Leiunurk

Täna üht vana märkmikku sirvides leidsin kolmesalmilise riimluule, mille olin u 25 a tagasi kirjutanud. Tegin luuletusele, mis jutustab vabatahtlikust vangistusest, uue kuue. Polegi tükk aega midagi värsivormis kirja pannud.

***
tuleta meelde kadunud armumist
kesk lumiselt tardunud mände
jalad sügaval hangedes

küünaldelt vaha sulas ja tardus
tilkhaaval saabusid pilkased ööd

aurav samovar laual
tervitas hommikutundi

kodutu koera kombel
väsinud hulkumast ringi

kuniks veel vabadust
mõistsin end armutult vangi

tee hargnes kaheks
ma ei tundnud sind ära

tõde uputas
leekivat südant

pilukil silmad
tumeduse varjus
vandusid valet

aeg ahelad roostetas läbi

LVRTIQMI

Täheread

tule tähevalgel
tule, tule tähesadu
tähesaju tähetund
tähetunni tähelend
täherännu tähelind
täheparve täheränd
täheöödel tähevööd
teele, teele täheread

Pole päeva, mis parem kui täna

Ilus kuupäev täna -09.06.09.- väike Hannes sai 9-kuuseks. Küpsetasin õhtul lehetaignasaiu ja -pirukaid ning siis tegin koos väikemehega pisikese jalutuskäigu, tibutas vihma, kuid õhk oli mõnusalt soe ja värske.

Igasuguste puhkusegraafikute ja valimisaruannetega tahaks homme ühele poole saada, sest järgmise nädala esimeseks pooleks peaks juba ettevalmistusi tegema ja samas päevaks-paariks aja maha võtma. Elada tuleb nii, et ise rahul võin olla.

Et saavutada midagi ja leida oma pürgivas hinges rahu, tuleb enda isiklikud soovid ja ihad esikohale seada.

Oluline on see, kuidas Sina ise oma erinevaid töid, rolle ja iseennast väärtustad (keskendu korraga ühele asjale).

Ühele asjale keskendumine minul tavaliselt ei õnnestu, sest olen ju tähtkujult Kaksik, kes tegeleks aina uute ja uute asjadega.

***
ikka ma küsin
kuis läheb
sinul, su perel ja sõbral

mured on ühed
alati aega on vähe

alati kõik
nii nagu tahad
ei lähe

alati päike ei paista
kuid kusagil siiski
ta särab
raskused elame üle
tormid unuvad ära

pole rada
mis täiesti sile
pole päeva
mis parem kui täna

Sirelite aegu

Marie Under

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:

kõik pungad pakatavad täies väes,

kõik põõsad sinetavad aia taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:

mu süda õhetab kui hõõguv ääs -

ah, sirelite õitseaeg on käes!

Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga.

Kuid sind ei ole siin - misjaoks, misjaoks siis päev

nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?

Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jää,

nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?

Nii raske üksi kõike ilu kanda-

kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.

Sel kaunil südakevadisel päeval on mu ema sünnipäev.

Palju õnne!

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

Käes on sirelite õitseaeg. Aasta ilusam aeg. Sajab, juba teist päeva sajab...

Seemned tärkavad ja taimed hakkavad kasvama ning neil vaesekestel pole aimugi, et ees võib ootata põuane suvi, mis kingib küll päikest, kuid mitte vett. Inimene pigem eelistab vist päikest vihmale, mina küll. Igast päikesepaistelisest päevast, mille olen sunnitud toas veetma, on kahju. Hetkel jääb vaid lootus, et suvi on alles ees. Aga tihti on nii, et kõik ilus mida väga ootad, lõpeb veel enne, kui alata jõuab. Seepärast ma parem ei ootagi suvelt midagi erilist, tean, et igal aastaajal on oma ilu ja võlu.

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi.
On õisehtes sirelitel pidu.
Jah, linnud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.



Miks ma täna üldse siia kirjutama hakkasin? Olen seda mõelnud teha ju mitmeid kordi varemgi. Üheks ajendiks on kindlasti viimasel nädalal loetud Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis alles poole peal ja ega ma pole kindel, kas ta lõpuni loengi. Ühe jutiga kindlasti mitte, sest kohe-kohe tahaks tutvust teha Sofi Oksaneni raamatutega. Minus on küll piisavalt palju kohusetunnet, kuid mitte järjepidevust. Kaksikute tähemärgis sündinutele on ju omane saja asjaga korraga tegelemine. Miks siis ikkagi see blogi? Kindlasti mitte selleks, et päev-päevalt kõiki oma elu sündmuseid jäädvustama hakata. Reisipäevikud koos fotodega sobiksid siia küll.

Kirjutan sellepärast, et see tegevus lihtsalt meeldib mulle. Juba lapsena meeldis, paraku pole ma enamasti lihtsalt piisavalt aega leidnud. Arvutisse on mudugi täheridu palju toredam toksida, kui paberile kirjutada.Minu süler, uus veel juurutamata sõna eesti keeles, on mu parimaks sõbraks, millega tundide viisi võiksin kahekesi olla. Kindlasti on kirjutamine rahustav ja samas ka arendav tegevus, mis parandab väljendusoskust. Väga vajalikku oskust, et end siin maailmas arusaadavaks teha, sest:

"Ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse."