Valgete päevade pimedad õhtud ja ööd II

Järgmised Pöffi filmid olid veel süngemad kui eelnähtud, kuid siiski enamus neist meeldisid. Parimat nähtud filmi on seekord esile tuua võimatu, sest enamus olid võrdselt head, kuid mitte väga head. Halbu ja igavaid filme ma õnneks ei näinud.

1. VARASTATUD UNISTUSED (Brasiilia) - film noortest tüdrukutest, kellel napib paremaks eluks valikuvõimalusi.
2. RIWAYAT (India) - julm teema, kuidas paljud vastsündinud tüdrukud hävitatakse sellepärast, et nad on tüdrukud.
3. VIIMANE RONG KOJU (Kanada, Hiina) - dokumentaalne perekonnalugu, kus vanemad on sunnitud lastest lahus elama, et linnas pere jaoks raha teenida. Koju sõidetakse puupüsti täis rongis vaid kord aastas.
4. KUJUTELDAV ARMASTUS (Kanada) - ebatavaline armastusdraama - kuigi mitte õnnelik, siis vähemalt veidi helgem lugu eelnevatest.
   
5. VÕÕRAS (Saksamaa) - väga karmi lõpuga perekonna (õigemini sugukonna) draama, kus järjekordselt põrkuvad ajaloolised kammitsevad traditsioonid ja uskumused inimliku väärikuse ja vabadusega.
6. EI MIDAGI ISIKLIKKU (Iirimaa, Holland) - ilus, nukker, pisut mõistmatu ja müstiline.
7. GAZA PISARAD (Norra) - jubedad dokumentaalkaadrid veristest sõjakoledustest, väga julm, kuid kuidagi sisutu - esimesed 10 minutit oli sama, mis terve film.
   
8. 127 TUNDI (Suurbritannia, USA)- ootasin enamat, minu jaoks liiga piinavalt veniv, aga siiski hästi tehtud film.

Valgete päevade pimedad õhtud ja ööd

Seekord juhtus sadama Pöffi põhiprogrammi alguse puhul väljas laia valget lund, kuid mina veetsin hämaras kinosaalis filmide seltsis mõnusaid õhtutunde.

1. "KELIN" (Kazakhfilm) - sõnadeta lugu, julm ja müstiline, aga omamoodi ilus, võrratu loodus
2. "MAMMA GOGO" (Island) - tragikoomiline, ilus islandi maastik ja muusika
3. "NÄHTAMATU SILM" (Argentiina, Prantsusmaa; Hispaania") - hea kaamera- ja näitlejatöö, sünge, sündmustevaene
4. "MUSTLASE MISSIOON" (Eesti) - dokumentaal mustlasrahva elust tänases Eestis ja Lätis
5. "BEEBID" (Prantsusmaa) - väga palju häid ilmekaid kaadreid väikestest inimesehakatistest Namiibias, Jaapanis, USA-s ja Mongoolias, imearmsad beebid! erinevas kasvukeskkonnas
6. "ETTEARVAMATUD" (Itaalia)- lõbus ja kerge, mitte eriti haarav, kuid siiski hea ehe Itaalia
7. "ÄRA LASE MUL MINNA" (Suurbritannia, USA) - traagiline, pisarateni liigutav, ilus
8. "SÖÖ, PALVETA, ARMASTA" - nauditav ajaviitepaus PÖFFI filmide vahele
9. "ELU ÜHE PÄEVAGA"(Holland) - fantaasiafilm paradiisist ja põrgust, pakkus mõtlemisainet, meisterlik teos

Minu London

See oli ammu, kui alustasin raamatu "Minu London" lugemist. Kiired ajad tulid vahele, kuid täna suvisel sügispäeval võtsin kohvitassi ja raamatu näppu ning jalutasin mere äärde lugema. Enne ma sealt tagasi ei tulnud, kui teos läbi sai.

See raamat kinnitab minu mõtet, et kerge ei peagi olema, aga huvitav võiks küll olla. Kahjuks London ei kuulu minu jaoks ihaldusväärsete linnade hulka, kuid olen kindel, et kui kunagi sinna sõidan, siis tahaks kindlasti külastada mõnd Anu Samarüütli lemmikpaika. Imetleks linnapargis detsembris õitsevaid roose ja veebruaris puhkevaid trompetnartsisse... Nüüd tean, et õige Inglise hommikusöök sisaldab kindlasti ube ja neid ma just täna hommikul kohvi kõrvale kuumutasin. Vähendatud variandis oleks ka ainult kuumutatud oad röstisaial sobilik inglisepärane hommikueine (eriti tudengitele).

Õige Inglise hommikusöök sisaldab: praetud muna, praetud pooleks lõigatud tomateid, praetud šampinjone, krõbedaks praetud peekoniviile, ahjus grillitud vorste ja kuumaks aetud ube tomatikastmes pluss kandilisi röstisaiaviile. Maitsestatakse Inglise hommikusööki HP-kastmega, mis on hapukas, pruun ja tehtud õuntest.

Raamatu lõpusõnad kõlavad nõnda: "Aga ma olen teel ja see on hea tunne".

LVRTIQMI

Meestest, lihtsalt

Suvi läks kui unenägu... ja maikuust on saanud märkamatult oktoober. Kuna mul reisipäevikute tarvis on teine blogi, siis siia söendan kirjutada alles nüüd, kui mõne raamatu olen suutnud viimase leheküljeni läbi lugeda.

"Meestest, lihtsalt" - minu suvepuhkuse õhtute seltsiline rändas seljakotis kaasas. Enne uinumist oli mõnus üks lühike jutuke läbi lugeda: kohtumised ja armumised, suhtes olemised ja lahkumised - ei midagi uut siin päikese all, aga kirjutatud oli hästi. Nautisin ilusat sõnademängu rohkem kui jutukeste sisu... ja tihti oli mul silme ees armas vana Tartu linn ning meenus aeg, mil seal ise kunagi õppisin.

Minu Nepaal

Oli huvitav ja põnev lugeda, kindlasti üks parimaid "Minu"-sarja raamatuid. Muidugi oli väga kahju neist vanemateta lastest, kes elasid kirjeldatud lastekodus. Kuigi nad sõid päevast-päeva vaid riisi ja läätseleent, lisandiks mõned õlis hautatud köögiviljad, oli neil kõht täis ja turvalisus tagatud. Meenus minu India reisil nähtu ja kogetu ning elu jubedam sõit Bosnia-Hertsegoviina mägedes, kus samuti oli tee vaid ühe auto laiune. Tiibeti põrgutee on veel kindlasti palju hullem.

Põrgutee läbitakse sellistes oludes keskmiselt kiirusega 10 kilomeetrit tunnis, ohutuled vilkumas. Sõidetakse kolonnis, et turvalisus oleks võimalikult maksimaalne. See tähendab seda, et kui tuleb mudalaviin või kivisadu, siis on lootust et tagumised autod eessõitja välja kaevavad.

Elada keskkonnas, kus valge inimene on haruldus, pole valge inimesena just kerge. Päris naljakas, kuidas kauge külaline võeti kohalikku baari kaasa, et näidata teda sõpradele nagu uut lemmiklooma. Kirjaniku kohanemisvõime on lausa imetlusväärne. Ta kasvab selle maa ja lastekoduelanikega (ehk liiga) kokku, sest seal vajatakse teda.

Minu Mongoolia

Roy Strider´i "Minu Mongoolia" pole tüüpiline "Minu"-sarja raamat. Tegemist on pigem reisikirjaga- rännakutest koos kunagise kallimaga. Kummaline olukord, mil tuttav inimene on ühtlasi hästi lähedal ja samas kaugel, saadab tervet reisi.Kohati tundus (kadunud) armastuse teema liiga isiklik ja isegi pisut igav. Samas on raamatus väga põnevaid situatsioone - üksiku januse inimese öö mäetipus huntide keskel või seiklused koos väikese koeratüdrukuga lennujaamades.

Mongoolia külalislahkus on legendaarne. Enamasti seletatakse seda asjaoluga, et maal, kus inimasustus väljaspool linnu on nii hõre, peab kõiki külalisi lahkelt kohtlema. Iial ei või teada, kunas endal abi vaja läheb.

Mina, vandersell

Alles see oli, kui tegin Liis Kängsepa vahendusel tutvust Argentinaga. Juba jõudis noor naine tagasi Lõuna-Ameerikasse ja oma rännakutest päevikugi kirjutada. "Mina, vandersell" polnud küll enam nii huvitav kui esimene kirjutis, sest esines kirjeldusi sellest, mis juba eelmisest raamatust teada. Aga miks mitte rännata kui hispaania keel vabalt suus.

Kodust tasub kaugele ja kauaks minna ära kas või sellepärast, et väärtustada kodu, kus sul on oma kapp ja oma voodi. Kodus olles me ju sellist suurt õnne ei taju. Maailmas ringi rännates oleme aga justkui kodutud, ka vabadus on suhteline mõiste. Ja ometi on ütlemata tore kõike omal nahal kogeda. Huvitav ja naljakas on lugeda, kuidas autojuht-giidid turistidesse suhtuvad- ei mingit sõbralikkust, vaid lihtlabane turistide ärakasutamine. Pole kerge võõraste seas usaldusväärseid inimesi leida.

- Käib siin palju turiste, kes hispaania keelt ei räägi?

- Enamik on ikka jah sellised, kes hispaania keelt ei valda.

- Kuidas te siis turistidega suhtlete, inimesed on ju maksnud selle eest, et teie giiditeenuseid saada?

- Vaadaku ise kuidas hakkama saavad...

Minu Maroko

Järjekordselt üks väga huvitav ja hästi kirjutatud "Minu"-sarja raamat. Ma ei saa nõustuda väitega, et oli vaid ajaviitelugemine. Sain teada teistest kultuuridest palju sellist, mida varem vaid ähmaselt aimasin. Autor oskas veenvalt kummutada eelarvamusi erinevate rahvuste ja religioonide suhtes ja kinnitas mu arvamust, et igal pool on olemas nii häid kui ka halbu inimesi.

Nagu Jumal on loonud inimese meheks ning naiseks, kes on võrdsed, kuid erinevad, lõi ta ka Maroko kaheks, igas asjas. Võibolla just seetõttu on marokolased ka kõige väljaspoolse suhtes nii tolerantsed - erinev ei pruugi ju alati halb olla.

Tõesti, inimesed on nii erinevad ja kui ühele on südamerahu saavutamiseks vaja head välimust, siis teise inimese jaoks ei oma see tõesti erilist tähtsust. Marokolase jaoks ei oma isegi tema vanus tähtust ja ta isegi ei pruugi teada oma täpset sünnipäeva ning võib siiralt küsida: "Oled sa seepärast õnnelikum, et sa seda tead?" Eestlased, kes pigem eelistaksid omaette toas üksinda pehmes voodis magada kui hulgakesi koos põrandal, on ikka ühed individualistid küll. Küsimus, kas tahan enda või teiste jaoks kena välja näha, tundub nüüd päris filosoofilisena. Kui mees toetab naise püüdlusi, et kaunis välja näha, siis on see ikka pigem lõõgastav kui ahistav.

Kui palju on naisi, kes end näljutavad, kuna moeajakirjad ja ühiskond on ette kirjutanud mingi mudeli, mida peab edu ja südamerahu saavutamiseks järgima!Kas see ongi elu mõte? Ja üldse, kes tegelikult on need mudelid naistele seadnud? Mehed on need, kes mängureeglid paika panevad ning naised,hoolima- ta sellest, et peavad end iseseisvateks ning võrdõiguslikeks, mängivad siiski kaasa. Millal julgevad naised öelda ei? Ei, ma ei ole asi, ma olen inimene! Palun mõõtke minu IQd, mitte minu säärejooksu!

LVRTIQMI

Vahelduseks

Vahelduseks "Minu "- sarja raamatutele võtsin kätte eile raamatu pealkirjaga: "Kõigi saarte hulgast kõige armsam", mille on Viktor Vernik kirja pannud justkui Vilsandi kroonikana. Tean, et hiljuti on ilmunud sarnane raamat Kihnust ja pea tulekul Abrukast. Et oleks nagu uus sari " Minu väikesaar".

Armas legend jutustab saare tekkelugu.

Algul oli saar hulga väiksem kui praegu. Öieti ei olnudki seal midagi peale kaljuse künka ning merest veidi väljaulatuvate rahnude selle ümber. Künka peal kasvasid köverad männijässid, kenad kadakapöösad, samblatutte, rohunutte, sekka möni lillevars ka. Ei elanud seal ühtegi hingelist...

See kõik oli mitusada aastat tagasi, aga 1934. aastal elas saarel 169 inimest, kellest 96 põgenesid Rootsi. 2005. aastal oli registreeritud elanikke saarel vaid 20. Kaardile on märgitud 31 talukohta, enamjaolt kesksaart kobarana koos.

Minu kogutud materjalide andmetel veel täienduseks, et saar asustati aastal 1703, 1850 aastal elas seal u poolsada inimest ja 1944. aastal 142 inimest. Kalakõrvaseks kasvatati saarel teravilja ja kartulit ise. Lisatulu käidi vähemasti suvel teenimas kaugematel meresõitudel, kust toodi oma korrastatud mereroheliseks värvitud väikeseid kodusid ehtima välismaiseid maale ja iluasju.

LVRTIQMI

Minu Island

Kummaline maa- see Island. Kuidagi kauge, kuid ometi kirjutas selle paiga minu jaoks raamatu autor südamelähedaseks. Kui teose algul liigsed ja pisut konarlikud dialoogid mind häirisid, siis üha siledamaks stiil muutus. Ehk lihtsalt harjusin ära. Harjusin ka teadmisega, et kusagil on maa, kus pole metsa ega lokkavat rohelust, pigem laiuvad pruunikad laavaväljad ja auravad mudaaugud. Ometi elavad seal õnnelikud ja ausad inimesed. Pikanäpumehed on vaid jõuluvanad ja neid liigub jõulude ajal ringi 13 - näiteks Potinoolija, Akendestpiiluja, Vorstinäppaja, Küünlanäppaja jne (vanasti olevat jõuluvanasid olnud koguni 80!).

Islandi rahvusroogi ma parem järgi teha ei ürita, küll aga jätsin meelde, kuidas maitsvat lõhet norrapäraselt valmistada. Tuleb vesi keema ajada ja siis sinna kala sisse panna ning lasta 20 min haududa, kuid mitte enam edasi keeta.

Aga suhtle kellega tahad, pinget ja depresiooni neil ei ole. Kõike suudetakse võtta naljaga ja rahulikult. Keegi ei halvusta kedagi, teineteisele käkki ei keerata ning osatakse ka rõõmu tunda siis, kui naabril hästi läheb.
LVRTIQMI

Minu Ameerika 2

Teise osa lugemine läks kiiresti, sest peategelased olid juba esimesest osast teada nagu vanad head tuttavad. Mõnus õhtune ajaviide, mil lendad mõtetes kaugele kaugele - oma argipäevamuredest eemale. Alati on seal ju parem, kus meid ei ole (tegelikult on see muidugi illusioon).

Kõige lahedam ja naljakam üllatus selles raamatus oli jõulupäeva näidend. Väga ehedalt ja vaimukalt edastatud sündmustik tõesti. Korteriotsingute kirjeldused on nagu väike ekskursioon mööda linna. Loeks nüüd edasi kolmandat ja neljandat jagu - aga tuleb natuke veel oodata.

• Kolimine on nagu sünnitus. Ärge mulle täna küll öelge, et ma selle elus veel kunagi ette võtan!


• Hullem on olukord siin ilmselt ainult Tiidu-nimelistel meestel. Tit on inglise keeles tiss ja teat on udar.


• "Martal on juba praegu kaks laste mobiiltelefoni ja kolm täiskasvanute mobiili. Üsna palju kaheaastase lapsukese jaoks!"- "No ongi ju talle heaks abivahendiks arvutamise õpetamisel! Üks mobiil, kaks mobiili..."

LVRTIQMI

Minu Ameerika

Kuigi mul pole kombeks raamatuid tagant ettepoole lugeda, siis "Minu”-sarja avaraamatu (kolmas, täiendatud) trükk jõudis minuni alles hiljuti. Mõned järgnevad teosed sellest sarjast on aga juba ammu läbi loetud. Lugesin seda raamatut eht eestlaslikult- algul ei saanud vedama ja siis lõpuks ei saanud pidama. Leidsin tuttavaid pidepukte, olles eelnevalt nautinud "Minu Eestit". Näiteks leiab mõlemast raamatust võrratu Suure-Jaani surnuaia kirjelduse. Muide, üks sama armas ja ilus järve-äärne ja mäe-pealne surnuaed on Eestis veel ja see asub Urvastes. Seal puhkavad minu esivanemad.

Lugu"Teekond tagasi Ameerikasse" haaras mind jäägitult ja ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. "Ühe kakskeelse lapse päevaraamatut" lugedes aga naersin laginal. Kui armsalt ja taibukalt teeb laps iseseisvaid järeldusi.

"Issi ütleb cookie, emme ütleb küpsis." Marta jäi mind vaatama päris pikalt. Siis tegi suu lahti ja ütles: "Marta üteleb cookie. Marta ütleb küpsis."

VRTIQMI

Minu Alaska

Tunnistan ausalt, et suhtusin raamatusse, enne kui selle esimese lehekülje avasin, pisut eelarvamusega. Kas tõesti on võimalik kirjutada koertelaagrist huvitav raamat ? Eeldasin ju, et "Minu"-sarja teos peaks andma eelkõige ülevaate tervest riigist. Aga kui kord juba "Minu Alaska" kätte võtsin, siis lugesin naudinguga. See lugu jutustab midagi palju enamat. Kaotusvalu vaigistub läbi otsimise ja leidmise, iseenda proovile panemisega. On mõnus tajuda, et maailm on lõpmatute võimaluste maa, tuleb teha vaid valikud ning uskuda endasse. Pole olemas valesid valikuid. Pole olemas korvamatuid võite ega kaotusi ... kõik on tasakaalus.

Ma võin olla kõigest kümne sammu lähedusel tuttavatest inimestest ja üheteistkümne ajavööndi kaugusel Alaska väikelinnast, aga hinges olen ma ikka veel USAs. Kõndida läbi nende uste tähendab naasta endisesse ellu. Niipalju kui "endist" minu elus olla saabki.

VRTIQMI

Maailma kõige targemad ja õnnetumad õpilased

"Platoni ontoloogia, epistemoloogia, poliitiline õpetus, tüpoloogia, sofistid, kultuuri mõiste, mütoloogiline ja teaduslik maailmamõistmine" - need on minu X klassis õppiva lapse kordamisküsimused homseks kultuuriloo kontrolltööks. Õppematerjal on ilusti netis üleval - mõismatute sõnadega sisustatud ja keeruliselt lausestatud, kuid vastuseid küsimustele sealt ei leia...

Nüüd ma saan aru küll, miks Eesti õpilased kuuluvad rahvusvaheliste uuringute tulemuste põhjal maailma targemate, kuid samas kõige õnnetumate õpilaste hulka. Huvitav, kas lollus on pöördvõrdeline ? st kõige rumalamad on kõige õnnelikumad.

LVRTIQMI

Minu Argentina

Tõesti, iga minu sarja raamat on täiesti omanäoline, sest maad ja autorid on ju väga erinevad. Autorid küll enamasti noored inimesed, kel puuduvad pikad elukogemused, kuid avastavad julgelt laia maailma.

Argentiina oli minu jaoks maa, millest ma siiani pea-aegu midagi ei teadnud-- eksootiline ja kauge. Ma ei saa väita, et Liis Kängsepp kirjutas pealiskaudselt, sest ühe riigi esmatutvustuseks piisas sellest täiesti. See oligi selline linnulend ja asjade pealt poolt vaatamine, et sügavuti minna, peaks teosele mõned osad juurde kirjutama. Üks nii suur ja kauge maa ei taha lihtsalt nii väikesesse raamatusse ära mahtuda. Tean, et sobiva kaanepildi valimine polnud autoril kerge, kahjuks tundub mulle see ikkagi liiga tagasihoidlik.

Kindlasti ei suuda igaüks võtta ette sellist otsust, et minna üksinda kaugele ja kauaks rahva sekka, kelle keelt sa rääkidagi ei oska, et aasta pärast olla kogemustelt palju-palju rikkam.

• Toit on neil igav ja maitsestamata, palju grillitud veiseliha ja kõrvale friikartulid.Rikkalik õhtusöök võetakse ette hilisõhtul vahetult enne uinumist.


• Matet juuakse seltskonnas kõrrega ühisest kuivatatud kõrvitsakoorsest topsis, mida antakse ringiratast edasi.


• Pühapäeviti toimuvad seltskondlikud grillimispeod koos hea veiniga.

Boenos Aires! See linn, kus ma aasta veetsin, on kohati lausa hingematvalt ilus. Mulle meeldivad need pikad sirged ja laiad tänavad, mis kulgevad nii kaugele, kui silm ulatub... Lae kõrgus on neis majades umbes 4 meetrit. Nad on väärikad, neis on iseloomu. Ja nad pole siin haruldased, vaid osa kohalikust igapäevast. Neil majadel on sellised uksed, et hing jääb kadedusest kinni. Ja suured-suured ilmekad aknad.

LVRTIQMI

Reisipalavik - 31. august-Argentiina. Külaline Liis Kängsepp. (ava playeris) - Oo! milline muusika!

Minu Itaalia

Uue aasta esimese ööpäeva vahetuseks lõpetasin Kristiina Praakli raamatu "Minu Itaalia", oli tõeliselt mõnus lugemine ja näitas ka riigi peidupoolt, mis jääb turistile, kes läheb Itaaliat avastama, tihti teadmata. Igal juhul tahaks seda maad isiklikult lähimas tulevikus külastada.

Enne muidugi peaks mõne sõna itaalia keelt õppima, eile tegingi juba õpingutega algust ja hetkel kuulan laulu Laura Pausini esituses.

Mind üllatas, et keskealised lapsed võivad elada vanemate kulul.

Aga miks peaksin ma endale korteri ostma? Mulle meeldib mu kodu ja mulle meeldib, et mu ema mulle süüa teeb, mu tuba koristab ning pesu peseb...

Ei, Francesca ei maksa kommunaalkulude eest, ei, Francesca ei tee kodus süüa, ei, Fransesca ei käi ise poes.

Ometi on need lapsed kõrgharidusega ja omavad kindlat sissetulekut. Kui eelmine Itaallaste põlvkond tähendas naistele pigem koduperenaise ametit, siis tänapäeval on noored väga haritud, omades mõnikord isegi mitut kõrghariduse diplomit, kuid samas erialast tööd on väga raske leida.

Väga huvitavalt ja nakatavalt kirjutab autor itaallaste toitumiskultuurist. Proovisin just täna kodus valmistada pastat itaaliapäraselt. Minu lõunasöögi lauda kaunistasid taldrikud kolmevärviliste farfalledega, mis uppusid lõhe-koore-juustukastmes, lisaks veel päikesekuivatatud tomatid. Nüüd siis tean, et pastat tuleb süüa võimalikult kuumalt. Tean ka seda, et üle kahe klaasi veini pole sünnis koosviibimisel juua.

28-aastase Claudia pulmapidu, kus enamus külalistest on vanad daamid, kes heietavad juttu teemal:"Kui minu abikaasa veel elus oli..." on pigem tragikoomiline kui igav. Panen kirja pulmapeo toidukäikude menüü:

• Antipasti e isutekitajad


• Kahte sorti pasta


• Liha ja kala, lisandiks juurviljad


• Juustuvalik


• Magustoidud ja küpsised, kohv


• Pits grappat

- iga toidu juurde ka sobiv vein

LVRTIQMI

Eino Leino - armastuse laulik

Pöffi aegu Solarise Apollos ringi jalutades sattus mu kätte Gustav Suitsu abikaasa Aino kirjutatud mälestusraamat kuulsast soome luuletajast Eino Leinost. Teost sirvides leidsin, et seal on
muuhulgas ka kirjeldusi esimese Eesti Vabariigiaegsest Tartust ja Tallinnast, mis mulle huvi pakkusid ja muidugi meelitas ostma soodne hind. Ühtegi Leino teost ma elus lugenud pole, kuid Aino Kallase päevaraamatutest mäletan teda küll. Muidugi lootsin ka sellest raamatust midagi Aino ja Leino suurest armastusest lugeda, aga ei saanud ma isegi teada, kas mehe soov Eestimaale elama tulla, oli seotud Aino Kallasega. "Minu mälestuste Eino Leino" sisaldab hulgaliselt luulenäiteid paralleelselt soome ja eesti keeles, kuigi tõlgitult pole paraku ükski luuletus enam nii hea kui originaalis, pääseb siiski mehe sügavale mõttemaailmale lähemale. Eino Leino oli kahtlemata eriskummaline, selline nipernaadi-tüüpi sõnameister, kellele polnud maine vara üldse oluline.

...kui juuretu ta õigupoolest oli. Ei olnud tal kodu ega mööblit, ei raamatukogu ega kunstiesemeid, ei olnud tal õigupoolest riideidki rohkem kui need, mis parajasti seljas.

"Vallutagu materialistlik maailmavaade kui suure ala tahes, ikkagi ei ole inimese elus kõige tähtsam mateeria, vaid hoopis vaim."

Eino Leino oli kolm korda abielus, kuid milline naine lepib mehega, kes muud ei teegi, kui ainult kirjutab. Viimane abielu oli lausa tragikoomiline. Otsus laulatada võeti vastu mõtlematult ja meeltesegaduses, kui külalised juba kokku kutsutud, siis oli taganeda hilja. Kaks õnnetut inimest said veelgi õnnetumaks.

Eino Leino- kas paratamatu romantik, elupõletaja, ebamaiselt andekas või vaba ja väärikas suure südamega inimene?

vt elulugu ja looming LVRTIQMI

See on nii romantiline

Just lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti" lugemise. Tore oli lugedes näha tuttavat maad veidi teise nurga alt, kuid palju enam köitis mind autori tingimusteta armastus. Siirad ja soojad on mehe tunded nii uue kodumaa kui ka naise vastu. Läbi mõnusa huumori kirjeldab Justin, kuidas ta talus näiteks turgu koos joodikute, hulkuvate koerte ja vene vanamuttidega, kes kaalusid rauast kaaludega seeni ja kurke. Isegi tatrahelbeid, verivorste ja keedetud pelmeene oli ta nõus päevast-päeva sööma. Tore ju, kui võetakse omaks selle maa ilu ja valu, (ka kultuur ja keel,) kuhu elama tullakse. Armsalt kirjeldab Justin igaviku veetmise paika:

Kivide ja ristide vahel kasvasid iidsed puud, mille võrad moodustasid pea kohal rohelise taeva. Selle keskelt võis näha rahuküllast järve allpool. Kujutasin ette, kuidas kõik Suure-Jaani hinged ujusid järves ning nende lood ja mälestused segunesid külma järveveega...Tundus, et siin on igaviku veetmiseks hea koht.

LVRTIQMI

Minu PÖFF09

Pöff-i kava koostasimisel lähtusin vabaajagraafikust, sest paraku peab ju iga päev elus valikuid tegema ja samas oli sobiva filmi leidmine nagu loterii, et kas näen väga head filmi või mitte. Nüüd võin kinnitada, et minu pingerea esimsesd 10 olid igati vaatamist väärt linateosed. Käin kinos vaid korra aastas- siis kui saab Pöff-i seltsis pimedatel õhtutel kinosaalis istudes mööda maailma ringi rännata.

1. LOOD YODOKIST - Sõnum maailmale. Põhja-Koreas on koonduslaagrid, kus tapetakse ja süüakse isegi lapsi, et näljasurmast pääseda. Võitluslik-rahvuslik muusika, noorte pilgud helgema tuleviku suunas - film, mis raputas mind kõige enam.
2. COCO ENNE CHANELI - Õnnetu lapsepõlv,vaesus, purunenud armastus, hiilgav karjäär. Filmi lõpus kõnnivad mannekeenid moelooja meistriteostes mööda treppe peeglite taustal. Võimas!
3. LAUL TŠINGIS-KHAANI KAHEST HOBUSEST - Liigutav lugu naisest, kes otsib iidsetesse aegadesse kadunud laulu, et täita oma vanaema viimast soovi. Taustaks avanevad maalilised looduspildid ja saatjaks kõlab helge muusika ja laul. Võrratud hobusekarjad vabaduses kappamas! "Kui mägedes sulab lumi, tulevad kaks hobust koju tagasi."
4. PULMAD BESSARAABIAS - Lustakalt armas lugu armunud noorpaarist ja kentsakatest pulmakommetest Moldovas. Kui natuke tõsisema pilguga filmi jälgida, siis aimame rahvaste traagilist tausta minevikust.
5. TANTS KÕIGILE - Tants kui võimalus Lõuna-Aafrika noortele eneseteostuseks.
6. MEREHÄDALINE KUUL - Koomiliselt naljaks lugu tänapäeva Robinsonist ja Reedest.
7. SOSISTA KOOS TUULEGA - Lummavad ja müstilised loodusvaated. Naftaotsijad hävitavad külad, kaevavad isegi surnuaial hauad üles, musta riietatud üksikud naised kivipüramiidide keskel, kuskil on sõda, keegi peab pulmi, isegi raadiod puuakse puu otsa üles. Kurdid ei taha kättemaksu, vaid rahu ja igavest elu.
8. MINU AASTA ILMA SEKSITA - Väga realistlik ja tõepärane film. Kõik me oleme ainult inimesed - nii sarnased ja samas erilised.
9. VAATA MU SEELIKUT - Neli erinevat noort naist, kes kõik on narkokuristiku äärel, pärit karmist lapsepõlvest. Tõden, et lesbilisuse võib tingida meestepoolne seksuaalne vägivald. See teema jätkub "Kalalapses".
10. THE COVE - MERE VERINE SALADUS - Meri, mis on delfiinide verest punane ja kontrastiks näidatakse delfinaariume ja rõõmust kilkavaid lapsi. Peale seda filmi on liha isu kadunud, eriti kui mõtlen sellele hirmule, mida loomad peavad enne hukkamist läbi elama.
11. ERE TÄHT - Väga palju ilusaid kostüüme, pea igas kaadris uued võluvad riided. Naine kui armastuse ohver?
12. KATALIN VARGA - Naine kui ema, naine kui põgenik ja kättemaksja. Müstiline öö ja kena loodus. Väga hea näitlejatöö, peaosaline meenutas mulle Kaie Mihkelsoni Kõrboja Annat.
13. VÕIB MINNA LÄBI NAHA - Naine kui mehe vägivalla ohver.
14. KLAVERITA NAINE- Naine, kes on elanud seni ainult kodule asub väljapääsu otsima.
15. KALALAPS - Ikka see seesama teema - naised vägivaldsete meeste maailmas.

*Kahjuks sai sageli takistavaks asjaoluks filmide mõistmisel eestikeelse tõlke puudumine. LVRTIQMI

Põhjamaiselt Hispaaniast

Oi, kuidas hispaanlannad armastavad rääkida! Nad on võimelised usaldama sulle esimese viie minuti jooksul, et nende äi on joodik, ämm ei salli neid, peigmees ei abista neid kodutöödel ja see põhjustab neil õhtuse surmväsimuse, mis omakorda kärbib seksuaalelu... Napisõnalisi hispaanlannasid kohtab Hispaanias sama harva kui loomulikke blonde.

Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" saabus kiire kingitusena mu koju kirjastuselt Petrone Print. Aitäh! Nüüdseks on raamat juba läbi loetud ja isegi autori soovitatud hispaaniapärane tuunikala pirukas ja kartulitega tortilla järgi proovitud. Raamat on ladusalt ja omapärase huumorimeelega kirjutatud, kuid märksa külmemalt kui J. Petrone "Minu Eesti", mida hetkel loen. Taban ennast kentsakalt mõttelt, et lõunamaast võib kirjutada põhjamaise külmusega ja vastupidi. LVRTIQMI