi lauda kaunistasid taldrikud kolmevärviliste farfalledega, mis uppusid lõhe-koore-juustukastmes, lisaks veel päikesekuivatatud tomatid. Nüüd siis tean, et pastat tuleb süüa võimalikult kuumalt. Tean ka seda, et üle kahe klaasi veini pole sünnis koosviibimisel juua.


28-aastase Claudia pulmapidu, kus enamus külalistest on vanad daamid, kes heietavad juttu teemal:"Kui minu abikaasa veel elus oli..." on pigem tragikoomiline kui igav. Panen kirja pulmapeo toidukäikude menüü:




  • Antipasti e isutekitajad

  • Kahte sorti pasta

  • Liha ja kala, lisandiks juurviljad

  • Juustuvalik

  • Magustoidud ja küpsised, kohv

  • Pits grappat

- iga toidu juurde ka sobiv vein

LVRTIQMI