Julgus elada

Ma ei mäletagi, mil viimati nii head raamatut lugesin. See oli veerandsada aastat tagasi, kui Herman Sergo "Näkimadalad" mind hommikuni ärkvel hoidsid, sest lihtsalt ei raatsinud lugemist pooleli jätta. Nüüd siis Herdis Ojasu jutustus elust ja inimestest. Uued olukorrad, kogemused, inimesed aitavad unustada  rutiinset argipäeva koos probleemidega. Võõrsil olles on küll kõik teistmoodi, kuid muretut elu pole maailmas olemas. Selle raamatu sündmused ja  tegelaskujud on nii ehtsad, et lihtsalt pole võimalik neid välja mõelda. Ainuüksi see  elutarkus, mida jagasid 95-aastane memm või 67-aastane purjekamees Georges, annab mõtlemisainet.

• Kõiki inimesi on võimalik armastada, kui Sa võtad neid nii, nagu nad on
• Inimese muudab paremaks enese armastamine ja endale kõige lubamine
• Ära eelda, et tulevik peab olema kui minevik nii ei juhtu... selle eeldamine toob ainult pettumusi. kõik muutub, õpi uue oleviku ja tulevikuga elama.
• Usu oma südant, ainult tarkus ei aita elada: "Teiste tarkus on alati teiste oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma".

Tore, et ühest Kreeka reisist väga kaasahaarav ja samas mõtlemapanev raamat sündis.

Miks mitte? Pourquoi pas?

Mis on mängult ja mis on päriselt? Kas mängult ongi päriselt? Selline tuntud mõte tabas mind just praegu, kui Ene Rämmeldi raamatu taas kätte võtsin, et seda blogi siin kirjutada. Raamat mulle meeldis: lugedes oli Pariis silme ees ja südames. Kuna olen selles võrratus linnas just hiljuti paar korda käinud, siis oli kõik justkui käega katsutav ja väga reaalne. Peale Pariisi elu lummuse puudutas mind ka pensionile jäämise teema, see aeg on paljude jaoks väga oodatud ja samas ka kardetud. Minu meelest on pensionipõlves kirjutamine väga hea vaba aja sisustamise viis. Jään ootama Ene Rämmeldi järgmist raamatut. 

Minu Tenerife

Pole juba ammu ühtegi raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Või kui olengi, siis on jäänud need blogisse lisamata. Mitmeid raamatuid sai eelneval aastal poole peale loetud või siis lihtsalt üksikuid lehekülgi lugedes läbi sirvitud. Kui möödunud detsembrikuus sattusin „Minu Tenerife” esitlusele, siis ostsin sealt ka raamatu kaasa, et pühade ajal lugedes unistada pikast puhkusest võõrsil. Juba teose alguses sain teada, et Tenerife on koht neile, kes ei karda igavust. Raamat ise ei olnud kindlasti igav, pigem mõnusa huumoriga vürtsitatud puhkuseplaneerija käsiraamat. Leiab mõtteid, et kus käia ja mida vaadata; kus ja mida süüa ja juua jne. On ammu tuntud tõde,  et alles võõrsil olles oskad paljusid koduseid asju väärtuslikumalt hinnata. Kohalikele on seal oma elu elamine töö tegemisest kindlasti tähtsam. 

„Torumees käis meie juures viis korda probleemi uurimas ja lõpuks parandas ära vale kraani. Sest tavaliselt olevat külma ja kuuma vee torud teistpidi. Tavaliselt...Järele proovida ta ei viitsinud.”

Igal medalil on kaks külge, aga tänapäeval võiks elu tõesti olla kõike muud kui kella kaheksast viieni kontoris istumine. Raamat lõppeb sama mõttega, millega algab: igavus on vajalik. Pole vaja rahmida hommikust õhtuni – kõigil on vaja aega, et olla iseendaga kahekesi. Kuigi mõnikord väga tahaks, ei tihka mina telefoni helina peale vastata nagu Mart Normet:

„Kuule, ma ei saa praegu rääkida, mul on praegu igav. Helista hiljem.”

LVRTIQMI

Minu Stockholm

Möödunud aastal sai läbi loetud nii mõnigi e-raamat, nende hulgas ka "Minu Stockholm". Selle raamatu autor pole Rootsis elanud mitte kaks ega viis aastat, vaid suisa 25 aastat. Seega tunneb ülihästi linna, millest kirjutab. Sain põjaliku ülevaate rootsi toidust, huvitavatest kohtadest Stockholmi äärelinnas, aga erilise huviga lugesin koolisüsteemist. Just sellisena näen ka mina ideaalset kooli.

Rootsi koolis on aga õpilase-õpetaja  suhe kõigest hoolimata pingevaba ja südamlik. Autoriteet tekib hoolivusest, mitte hirmust õpetaja ees. Õpilased usaldavad oma õpetajat, kes ongi parimal juhul neile tõeliseks teejuhiks täiskasvanute maailma. Eriti kui kodu panus sellesse on väike.

Autor on ise leiba teeninud peale teiste ametite ka giiditööga ja kindlasti võib raamatut soovitada sirvida vahetult enne Stockolmi külastust, et avastada midagi sellist, mis tavaturisti teekonnalt välja jääb. 

Minu PÖFF 2013

Filmide valik on tehtud ja piletid ostetud. Et emotsioone vahetumalt kirja panna, siis püüan seda teha kohe, kui linateos nähtud.

1.    Wajma, Afganistani armastuslugu 

Julm, aga ei midagi uut siin päikese all. On mehed ja on naised, on kirjutamata seadused ja moraalinormid. Nägin ehk ehedat Afganistani. - 7p

2.Gabrielle 

Väga hea film ning kohtumine ülimalt vitaalse režissööriga ja meespeaosatäitjaga olid muljetavaldavad. Kõigil inimestel on tunded ja soov õnnelik olla, ka neil, kes on teistmoodi (diagnoosiga). Lisaks boonusena mõnus muusika, mis muutis filmi kuidagi helgemaks. - 9p

3.  Kuus akti  

Lugu noortele noortest järelemõtlemiseks. Ei mäletagi, mil viimati  Iisraeli filmi vaatasin - 6p

4. Llewyn Davise ballaad

Kunstiliselt tugev film, nauditav operaatoritöö. Tõetruult on kujutatud poole sajandi vanuseid hetki ühe vaese muusiku elust. Väga nauditav olustik - taustaks nukrad folklaulud. Ei saa märkimata jätta olulist kõrvalosatäitjat - kassi. (Mul oli kunagi omal ka kodus just selline beezikaspunane nutikas kiisu). - 7p

5. The Broken Circle Breakdown

Film, mis teeb liiga palju haiget. Kohati on tahtmine kuskile nupule vajutada, et end säästa. Väga hästi mängitud rollid ja ilus muusika paelub aga niivõrd, et hoian ikka silmad ja kõrvad lahti. Kõigil inimestel on omad vankumatud tõekspidamised, küsimus on vaid selles, kas suudame teisi aksepteerida või mitte. - 9p

Jõulud Riias muusikaga

Ilusate jõulude juurde kuulub lumi, tänavaid kaunistavad ehitud jõulukuused ja palju palju kaunist muusikat.

• Riia jõulukontsert  "Imeline maa" toimus Kipsala hallis - solistid, koor ja orkester esitasid  erinevate sajandite läti ja välismaiste heliloojate jõululaule. Kena pidulik lõunane massiüritus, aga ei enamat. Isegi lisalugu ei mallanud publik oodata.
• Jõulukontsert Dailes Teartris jättis väga sügava mulje. 13 näitlejat ja muusikut jutustasid läbi laulude läti rahva lugusid. Väga hea minimalistlik lavastus, kus oli hulganisti äratundmisrõõmu, et kui lähedased on ikkagi eestlased lätlastele (ja liivlastele).  Kontserdi teise poole laulud olid kirjutatud läti luuletaja Mara Zālīte sõnadele. 
• Orelikontsert Riia Toomkirikus  ei vaja vast kommentaare.
•  NEW YEAR GALA Läti Rahvusooperis oli ootuspäraselt ilus ja suursugune, teiste solistide hulgas esines seal ka lummav eestlanna Kai Rüütel , kel hästi  tuttav ka Londoni Kuningliku Ooperi (Royal Opera House) lava. 
• Sellist kabareed nagu pakub klubi Artelis võib näha ainult Riias. Etendus Cabaret Bombaloo   kulges hoogsalt, kindlasti lisas särtsu ja eksootikat trupi rahvusvaheline koosseis. Kuid  eriti läksid südamesse ja kütsid emotsioone läti tüdrukute armas, isegi süütu ja lapselik lihtne ilu ja profesionaalsus. Kui olete ka kunagi Riias Artelis klubi külastamas, siis soovitan soojalt enne veidi kõrvalmajas istuda ja nautida väga toredat  kohvikut  Innocent Cafe  , kus kõige muu hulgas on pakkumisel ka väga maitsv, rikkalikja taskukohane  buffee või  brunch. Ja kui nüüd jutt toidukohtade peale läks, siis teine uus mõnus avastus oli Baroni tänaval India  söögikoht Hare Krišna taimetoitlastele.
• Ja aasta lõpetuseks Arena hallis vana hea ABBA uues kuues ja muidugi ka sisus- aga äratundmisrõõmu ja nostalgiat jagus kuhjaga.

 biLVRTIQMI

Minu Supilinn

Täna üle hulga aja sain kord läbi loetud jällegi ühe "Minu-sarja" raamatu, kuigi mul hetkel õige mitu veel järge ootamas. Eeldasin, et Supilinnast kirjutab inimene, kes Seal sündinud ja kasvanud... aga ei. Soome mees kirjeldas kuidas temast tasapis Supilinnas Eesti mees sai. Tallinna Pelgulinn on minu jaoks midagi samalaadset, mis tõmbab ja lummab. Tartuga on mul jälle omad teistlaadi suhted ja kahjuks Supilinnaga pole erilist kokkupuudet, kuid tänu raamatule sain teada mõndagi vanade puumajakeste elu-oluolust ja inimestest. Eriti ilusasti kirjeldab autor Kristiinat.

Kristiina on üks salapärasemaid naisi, kellega ma olen elus kokku puutunud.Ta on nõidusliku näoga ja soojade silmadega.Ta liigutused on nagu mõnel tantsijal...Otsige kõik Kristiina raamatud üles ja kui öösel sajab vihma ja ritsikad alustavad mängimist, siis on õige hetk teha ta luulekogu lahti. Minu jaoks on ta lihtsalt müstika, nii  tema luule kui ka ta ise.

Kujutan  päris hästi ette sellist lämbet sumedat augustikuu ööd Supilinnas. Samas mäletan tänaseni oma lapsepõlvest Tartus Maarjamõisas kevadel õitsvate lillade sirelite ja valgete nartsisside hingematvat aroomide segu, võimalik et selline lõhn hõljub kord aastas ka Supilinnas - ma ei tea.
 "Minu Supilinn" on nüüd minu esimene loetud e-raamat.
biLVRTIQMI

Minu PÖFF 2012

Uue aasta alguses tehakse ikka kokkuvõtteid möödunud aastast. Kuna minul veel viimasel Pöffil nähtud filmid siia jäädvustamata, siis teen seda täna. Seekord ma filmimaratoni ette ei võtnud, piirdusin vaid mõne filmiga.Hindasin need filmid 10 punkti süsteemis ära ka, nüüd paar kuud hiljem tundub, et tegin hea valiku.

1.  Pieta       -  hea näitlejatöö, kuid liiga jõhker, see on tõesti film, mis kütkestab ja kohutab     6/10
2. Marie Krøyer   - autobiograafiline ajalooline draama, elu on üks pidev valikute tegemine   8/10
3. Eruta mind  -  lõbus ja naljakas noorte film, mis tegelikult kajastas väga tõsiseid probleeme 9/10
4.  Kokoko - minu lemmik 2012 aasta pöfil, väga hea näitlejatöö,  saatus või inimese enda valikud 10/10
   
5.  Hemel - ei midagi erilist, lihtsalt üks kodukootult erootiline film, iga naine on omamoodi ilus  5/10
   
6. Paradiis: Armastus-  naljaks, kuid samas väga realistlik, igal asjal siin elus on kahjuks oma hind 8/10
   

LVRTIQMI

MINU VIETNAM

Kevadel, kui käisin raamatukauplusest "Minu Vietnamit" küsimas, polnud veel raamat müügile jõudnud. Nüüd, suve lõpu poole õnnestus mul teos läbi lugeda. Arvan, et igati lahe on emapuhkuse ajal mõnes teises riigis elada, et teist kultuuri kogeda, midagi uut, huvitavat ja ilusat näha. Beebiga Vietnamisse sõitmine tundub üsna ekstreemne. Alati tundub parem seal, kus meid pole. Ära peab käima kasvõi selleks, et teada saada kui hea tegelikult koduses Eestis on, sest siinse eluga oleme me kohanenud. 15 miinuskraadi kodumaa talves tunduvad kindlasti palju talutavamad kui 15 soojakraadi niiskes Vietnamis.
...Ja sellegi poolest hakkan internetist uurima: kuidas kõige kiiremini ja soodsamalt Vietnamisse sõita saaks.
LVRTIQMI

Minu Moskva

Väga soravalt kirjutatud pildikesed suurlinna elust ja olust. Kuigi ma pole ise juba üle 30 aasta Moskvas käinud, pole seal raamatukirjelduste järgi midagi, mis mind väga tagasi kutsuks. Autor väidab : "Moskva on müstiline koht, mis ühteaegu tõukab ja tõmbab". Meeletult suur rahvamass on üsna väsitav, aga nostalgiahõngulist restoranivagunit külastaksin küll. Suvel keset linnaparki moskvalase kombel vorstikesi grillida oleks samuti lahe. LVRTIQMI

Minu Jaapan

"Minu Jaapan" tekitas minus kuidagi vastuolulisi tundeid, aga neid kirjeldada ma ei oska, kindlasti polnud asi ainult raamatus. Kuna tahtsin lugemisega kiirelt raamatu lõppu jõuda, siis avastasin end mitmel korral üle rea lugevat, hiljem tegin seda juba meelega. Teos oli siiski huvitav, kaasahaarav ja sisutihe. Sain mõndagi teada sellest kaugest eksootilisest kirsiõie maast. Meie eestlased oleme kassid, kes hulguvad omapead, aga jaapanlased hoiavad väga kokku ja on tavaline, et veel peale tööpäeva lõppu veedetakse aega koos töökaaslastega. Et konkurensis püsida peab teadma, et klient on kuningas. LVRTIQMI

...pisikesed poekesed... peavad tihedas konkurensis ellujäämiseks olema ülimalt teadlikud, kes on nende kliendid, millal nad tulevad ja mida nad ostavad, ning selleks teeb poeomanik kogutud statistika alusel pidevalt analüüse, mis abistavad teda kauba tellimisel koguni kellaajalise täpsusega."

Minu Moldova

Lõpuks võin ma kustutada "Minu Moldova" praegu-loen raamatute nimekirjast. Selle raamatu lugemist alustasin juba aasta või kaks tagasi ja siis vahepeal on teised Minu-sarja raamatud end vahele trüginud. Moldovas pole ei merd ega mägesid, kuid on maailma pikimate keldrikäikudega (250 km !) veinikeldrid ja ühes neis salauks, mille taha peideti Gorbatšovi kuiva seaduse tulles 10 tuhat pudelit parimat kollektsiooniveini. Saan teada, et inimesed, kes varem sõitsid autodega, on tänapäeval nii vaesunud, et veavad kaupa nüüd eeslitega. Ei olevat kerge leida inimest, kes end uhkusega moldovlaseks nimetaks.

Minu jaoks oli raamat ehk liiga poliitikat täis ja sellepärast ka kohati igavavõitu, samas kuidagi nostalgiline kui mõtlen sellele, et alles see oli kui elasime kõik koos NSVL-s.

Lisaks fotod raamatu autorilt:
album 1 ja album 2


Lugesin äsja, et : "Tööealine elanik loeb keskmiselt kuus raamatut aastas, teatab statistikaamet" - mina lugesin mullu rohkem kui kuus raamatut.
LVRTIQMI

Minu Kolumbia

Lugesin põnevusega, kuidas võib üks kauge ja võõras maa nii omaseks saada, et kahju on sealt lahkuda ja oma kodumaale tagasi tulla. Siin kohal meenuvad Doris Kareva sõnad (vist ikka oli tema): "On raske tulla, kui on mindud kaugele ja jäädud kauaks..." Kolumbia pakkus nii mõndagi: nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi. Tundus nagu oleks Kolumbia kõigi võimaluste maa, kus võib end kas leida või hoopis kaotada.

Siinsed tänavad on pikad, betoonised, räpased, hallid. Aga nende ümber käib kirev elu. Palmialleede alla on asunud elama terved kodutute perekonnad, kes ristmikel endale raha teenivad - näiteks autoaknaid puhastades või klounina möödujate meelt lahutades.'
LVRTIQMI

Minu Eesti ( II osa )

"Olümpia hotelli eest teist korda mööda sammudes turgatas mulle pähe, et minust on saanud mees. Teistsugust sõna lihtsalt polnud sedasorti inimese kirjeldamiseks, kes astub hilisõhtul mööda Tallinna tänavaid, kott täis mähkmeid, nõmmliivateed ja kapsaid. Kapsas on vajalik loodetavasti homme: selle lehed pidid rahustama toitva ema paistes tisse, kui piim hakkab tulema. Vähemalt rääkisid niimoodi vanad eesti naised. Kes olin mina, et vaielda vanade eesti naiste tarkusega?"

Ei tasu vaielda jah - ei eesti naistega ega nende tarkusega. Mõnusa irooniaga kirjeldatud kohanemislugu valguselembelise võõramaise mehe elust hallil ja pimedal Eestimaal oli väga mõnus lugeda. Ega polegi nii kerge end näha sellisena nagu kõrvaltvaatajale välja paistad.




LVRTIQMI

Minu Bollywood

"Minu Bollywood" oleks võinud kanda traditsioonilist pealkirja nagu "Minu India", olgugi, et sündmused kulgevad pigem nagu filmis. Hästi haaravalt ja värvikalt on kõik toimunu edasi antud. Me keegi ei tea, kust lõpeb reaalsus ja algab fantaasia. Oleneb, kuidas enda jaoks maailma tõlgendada. Minu jaoks on küsitav, kas armuelu üksikasjadest pajatamine oli vajalik või mitte. Kas alati on võimalik elada nii, et mõistus jääks selgeks ja samas süda oleks rahul?

Esimest korda nägin sind unes, kui olin 13-aastane Panipoti külapoiss. Toona ei teadnud ma, et nägin unes sind.

Kindlasti saab raamatust armastuslugu lugedes ka palju põnevat India kohta teada. Kuna ise olen Indias käinud, siis kujutasin kirjeldusi üsna elavalt ette.
LVRTIQMI

Minu PÕFF 2011

1. "Hoorade hiilgus" (Belgia) Justkui kolm eraldi filmi kolme maa müüdavatest naistest (Tai–Bangladesh–Mehhiko). Päris huvitav dokumentaal, kohati isegi naljakas. 8 p / 10 p
2. "Rose" (Poola) Sõjafilm väikesest hääbumas rahvast Masuurias. Sündmuseid lahinguväljal selles filmis ei näe, vaid midagi palju jubedamat, millest kirjutada ei taha. 8 p/ 10 p
3. "Rahutu maa" (Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Ukraina) Film Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Ei hävinud mitte ainult inimeste kodud, vaid ka perekonnad. Aga edasi tuli elada ja kuidagi kohaneda. 8 p/ 10 p
4. "Uus Maailm" (Eesti) Dokumentaal noortest, nende tõekspidamistest ja unistustest. Igal inimesel on omad väärtushinnangut ja noorus on see aeg, kui unistused lendavad kaugel ees, aga tiivad ei kanna veel, et neid kinni püüda. Kogemused puuduvad, kuid tahe on suur. Lahe ja hoogne film. Sellised vanad sajandivanused puumajad on paljudele lähedased. 9 p/ 10 p
5. "Akyzz" (Kasahstan) Muinasjutt täiskasvanutele, minul tuli vägisi uni peale. 3 p/10 p
6. "Jelena" (Venemaa) Väga julm film inimsuhetest, kus vanaema mürgitab oma elukaaslase, et aidata oma tänamatut lapselast. 9 p/10 p
7. "Homme on parem päev" (Poola) Film kodututest väikestest poistest, kes põgenevad Venemaalt Poolasse. Tõepärane, kuid masendav. 9 p/10 p
8. "Asma" (Egiptus) Järjekordene dokumentaalsete sugemetega lugu naisest, kes on HIV posit ja seepärast ei saa vajalikku arstiabi. 7 p/10 p
9. "Hommiku-, õhtu- ja lõunasöök" (Singapur) Kolm meelelahutuslikku romantilist lugu, ei midagi erilist. 5 p/10 p LVRTIQMI

Minu Amsterdam

"Minu Amsterdami" ostsin reisipalaviku ajendil, et enne kohale sõitu üht-teist kasulikku linna avastamiseks meelde jätta. Kuna reisil olles polnud eriti aega raamatu lugemiseks, siis seda kiiremini neelasin lehekülgi peale koju naasemist. Kogu teos oli ühtviisi huvitav, täis küsimusi ja vastuseid - väga minusarjalik raamat.

Veedan sombused, aga soojad sügisesed päevad ja õhtud Amsterdami kanalite ääres, külastan vahelduseks Haagi ja leian üles nii mõnegi Margot Roose lemmikkoha. Kogen omal nahal, et siin on kõik kuidagi teistmoodi- ehk üsna sedamoodi,kuidas raamatus kirjeldati.

Õhtul maandudes on lennukist vaadatuna kuldsetes tuledes linn väga-väga lummav, raudteejaama leian ilusti üles, ostan kohe ära kolmeks päevaks vaba transpordi ja muuseumid. Et rongipileti ostuks peenikest raha saada, pean sööma ära ühe kuuma vorsti ja hiljem selgub, et olen kogemata automaadist ostnud lapsepileti, õnneks kontrolli pole. Hotellil on väga kitsad trepid ja inglisekeelne teenindus (saksa keelt kõnelevat inimest ma ei kohtagi). Õhtul tiirlen veidi hotelli ümbruses ja istusin tunnikese ühes koduses pubis, kus must kõuts jalutab laudadel ja baarileti peal. Söön grillitud köögivilju ja joon väikese klaasi kohalikku õlut...

Igal hommikul võtan mõttes rohkem ette, kui õhtuks realiseerida jõuan...aeg ei oota, hämarast koidikust saavad Hollandis kiiresti mõnusad õhtutunnid, ometigi jõuan avastada ja kogeda palju.

LVRTIQMI

Minu Ungari

"Minu Ungari" äratas lugemisel vastuolulisi tundeid, kohati paelus raamat väga ja samas kõik, mis puudutas riigi poliitikat ja põhjalikku ajaloo käsitlust, jättis mind külmaks.Lõpu poole lugesin mitmeid lehekülgi üle rea. Kuid peatükk ungarlaste keele väljakujunemisest oli minu jaoks huvitav ja õpetlik. Raamat jagab rohkesti teavet riigi kohta ja tahaplaanile jäävad autori isiklikud igapäevased tegemised. Hea meelega oleks lugenud täpsemalt kirjeldusi, kuidas ja kus välismaalasest õppejõud,( kes on meie riigi heaks tohutult vajaliku töö ära teinud,) elas.

Ungari köögist sain teada, et võileivakatteks võib süüa grillitud suvikõrvitsast valmisatatud kreemi, kuhu on lisatud sibul, küüslauk, pune ja pipar. Pühapäevaks paneeritakse liha: kindel järjekord on jahu, muna ja siis riivsai. Grillpidude juurde käib lõkkel küpsetatud ungari pekk. Tavaline toit on rasvas kuumutatud sibul koos paprikapulbriga ja sinna lisatud liha. Rahvusköögist panen siia veel üht-teist kirja, et kunagi ka ise järgi proovida.

Retes - "Poole kilo jahu kohta võtad teelusikatäie rasva ja umbes kaks klaasi leiget vett. Ühe muna võid ka panna... " Tainast peab sõtkuma veerand tundi, laskma natuke kerkida ja siis rätiku peal võimalikult õhukeseks rullima, sisse pannakse erinevaid täidiseid. Näiteks võib kapsa eelnevalt riivida ja pannil võiga hautada, maitsestada pipra, soola ja suhkruga.

Veinisupp -6 dl kvaliteetset kuiva valget veini, 3 dl vahukoort, 100 gr suhkrut, 1 kaneelikoor, 5 tera nelki, veerand sidrunit ja 6 munakollast. Maitseained ja sidrun kuumutada ühes dl-s veinis, keeta 2 min. Vahustada munakollased suhkruga, lisada maitsestatud veinile ülejäänud vein, lisada vahukoor ja kuumutada keemiseni ja siis peene joana valada segu munakollase vahule, segada samal ajal tugevasti vispliga, et muna klimpi ei läheks, lõpuks tuleb veel magustoit tulel keema lasta.

Guljasˇ- veiseliha, oad, porgandid, natuke soola, paprikapulbrit, kartulit ja loorberilehte.

LVRTIQMI

Minu Austraalia

Üle pika aja võtsin taas kätte "Minu"-sarja raamatu ja lugesin selle nädalavahetusel läbi. "Minu Austraalia" on enam autorikeskne kui ühe maa ja rahva kirjeldus, kuid siiski annab hea ettekujutuse sellest, mis üht noort maailmarändurit Austraalias ees ootab. Autori väitel saab sel maal raha aja vastu ümbervahetada. Kõrbed ja lokkav rohelisus, igasugused huvitavad metsloomad - isegi koduaedades ringi hulkumas, veeuputused ja joogiveepuudus, paduvihmad ja lõõskav päike... ja inimesi on siia tulnud igast maailmanurgast kokku. Eks siingi on äraelamiseks vaja teha tööd:

Kokad teenivad, hambad ristis, kaks aastat ilma puhkuseta." Kunagi tulevikus elame mugavamat elu , näiteks töötame kolm päeva nädalas," on neil ikka oma helesinised unistused alles.

LVRTIQMI

Raamatu põhjal tundusid ka väga põnevad ja eksootilised Filipiinid, nüüd loeks siis järgmiseks Filipiinide raamatut või veel parem: sõidaks ise kohale:)

Minu Pariis

Pikale venis selle raamatu lugemine: jõudsin juba alguse unustada kui lõpetasin. Huvitav oli siiski. Sain teada mõndagi prantslaste igapäevaelust, moemaailma telgitagused mind ei paelunud.

Panen siia kirja klassikalise prantsuse söögikorra viis käiku:

1. aperitiiv (vein, õlu, šampus), pähklid, oliivid, kartulikrõpsud
2. eelroog: külmsuupiste, supp või salat
3. praad: kala-, looma- või linnuliha köögiviljadega (ilma värske salatita)
4. järelroog: juustutaldrik ( rohelise salatiga)
5. magustoit ja kohvi küpsiste või šokolaadiga, klaasike kanget napsu

*lahutamatult kuulub toidu juurde vesi, vein ja sai

Tekkis endalgi soov Prantsusmaa sünnipäevaks Pariisi sõita, et Eiffeli torni juures majesteetlikku ilutulestikku näha. Sain teada, et prantslased peavad vulgaarseks inimesi, kes pole piisavalt haritud, kel puuduvad traditsioonid või kes on lihtsakoeliselt seksikad.

Olgugi pariislane kohati enesekeskne ja ninakas, õhkub temast suurlinna vaimu- sõltumatust ja vabadust. Ta elab oma elu ning laseb teistel rahulikult elada täpselt nii, nagu neile sobib - niikaua, kui see kirjutamata (ja kirjutatud) kooselu reegleid ei häiri.

LVRTIQMI