Kuigi mul pole kombeks raamatuid tagant ettepoole lugeda, siis "Minu”-sarja avaraamatu (kolmas, täiendatud) trükk jõudis minuni alles hiljuti. Mõned järgnevad teosed sellest sarjast on aga juba ammu läbi loetud. Lugesin seda raamatut eht eestlaslikult- algul ei saanud vedama ja siis lõpuks ei saanud pidama. Leidsin tuttavaid pidepukte, olles eelnevalt nautinud "Minu Eestit". Näiteks leiab mõlemast raamatust võrratu Suure-Jaani surnuaia kirjelduse. Muide, üks sama armas ja ilus järve-äärne ja mäe-pealne surnuaed on Eestis veel ja see asub Urvastes. Seal puhkavad minu esivanemad.
Lugu"Teekond tagasi Ameerikasse" haaras mind jäägitult ja ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. "Ühe kakskeelse lapse päevaraamatut" lugedes aga naersin laginal. Kui armsalt ja taibukalt teeb laps iseseisvaid järeldusi.
"Issi ütleb cookie, emme ütleb küpsis." Marta jäi mind vaatama päris pikalt. Siis tegi suu lahti ja ütles: "Marta üteleb cookie. Marta ütleb küpsis."
VRTIQMI
