pühapäev, 13. detsember 2009

Eino Leino - armastuse laulik

Pöffi aegu Solarise Apollos ringi jalutades sattus mu kätte Gustav Suitsu abikaasa Aino kirjutatud mälestusraamat kuulsast soome luuletajast Eino Leinost. Teost sirvides leidsin, et seal on
muuhulgas ka kirjeldusi esimese Eesti Vabariigiaegsest Tartust ja Tallinnast, mis mulle huvi pakkusid ja muidugi meelitas ostma soodne hind. Ühtegi Leino teost ma elus lugenud pole, kuid Aino Kallase päevaraamatutest mäletan teda küll. Muidugi lootsin ka sellest raamatust midagi Aino ja Leino suurest armastusest lugeda, aga ei saanud ma isegi teada, kas mehe soov Eestimaale elama tulla, oli seotud Aino Kallasega. "Minu mälestuste Eino Leino" sisaldab hulgaliselt luulenäiteid paralleelselt soome ja eesti keeles, kuigi tõlgitult pole paraku ükski luuletus enam nii hea kui originaalis, pääseb siiski mehe sügavale mõttemaailmale lähemale. Eino Leino oli kahtlemata eriskummaline, selline nipernaadi-tüüpi sõnameister, kellele polnud maine vara üldse oluline.

...kui juuretu ta õigupoolest oli. Ei olnud tal kodu ega mööblit, ei raamatukogu ega kunstiesemeid, ei olnud tal õigupoolest riideidki rohkem kui need, mis parajasti seljas.

"Vallutagu materialistlik maailmavaade kui suure ala tahes, ikkagi ei ole inimese elus kõige tähtsam mateeria, vaid hoopis vaim."

Eino Leino oli kolm korda abielus, kuid milline naine lepib mehega, kes muud ei teegi, kui ainult kirjutab. Viimane abielu oli lausa tragikoomiline. Otsus laulatada võeti vastu mõtlematult ja meeltesegaduses, kui külalised juba kokku kutsutud, siis oli taganeda hilja. Kaks õnnetut inimest said veelgi õnnetumaks.

Eino Leino- kas paratamatu romantik, elupõletaja, ebamaiselt andekas või vaba ja väärikas suure südamega inimene?

vt elulugu ja looming LVRTIQMI

neljapäev, 10. detsember 2009

See on nii romantiline


Just lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti" lugemise. Tore oli lugedes näha tuttavat maad veidi teise nurga alt, kuid palju enam köitis mind autori tingimusteta armastus. Siirad ja soojad on mehe tunded nii uue kodumaa kui ka naise vastu. Läbi mõnusa huumori kirjeldab Justin, kuidas ta talus näiteks turgu koos joodikute, hulkuvate koerte ja vene vanamuttidega, kes kaalusid rauast kaaludega seeni ja kurke. Isegi tatrahelbeid, verivorste ja keedetud pelmeene oli ta nõus päevast-päeva sööma. Tore ju, kui võetakse omaks selle maa ilu ja valu, (ka kultuur ja keel,) kuhu elama tullakse. Armsalt kirjeldab Justin igaviku veetmise paika:


Kivide ja ristide vahel kasvasid iidsed puud, mille võrad moodustasid pea kohal rohelise taeva. Selle keskelt võis näha rahuküllast järve allpool. Kujutasin ette, kuidas kõik Suure-Jaani hinged ujusid järves ning nende lood ja mälestused segunesid külma järveveega...Tundus, et siin on igaviku veetmiseks hea koht.

LVRTIQMI

teisipäev, 8. detsember 2009

Minu PÖFF09



Pöff-i kava koostasimisel lähtusin vabaajagraafikust, sest paraku peab ju iga päev elus valikuid tegema ja samas oli sobiva filmi leidmine nagu loterii, et kas näen väga head filmi või mitte. Nüüd võin kinnitada, et minu pingerea esimsesd 10 olid igati vaatamist väärt linateosed. Käin kinos vaid korra aastas- siis kui saab Pöff-i seltsis pimedatel õhtutel kinosaalis istudes mööda maailma ringi rännata.

  1. LOOD YODOKIST - Sõnum maailmale. Põhja-Koreas on koonduslaagrid, kus tapetakse ja süüakse isegi lapsi, et näljasurmast pääseda. Võitluslik-rahvuslik muusika, noorte pilgud helgema tuleviku suunas - film, mis raputas mind kõige enam.
  2. COCO ENNE CHANELI - Õnnetu lapsepõlv,vaesus, purunenud armastus, hiilgav karjäär. Filmi lõpus kõnnivad mannekeenid moelooja meistriteostes mööda treppe peeglite taustal. Võimas!
  3. LAUL TŠINGIS-KHAANI KAHEST HOBUSEST - Liigutav lugu naisest, kes otsib iidsetesse aegadesse kadunud laulu, et täita oma vanaema viimast soovi. Taustaks avanevad maalilised looduspildid ja saatjaks kõlab helge muusika ja laul. Võrratud hobusekarjad vabaduses kappamas! "Kui mägedes sulab lumi, tulevad kaks hobust koju tagasi."
  4. PULMAD BESSARAABIAS - Lustakalt armas lugu armunud noorpaarist ja kentsakatest pulmakommetest Moldovas. Kui natuke tõsisema pilguga filmi jälgida, siis aimame rahvaste traagilist tausta minevikust.
  5. TANTS KÕIGILE - Tants kui võimalus Lõuna-Aafrika noortele eneseteostuseks.
  6. MEREHÄDALINE KUUL - Koomiliselt naljaks lugu tänapäeva Robinsonist ja Reedest.
  7. SOSISTA KOOS TUULEGA - Lummavad ja müstilised loodusvaated. Naftaotsijad hävitavad külad, kaevavad isegi surnuaial hauad üles, musta riietatud üksikud naised kivipüramiidide keskel, kuskil on sõda, keegi peab pulmi, isegi raadiod puuakse puu otsa üles. Kurdid ei taha kättemaksu, vaid rahu ja igavest elu.
  8. MINU AASTA ILMA SEKSITA - Väga realistlik ja tõepärane film. Kõik me oleme ainult inimesed - nii sarnased ja samas erilised.
  9. VAATA MU SEELIKUT - Neli erinevat noort naist, kes kõik on narkokuristiku äärel, pärit karmist lapsepõlvest. Tõden, et lesbilisuse võib tingida meestepoolne seksuaalne vägivald. See teema jätkub "Kalalapses".
  10. THE COVE - MERE VERINE SALADUS - Meri, mis on delfiinide verest punane ja kontrastiks näidatakse delfinaariume ja rõõmust kilkavaid lapsi. Peale seda filmi on liha isu kadunud, eriti kui mõtlen sellele hirmule, mida loomad peavad enne hukkamist läbi elama.
  11. ERE TÄHT - Väga palju ilusaid kostüüme, pea igas kaadris uued võluvad riided. Naine kui armastuse ohver?
  12. KATALIN VARGA - Naine kui ema, naine kui põgenik ja kättemaksja. Müstiline öö ja kena loodus. Väga hea näitlejatöö, peaosaline meenutas mulle Kaie Mihkelsoni Kõrboja Annat.
  13. VÕIB MINNA LÄBI NAHA - Naine kui mehe vägivalla ohver.
  14. KLAVERITA NAINE- Naine, kes on elanud seni ainult kodule asub väljapääsu otsima.
  15. KALALAPS - Ikka see seesama teema - naised vägivaldsete meeste maailmas.

*Kahjuks sai sageli takistavaks asjaoluks filmide mõistmisel eestikeelse tõlke puudumine. LVRTIQMI

kolmapäev, 2. detsember 2009

Põhjamaiselt Hispaaniast


Oi, kuidas hispaanlannad armastavad rääkida! Nad on võimelised usaldama sulle esimese viie minuti jooksul, et nende äi on joodik, ämm ei salli neid, peigmees ei abista neid kodutöödel ja see põhjustab neil õhtuse surmväsimuse, mis omakorda kärbib seksuaalelu... Napisõnalisi hispaanlannasid kohtab Hispaanias sama harva kui loomulikke blonde.

Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" saabus kiire kingitusena mu koju kirjastuselt Petrone Print. Aitäh! Nüüdseks on raamat juba läbi loetud ja isegi autori soovitatud hispaaniapärane tuunikala pirukas ja kartulitega tortilla järgi proovitud. Raamat on ladusalt ja omapärase huumorimeelega kirjutatud, kuid märksa külmemalt kui J. Petrone "Minu Eesti", mida hetkel loen. Taban ennast kentsakalt mõttelt, et lõunamaast võib kirjutada põhjamaise külmusega ja vastupidi. LVRTIQMI

laupäev, 14. november 2009

Kolm päevikut


Viimasel ajal riputan siia üles aina uusi läbiloetud raamatuid, loodetavasti üsna pea lisan tasakaaluks ka mõned filmid. Ingmar Bergmani teema jätkuks leidsin oma riiulilt "Kolm päevikut", mis sisaldab ajavahemikus 10.okt 1994 -20.mai 1995 tehtud kolme inimese märkmeid.
Ema Ingrid, kes on 24 aastat Ingmariga abielus olnud, saab teada, et tal on vähk.
Tütar Maria, kes sai alles 22 aastaselt teada, et Ingmar on ta pärisisa ja 2 õde ning vend vaid poolõed ja -vend, on emale igati toeks, samas teeb ta oma tööd ja soovib saada ise emaks.
Ingmar elab naise haigust raskelt üle, kuid jätkab edukalt igapäevast loomingulist tegevust. Elujõud, lootus ja lootusetus... viimased jõulud, vana-aasta õhtu, pulma-aastapäev, sünnipäev...
    • Täna on meie pulma-aastapäev...Ma aina igatsen Sinu järele, Sinu turvalisuse, armastuse ja Sinu nõrkuse järele, mul on tunne, et meie vahel on küllaga head ja ilusat ja armastust...kas tõesti peab seisma ühe jalaga hauas, et järele mõelda.Ma armastan Sind!
    • LVRTIQMI

reede, 13. november 2009

Leiunurk


Täna üht vana märkmikku sirvides leidsin kolmesalmilise riimluule, mille olin u 25 a tagasi kirjutanud. Tegin luuletusele, mis jutustab vabatahtlikust vangistusest, uue kuue. Polegi tükk aega midagi värsivormis kirja pannud.


***
tuleta meelde kadunud armumist
kesk lumiselt tardunud mände
jalad sügaval hangedes

küünaldelt vaha sulas ja tardus
tilkhaaval saabusid pilkased ööd

aurav samovar laual
tervitas hommikutundi

kodutu koera kombel
väsinud hulkumast ringi

kuniks veel vabadust
mõistsin end armutult vangi

tee hargnes kaheks
ma ei tundnud sind ära

tõde uputas
leekivat südant

pilukil silmad
tumeduse varjus
vandusid valet

aeg ahelad roostetas läbi


LVRTIQMI

kolmapäev, 11. november 2009

Laterna magica

Ega gripi seltsis voodis lamades midagi targemat teha ei ole kui magada ja lugeda. Pöffi-kuu puhul võtsin kätte juba 20 a tagasi ilmunud raamatu vanameister Ingmar Bergmani "Laterna magica". Kõik, mis puudutas mehe lapsepõlve, oli väga huvitavalt ja detailiderohkelt kirjutatud. Paneb siiralt imestama, kuidas saab mälestustes inimesi, sündmuseid, lõhnu nii täpselt kirjeldada. Erilised ja soojad suhted olid poisil oma leseks jäänud vanaemaga, kes vestles lapsega kui võrdsega ja arutles tundide viisi videvikku pidades maailma asju. Mees meenutab täiesti avameelselt oma suhteid naistega alates koolipõlvest, ta isiklik elu polnud just tavapärane.Ingmar Bergman oli viis korda abielus ning tal oli üheksa last. Põhjaliku ülevaate annab teos ka Bergmani tööst ja loometegevusest, kuid see osa oli minu jaoks raamatus ebaolulisem. Elu täis tõuse ja mõõnu. Elu on vaid üks suur juhus. Ingmar sai kohe peale sündi kõrge palaviku ja kõhulahtisuse, talle tehti haiglas hädaristimine ja kuna emal piim rinnast kadus, viidi nälginud vastsündinu rongiga ammele toita. 19 aastaselt lahkus Ingmar tüliga kodust. Aastaid hiljem leppis ta siiski oma vanematega ära.LVRTIQMI
http://www.nndb.com/people/009/000025931/ingmar-bergman-2-sized.jpg

Minu vend üritas end tappa, minu õde sunniti perekondlikel kaalutlustel aborti tegema, mina põgenesin kodunt. Vanemad elasid kurnavas kriisis, millel polnud ei algust ega lõppu. Nad täitsid oma kohustusi, pingutasid, palusid Jumalalt halastust. Ei aidanud nende käitumisnormid, väärtushinnangud ega traditsioonid...Meie draama mängiti maha kõikide silma all pastotaadi eredalt valgustatud laval. Hirm tegi selle teoks, mida kardeti.


vt Elulugu ja looming


pühapäev, 8. november 2009

Blogikampaania

Mulle meeldib lugeda… Epu raamatuid olen blogides küll vaadanud, kuid mitte veel lugenud. Eelmisel nädalal ostsin omale “Minu Eesti” ja kindlasti ei jää see viimaseks "Minu..."-sarja raamatuks minu kodus. Võtan osa blogikampaaniast ja kingituseks valin raamatu oma unistuste maast, kuhu veel jõudnud pole- Hispaaniast- "Minu Hispaania"

Osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler.
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti” .
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome” .
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost.
5)Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab.

Reeglid:
-Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:


NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.
LVRTIQMI

Naine


Olavi Ruitlase "Naine" sai täna läbi loetud. Nüüd ma peaksin siis teadma, millisena näeb mees naist (või millisena näevad mehed naisi ?). Võiks ju öelda, et igaühe jaoks on kuskil keegi ja kui mees võttis omale vale naise, siis võib ta süüdistada selles vaid ennast. Süüdistabki... Pigem küll hommikust bussi, mis paar tundi hiljem kui vaja, lollide maainimeste juurest linna sõitis. (Hea, et masu ajal Eestis üldse veel mõni buss sõidab!)Aga milleks oli üldse vaja lollile Naisele külla minna? Et Mees saaks kõhu täis süüa või tõsta oma ego ja näidata kui tark ta on?


"Inimesele targa mulje jätmiseks tuleb rääkida sellest, millest ta ei tea. Naise puhul oli see lihtne, võis rääkida ükskõik millest."

Raamat on omapärane ja märkidena kujundatud illustratsioonid sobivad siia hästi, et näidata, mida kõike on vaja ühele tarbimisühiskonna naisele.

Ma küll ei tea, kas tõesti selline ongi üks keskmine eesti naine või on siin tegemist pigem äärmusliku nähtusega.


LVRTIQMI

pühapäev, 1. november 2009

Kuldne sügis

Koolivaheaeg sai läbi, kuldne sügis on samuti lõppemas ja täna õhtul lugesin viimase lehekülje Aunaste raamatust "Mitte ainult meestest". Öelgu teised, mis tahavad, aga minu meelest on hästi kirjutatud raamat, mis oleks omale väärinud paremat välimust. Kohati põnev ja humoorikas, tükiti küll karm ja valus tõdemuses, et parimad mehed on teiste jaoks. Eriti üllatasid mind kirjaniku võrdlused.

LVRTIQMI

... jäigalt nagu surnu jalad, olid need vaesed lilled kimpu seotud.

...podisesin nagu küülik, keda hakatakse kohe kõrvupidi supipotti pistma.





Oktoobri- kuu viimast nädalat aitas mul sisustada väike Hannes.






blog.tr.ee

neljapäev, 15. oktoober 2009

Kindlam, turvalisem ja muretum tunne



Juba neljandat päeva järjest läksin ma täna teksad jalas tööle. Milline säästmine! Mitte ainult raha säästmine, vaid ka aja kokkuhoid. Kuigi tean, et pükste kandmine pole eriti naiselik tegevus.

Ega ma saagi aru, kas viga on sukkades või minus, aga seelikut kandes pean neid ostma sagedamini kui leiba. Kui paar nädalat tagasi ilmad veel soojad olid, tulin linnast koju põlvikutel silmad jooksmas. Mu mees hakkas muidugi kohe pragama, et vaata ka, mismoodi sa ringi käid. Mehe rõõmuks tõmbasin siis kiiresti need jalast ära, enne kui päris koju tuppa jõudsin. Aga vahepeal nägi mind mehe õde ja kukkus imestama, et miks ma sügisel paljaste säärtega. Nu- jah...

See oli nädal tagasi kui hommikul uued läikega sukakad jalga panin ja arsti juurde suundusin, aga oh õnnetust- autost väljudes nägin sukasääres augukesi. Mis siis muud kui tormasin esimesse poodi ja lootsin, et seal sukkpükse müüakse. Müüdigi... kaks paari soodushinnaga ja mure lahendatud.

Õhtuks oli esimene sukakate paar küll katki kulunud, viskasin need prügikasti, aga hommikul võisin teise paari rõõmsalt jalga tõmmata ja Prismasse ostlema minna. Vaatasin siis mina seal kaupluses omale pluusi ja müüa vaatas mind, kohe tükk aega passis. Piidlesin küsivalt vastu. Tuli mulle salapäraselt lähemale ja pomises vaikselt: " Ega teil sukkpükse vaja osta pole?" ning osutas ise mu säärele. Oh imet, seal oli taas auguke, seekord küll üsna pisike, aga siiski. Valisin siis mina omale jälle soodushinnaga sukapüksid, ikka kaks paari ja seekord veidi paksemad. Kassas aga ei saanud kassapidaja kuidagi hinda kätte, sest pakend oli pisut kulunud. Ma ei tea, miks nühkis ta viimaks kimbatuses olles silti vastu seda musta kummi, millega ostusid liigutatakse, aga lõpuks võisin ma siiski kaubad kotti panna. Kassast väljudes hakkas sireen piiksuma ja turvamees tõttas kohale. Asi jäi selgusetuks, kas heli põhjustasid sukapüksid või mitte - alati on kindlam, turvalisem ja muretum tunne teksasid kanda
/osta.
LVRTIQMI

pühapäev, 11. oktoober 2009

Pühapäev

Alustan laupäevast. Tõusin vara, et "Prismas", mis juba kell kaheksa avatakse, mõned soodsad ostud teha. Nii kiire oli, et soodsa hinnaga pluusi polnud aega selga proovida, rabasin üht-teist kiiruga ostukorvi ja suundusin kassasse, kust väljudes hakkasid tõenäoliselt mu soodsad sukapüksid piuksuma. Turvamees aga ei leidnud midagi, kuid palve, et laske mind ruttu minema - mul on tõesti kiire, oleks igal juhul kahtlust äratanud... Kell pool üksteist alustasin kraamimisega, seda oli vaja kiirelt ja hoolikalt teha, sest varsti pidi saabuma meile korstnajala puurija. Nühkisin siis oma kööki ja tundsin kodusolemisest rõõmu. Kui korstnas auk valmis ja mu mees hakkas saja-aasta vanust tahma ämbri kraapima, alustasin mina pannkookide küpsetamist... ja korraga avastan, et mu laualapp, millega valget tööpinda puhastan, määrib. Vahetan lappi ja nühin ja nühin, kuid ikka jäävad igale poole jubedad mustad vöödid. Järsku märkan, et minu äsja läikima nühitud kivipõrand on ka mingi halli tolmuga kaetud. Ja lõpuks taipan, et see on tahm, mis toast tasa-pisi ja salaja kööki hiilib. Muidugi tõi see tahm kaasa ka kodusõja...mis tänaseks vaibunud. Köögisein sai eile omale paar reelingut juurde ja nüüd mahuvad kõik mu igapäevased tee- ja kohvikruusid rippuma. Üsna värvikirev pilt:)

Õhtu-videvikus alustasin villase mütsi kudumist. Hea rahustav tegevus kiirel ajal õhtuti väsinuna teleka ees istudes. Külmad ilmad juba ukse taga.Värviks valisin vanaroosa, see on roheliste ja siniste toonide kõrval, üks mu lemmikvärvidest. Lugemiseks võtsin kätte Marta Sillaotsa memuaarid (LR 2009/31-34). Täitsa mõnus on lugeda ja kujutada ette, milline oli Tallinn umbes sada aastat tagasi.

Täna pühapäeval lugesin siis edasi, kuidas linnasaksad tol ajal elasid ning ilusatel suvepäevadel jala rohelises käisid.
Eelistatavamaid rohelises-käimise kohti oli Pirita ja Kose. Üle Pirita jõe viis parv...Alles jahedas metsavilus jäädi "laagrisse", löödi kompsud lahti, pandi kaasatoodud kohvimasin käbidega susisema, keedeti kohvi ja söödi kõhud korralikult täis. Seepeale heitsid täiskasvanud puhkama, lapsed mängisid puude all, noppisid lilli, laulsid ja kilkasid

Marta kooliaeg polnud kerge, saksa- ja venekeelse õppetöö kõrvalt pidi ta aitama emal hoolt kanda noorema venna ja õdede eest.
Väga varakult harjusin tööle ja kohusetäitmisele vaatama kui paratamatusele, mille tasuks on kõlbeline rahuldustunne.

Õhtu eel tegin väikese jalutuskäigu oma õuele ja jäädvustasin oktoobrikuiseid viimaseid õiekesi.





Nüüd on aeg ahju tuli teha, lugeda edasi Marta memuaare ja kududa "Eesti otsib superstaari" saatel.
Ah jaa, meie uuest pereliikmest pole veel ühtegi pilti, kuigi kiisupreili Liisu on juba üle nelja kuu vana.Jah, ega kassi pildistamine pole nii lihtne, kui lille pildistamine... aga tulemus on siin.
Meie segavereline kiisupreili Liisu

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Oktoober


Reede õhtul kuulasin Tõnis Mäge. Võimas!
Ühe Tõnis Mäe naljaka meenutuse oma esimesest kontserdist panen siia kirja.

Meid kutsuti seevaldisse esinema. Läksime ja võtsime hea võimenduse kaasa. Peale paari lugu tõusis üks mees neljandas reas püsti ja ütles: " Ega me kurdid pole, me oleme hullud". :)

kolmapäev, 30. september 2009

Teelised

Eeskuju pole teiste mõjutamisel
mitte peamine, vaid ainus asi.
Albert Schweitzer


Oluline on see, kuidas sa teed väikesi asju.
Ole ise see muutus, mida tahad näha.
Juhtimine on osa vastusest, mitte probleemist.
Kui sa ei juhi, siis sa järgned.

Robin
Sharma




" TEELISED" - Andres Jäätma - teadmata kadunutele mõeldes

esmaspäev, 28. september 2009

Täheread

tule tähevalgel
tule, tule tähesadu
tähesaju tähetund
tähetunni tähelend
täherännu tähelind
täheparve täheränd
täheöödel tähevööd
teele, teele täheread

pühapäev, 27. september 2009

Raamatud septembris

Juba kuu alguses hakkasin lugema suure huviga Sofi Oksaneni "Puhastust".

Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas
vastu. Kärbse silmad olid punnis ja
Aliidet ajas see iiveldama... Kärbes oli
Aliide hommikul üles ajanud,
kõndides üleolevalt narritades ta
laubakortsudel, muretult justkui
maanteel.

Meisterlikult kirjutatud raamat. Sellised hetked, mil Aliide valmistas asjalikult oma maaköögis talveks hoidiseid ja kuivatas ravimtaimi tee jaoks, olid ainsad helgemad lõigud selles teoses ja tuletasid meelde mu vanaema. Oksanenil on kerge sulg, kuid rasked teemad. Minu jaoks oli teos nii masendav, et vahepeal pidin meelelahutuseks midagi kergemat kätte võtma. Täna siis viimaks saan eestlasest soomlanna (või vastupidi?) raamatu riiulisse tagasi panna ja jään ootama järgmist Oksaneni teost.

Ühe õhtuga neelasin endasse Erika Salumäe - Ene Veiksaare "Jääda ellu". Lugedes jõudsin tõdemuseni, et Erika kuldmedalitel oli tema saatuse hind. Tavalises peres kasvades vaevalt, et oleks naine spordis nii kõrgete saavutusteni jõudnud. Elu oli see, mis sundis end maksma panema ja tõestama.


  • Tugevad inimesed ei vaja sensitiive, nad saavad ise
    hakkama.

  • Kui sa oled nõrk ja loodad kellelegi teisele, siis ei ole see enam sinu
    võit.
  • Tundub, nagu oleks Eestis puhkenud viimase aasta jooksul elulugude kirjutamise ja lugemise buum. Kui 2007 aastal oli Ita Everi-Margit Kilumetsa "Elu suuruses" raamatute müügiedetabeli kolmandal kohal, siis 2008. aastal seisid Mihkel Raua, Juhan Viidingu jt atobiograafiad sageli esikohtadel.

Ei saanud ma teisiti, kui vaheldumisi "Puhastusega" lugesin läbi ka Diana Klasi- Kertu Rakke "Rahatuulutaja". Seda enam, et mõnegi selle raamatu tegelasega olen lähemalt tuttav. Mulle meeldib, et Diana oskab enda üle nalja heita ja kuigi naine jätab ehk veidi süüdimatu inimese mulje, on siiski raamat optimistlik.Need read, mis lähemalt puudutavad, jätan välja toomata. Aga mõned nopped siiski.

        • Emme, mul on nii hea meel, et Sa aborti ei teinud! Elada on ju nii tore!
        • Eestlane olen ja venelaseks jään, sest et juudiks mind loodi, hispaanlane olla on uhke ja hää, nii indiaanlase moodi.
        • Minul pole ei varandust ega võlgu. Mul pole mitte midagi peale oma perekonna.

pühapäev, 20. september 2009

Suvised muusikaelamused

Alles see oli, kui kolm kuud tagasi kuulasin oma kodukoha rahvamajas Johansone, eile tuli meie külarahvale külla H. Laks. Kuulajaid-huvilisi oleks võinud muidugi rohkem olla kui vaid paarkümmend inimest. Miks inimesed ei kasuta ära võimalust, kui kontsert tuleb koju kätte?
Kui Johansonid laulsid ikka omi vanu laule, siis Laks esitas ka uuemat loomingut ja luges lauludele vahele lühikesi oma sulest kirjutatud salmikesi. Henry laul oli muidugi palju parem kui luule. Ja muide, seda Henry kava kuulasin sel aastal juba teist korda. Augustis esines ta Käsmu kirikus Viru Folgi raames. Vahepeal olin suutnud juba kava unustada, sest kui kolm päeva järjest laed end muusikaelamustega, siis üksikasju mällu talletada ei suuda. Pigem meenub üldmulje, et mis meeldis ja mis mitte. Laks kindlasti mu lemmikesineja Viru Folgil ei olnud. Eestlastest jätsid sügavama mulje Guido Kangur ja Kristiina Ehin.Võrreldes Viljandi Pärimusmuusikafestivaliga oli Käsmu üritus kuidagi vabam, lahedam ja kodusem. Oh võrratu meri ja ilusad ilusad ilmad!... suple ja kuula samal ajal kontserti. Mainiks veel ära Tulli Lum esituse, kus liivi laule laulis Julgi Stalte, üks viimastest liivi keelt oskavatest inimestest. Hea, et ta laulda oskas, muidu oleksid inimesed teda kuskil mujal vaadanud kui lihtsalt viimast liivlast. Ülo Vinteri sünnipäeva kontsert oli hea idee, kuid tänu Lauri Nebeli juhtimisele kukkus kuidagi hale-naljakalt välja.

Viljandile tagasi mõeldes meenub esmalt Kihnu Virve ansambli ehedus, igal juhul lahe elamus. Paabel meeldis ka sedavõrd, et ostsin mälestuseks nende plaadi kaasa.

Hiiumaal jõudsin Kärdla kirikus Hanna-Liisa Võsat kuulata, kahjuks laulis ta vaid 5-6 laulu ja pooled neist olid juba mõni aasta tagasi Keila kirikus mulle oma sügava mulje ära avaldanud. Rahvaviisid orelil kava pikenduseks tundusid minu jaoks kohatud. Aga hetked väikeses puukirikus õhtupäikese sillerdavas valguses koos Hanna-Liina võimsa häälega olid siiski meeldejäävad.


teisipäev, 21. juuli 2009

Mõtteid möödunud kuust (29.juuni)

Suvi. Meeletu suvi, mil nii palju oleks vaja teha ja samas naudin mittemidagitegemist. Õigemini teen vaid neid asju, mida kuidagi edasi lükata ei saa. Käin natuke tööl, teen natuke süüa, rohin ja kraamin, kuid suure osa ajast lihtsalt olesklen... Täna oli üle hulga aja selline hommik, mil end korralikult välja sain magada. Igatsen seda tunnet, et täna algab minu puhkus ja minu suvi. Võib olla see nädala või paari pärast on tõepoolest nii, aga enne seda peab tööl ja kodus mõned asjad korda ajama. Ainuke asi, mida viimasel ajal nautida olen saanud, on lugemine. Raamatud, ajakirjad ja hiljuti avastatud interneti blogid täidavad minu nn olesklemise aega. Hetkel on mul lõpetamisel Sofi Oksaneni „Stalini lehmad“. Päris huvitav raamat, parajalt autobiograafiline või vähemasti piisavalt tõepärane ja mida raamatu lõpu poole, seda enam see teos mulle meeldima hakkab. Seda omanäolisem ja isikupärasem tundub noor eesti juurtega soomlannast autor- andekas on ta igal juhul.
Paar päeva tagasi lugesin lehest näitleja Ines Aru mõtteavaldust meeste ja naiste erinevuse kohta. Nii see tõesti vist on, et mehed panevad oma loogikaga asjad paika ja neile on tähtis tänane päev. Naised muretsevad rohkem tuleviku pärast ja elavad minevikus. Usun, et loogikast tähtsam on naiste juures intuitsioon. Minuga on küll nii.Ja momendil ütleb minu intuitsioon mulle, et kui minu 15-aastane poeg ühtegi raamatut ega isegi ajakirja lugeda ei taha, siis ei hakka ta seda ka tulevikus tegema. Kas üldse peaks? - võiks ju küsida. Aga miks ei võiks temast saada haritud inimene, kui tal on selleks võimed olemas. Paraku saan süüdistada vaid ise ennast, et pole kodus suutnud piisavalt äratada huvi lapses raamatute vastu. Ainus võimalus oma süümekate vähendamiseks on mul tutvustada kirjandust oma 9-kuusele lapselapsele juba täna, mitte 5 ,10 või 15 aasta pärast.Leidsin netist ka õpetusi, kuidas seda nii väikesele lapsele teha.

laupäev, 4. juuli 2009

Puhkus Läänemaal


Koluvere mõis ja mõned kirikud

Kolm päeva puhkust






Ametlikult juba kolmandat nädalat puhkan, tegelikult alles kolmandat päeva. Või juba kolmandat päeva! Selleks, et korralikult puhata peab argipäevast eemale saama. Tore on avastada Eestimaal uusi paigakesi või kogeda taaskohtumise nostalgilist tunnet. Oh võrratu Eestimaa suvi! Seekord rändan ma mööda Läänemaa tasaseid kruusaseid radu.





esmaspäev, 8. juuni 2009

Pole päeva, mis parem kui täna

Ilus kuupäev täna -09.06.09.- väike Hannes sai 9-kuuseks. Küpsetasin õhtul lehetaignasaiu ja -pirukaid ning siis tegin koos väikemehega pisikese jalutuskäigu, tibutas vihma, kuid õhk oli mõnusalt soe ja värske.

Igasuguste puhkusegraafikute ja valimisaruannetega tahaks homme ühele poole saada, sest järgmise nädala esimeseks pooleks peaks juba ettevalmistusi tegema ja samas päevaks-paariks aja maha võtma. Elada tuleb nii, et ise rahul võin olla.


Et saavutada midagi ja leida oma pürgivas hinges rahu, tuleb enda isiklikud soovid ja ihad esikohale seada.

Oluline on see, kuidas Sina ise oma erinevaid töid, rolle ja iseennast väärtustad (keskendu korraga ühele asjale).


Ühele asjale keskendumine minul tavaliselt ei õnnestu, sest olen ju tähtkujult Kaksik, kes tegeleks aina uute ja uute asjadega.

***
ikka ma küsin
kuis läheb
sinul, su perel ja sõbral

mured on ühed
alati aega on vähe

alati kõik
nii nagu tahad
ei lähe

alati päike ei paista
kuid kusagil siiski
ta särab
raskused elame üle
tormid unuvad ära

pole rada
mis täiesti sile
pole päeva
mis parem kui täna

Europarlamendi valimised


Rohelised jäävad esimestena välja

laupäev, 6. juuni 2009

Stalini lehmad ja alaska malamuut



"Buliimia ehk ülesöömine on enamasti noorte naiste seas levinud vaimse tervise häire. Meestel on need häired haruldased. Buliimia esineb sageli koos anoreksiaga - umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul."

Alustasin eile õhtul Sofi Oksaneni
"Stalini lehmadega" ja buliimiast pole kaugemale jõudnud, aga see vist ongi selle raamatu peateema. Terve raamatu täis buliimiat!? Pigem analüüsitakse siin selle haiguse tagamaid: erinevaid rahvuseid, erinevad tõekspidamisi, erinevaid karaktereid...

Inimesed käituvad vastavalt oma tõekspidamistele ega mõista, miks mõned teised nii kummaliselt käituvad. On inimesi, kes ei mõista, kuidas võib teisi inimesi lihtsalt niisdama heast südamest abistada. Mina mõtlen küll vahel õhtuti, et mida head olen päeval teiste jaoks korda saatnud. Tegelikult on ju nii, et kõik, mis teed, tuleb sulle endale tagasi... st-- kõik, mis teed, teed endale.

Eile õhtul selgus, et minu naabruses oli üks peremees oma pooleaastase koeraga, alaska malamuudi järglasega, väga julmalt käitunud. Vaene koer hulkus pool päeva ja terve öö kuskil verisena ringi ja siis läks ikkagi koju tagasi. Vaid läbi õnneliku juhuse jäi ta ellu ning täna viis kutsika kasvataja ta oma sünnikoju tagasi. Tean, mis tunne see on, kui sinu kasvatatud kutsikas või noor koer julmalt hukatakse.

Sirelite aegu


Marie Under



Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad aia taga.


Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs -
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga.


Kuid sind ei ole siin - misjaoks, misjaoks siis päev
nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?
Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jää,


nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda-
kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.




Sel kaunil südakevadisel päeval on mu ema sünnipäev.
Palju õnne!

reede, 5. juuni 2009

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

Käes on sirelite õitseaeg. Aasta ilusam aeg. Sajab, juba teist päeva sajab...

Seemned tärkavad ja taimed hakkavad kasvama ning neil vaesekestel pole aimugi, et ees võib ootata põuane suvi, mis kingib küll päikest, kuid mitte vett. Inimene pigem eelistab vist päikest vihmale, mina küll. Igast päikesepaistelisest päevast, mille olen sunnitud toas veetma, on kahju. Hetkel jääb vaid lootus, et suvi on alles ees. Aga tihti on nii, et kõik ilus mida väga ootad, lõpeb veel enne, kui alata jõuab. Seepärast ma parem ei ootagi suvelt midagi erilist, tean, et igal aastaajal on oma ilu ja võlu.

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi.
On õisehtes sirelitel pidu.
Jah, linnud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.



Miks ma täna üldse siia kirjutama hakkasin? Olen seda mõelnud teha ju mitmeid kordi varemgi. Üheks ajendiks on kindlasti viimasel nädalal loetud Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis alles poole peal ja ega ma pole kindel, kas ta lõpuni loengi. Ühe jutiga kindlasti mitte, sest kohe-kohe tahaks tutvust teha Sofi Oksaneni raamatutega. Minus on küll piisavalt palju kohusetunnet, kuid mitte järjepidevust. Kaksikute tähemärgis sündinutele on ju omane saja asjaga korraga tegelemine. Miks siis ikkagi see blogi? Kindlasti mitte selleks, et päev-päevalt kõiki oma elu sündmuseid jäädvustama hakata. Reisipäevikud koos fotodega sobiksid siia küll.

Kirjutan sellepärast, et see tegevus lihtsalt meeldib mulle. Juba lapsena meeldis, paraku pole ma enamasti lihtsalt piisavalt aega leidnud. Arvutisse on mudugi täheridu palju toredam toksida, kui paberile kirjutada.Minu süler, uus veel juurutamata sõna eesti keeles, on mu parimaks sõbraks, millega tundide viisi võiksin kahekesi olla. Kindlasti on kirjutamine rahustav ja samas ka arendav tegevus, mis parandab väljendusoskust. Väga vajalikku oskust, et end siin maailmas arusaadavaks teha, sest:

"Ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse."