Minu Ameerika

Kuigi mul pole kombeks raamatuid tagant ettepoole lugeda, siis "Minu”-sarja avaraamatu (kolmas, täiendatud) trükk jõudis minuni alles hiljuti. Mõned järgnevad teosed sellest sarjast on aga juba ammu läbi loetud. Lugesin seda raamatut eht eestlaslikult- algul ei saanud vedama ja siis lõpuks ei saanud pidama. Leidsin tuttavaid pidepukte, olles eelnevalt nautinud "Minu Eestit". Näiteks leiab mõlemast raamatust võrratu Suure-Jaani surnuaia kirjelduse. Muide, üks sama armas ja ilus järve-äärne ja mäe-pealne surnuaed on Eestis veel ja see asub Urvastes. Seal puhkavad minu esivanemad.

Lugu"Teekond tagasi Ameerikasse" haaras mind jäägitult ja ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. "Ühe kakskeelse lapse päevaraamatut" lugedes aga naersin laginal. Kui armsalt ja taibukalt teeb laps iseseisvaid järeldusi.

"Issi ütleb cookie, emme ütleb küpsis." Marta jäi mind vaatama päris pikalt. Siis tegi suu lahti ja ütles: "Marta üteleb cookie. Marta ütleb küpsis."

VRTIQMI

Minu Alaska

Tunnistan ausalt, et suhtusin raamatusse, enne kui selle esimese lehekülje avasin, pisut eelarvamusega. Kas tõesti on võimalik kirjutada koertelaagrist huvitav raamat ? Eeldasin ju, et "Minu"-sarja teos peaks andma eelkõige ülevaate tervest riigist. Aga kui kord juba "Minu Alaska" kätte võtsin, siis lugesin naudinguga. See lugu jutustab midagi palju enamat. Kaotusvalu vaigistub läbi otsimise ja leidmise, iseenda proovile panemisega. On mõnus tajuda, et maailm on lõpmatute võimaluste maa, tuleb teha vaid valikud ning uskuda endasse. Pole olemas valesid valikuid. Pole olemas korvamatuid võite ega kaotusi ... kõik on tasakaalus.

Ma võin olla kõigest kümne sammu lähedusel tuttavatest inimestest ja üheteistkümne ajavööndi kaugusel Alaska väikelinnast, aga hinges olen ma ikka veel USAs. Kõndida läbi nende uste tähendab naasta endisesse ellu. Niipalju kui "endist" minu elus olla saabki.

VRTIQMI

Maailma kõige targemad ja õnnetumad õpilased

"Platoni ontoloogia, epistemoloogia, poliitiline õpetus, tüpoloogia, sofistid, kultuuri mõiste, mütoloogiline ja teaduslik maailmamõistmine" - need on minu X klassis õppiva lapse kordamisküsimused homseks kultuuriloo kontrolltööks. Õppematerjal on ilusti netis üleval - mõismatute sõnadega sisustatud ja keeruliselt lausestatud, kuid vastuseid küsimustele sealt ei leia...

Nüüd ma saan aru küll, miks Eesti õpilased kuuluvad rahvusvaheliste uuringute tulemuste põhjal maailma targemate, kuid samas kõige õnnetumate õpilaste hulka. Huvitav, kas lollus on pöördvõrdeline ? st kõige rumalamad on kõige õnnelikumad.

LVRTIQMI

Minu Argentina

Tõesti, iga minu sarja raamat on täiesti omanäoline, sest maad ja autorid on ju väga erinevad. Autorid küll enamasti noored inimesed, kel puuduvad pikad elukogemused, kuid avastavad julgelt laia maailma.

Argentiina oli minu jaoks maa, millest ma siiani pea-aegu midagi ei teadnud-- eksootiline ja kauge. Ma ei saa väita, et Liis Kängsepp kirjutas pealiskaudselt, sest ühe riigi esmatutvustuseks piisas sellest täiesti. See oligi selline linnulend ja asjade pealt poolt vaatamine, et sügavuti minna, peaks teosele mõned osad juurde kirjutama. Üks nii suur ja kauge maa ei taha lihtsalt nii väikesesse raamatusse ära mahtuda. Tean, et sobiva kaanepildi valimine polnud autoril kerge, kahjuks tundub mulle see ikkagi liiga tagasihoidlik.

Kindlasti ei suuda igaüks võtta ette sellist otsust, et minna üksinda kaugele ja kauaks rahva sekka, kelle keelt sa rääkidagi ei oska, et aasta pärast olla kogemustelt palju-palju rikkam.

• Toit on neil igav ja maitsestamata, palju grillitud veiseliha ja kõrvale friikartulid.Rikkalik õhtusöök võetakse ette hilisõhtul vahetult enne uinumist.


• Matet juuakse seltskonnas kõrrega ühisest kuivatatud kõrvitsakoorsest topsis, mida antakse ringiratast edasi.


• Pühapäeviti toimuvad seltskondlikud grillimispeod koos hea veiniga.

Boenos Aires! See linn, kus ma aasta veetsin, on kohati lausa hingematvalt ilus. Mulle meeldivad need pikad sirged ja laiad tänavad, mis kulgevad nii kaugele, kui silm ulatub... Lae kõrgus on neis majades umbes 4 meetrit. Nad on väärikad, neis on iseloomu. Ja nad pole siin haruldased, vaid osa kohalikust igapäevast. Neil majadel on sellised uksed, et hing jääb kadedusest kinni. Ja suured-suured ilmekad aknad.

LVRTIQMI

Reisipalavik - 31. august-Argentiina. Külaline Liis Kängsepp. (ava playeris) - Oo! milline muusika!

Minu Itaalia

Uue aasta esimese ööpäeva vahetuseks lõpetasin Kristiina Praakli raamatu "Minu Itaalia", oli tõeliselt mõnus lugemine ja näitas ka riigi peidupoolt, mis jääb turistile, kes läheb Itaaliat avastama, tihti teadmata. Igal juhul tahaks seda maad isiklikult lähimas tulevikus külastada.

Enne muidugi peaks mõne sõna itaalia keelt õppima, eile tegingi juba õpingutega algust ja hetkel kuulan laulu Laura Pausini esituses.

Mind üllatas, et keskealised lapsed võivad elada vanemate kulul.

Aga miks peaksin ma endale korteri ostma? Mulle meeldib mu kodu ja mulle meeldib, et mu ema mulle süüa teeb, mu tuba koristab ning pesu peseb...

Ei, Francesca ei maksa kommunaalkulude eest, ei, Francesca ei tee kodus süüa, ei, Fransesca ei käi ise poes.

Ometi on need lapsed kõrgharidusega ja omavad kindlat sissetulekut. Kui eelmine Itaallaste põlvkond tähendas naistele pigem koduperenaise ametit, siis tänapäeval on noored väga haritud, omades mõnikord isegi mitut kõrghariduse diplomit, kuid samas erialast tööd on väga raske leida.

Väga huvitavalt ja nakatavalt kirjutab autor itaallaste toitumiskultuurist. Proovisin just täna kodus valmistada pastat itaaliapäraselt. Minu lõunasöögi lauda kaunistasid taldrikud kolmevärviliste farfalledega, mis uppusid lõhe-koore-juustukastmes, lisaks veel päikesekuivatatud tomatid. Nüüd siis tean, et pastat tuleb süüa võimalikult kuumalt. Tean ka seda, et üle kahe klaasi veini pole sünnis koosviibimisel juua.

28-aastase Claudia pulmapidu, kus enamus külalistest on vanad daamid, kes heietavad juttu teemal:"Kui minu abikaasa veel elus oli..." on pigem tragikoomiline kui igav. Panen kirja pulmapeo toidukäikude menüü:

• Antipasti e isutekitajad


• Kahte sorti pasta


• Liha ja kala, lisandiks juurviljad


• Juustuvalik


• Magustoidud ja küpsised, kohv


• Pits grappat

- iga toidu juurde ka sobiv vein

LVRTIQMI

Eino Leino - armastuse laulik

Pöffi aegu Solarise Apollos ringi jalutades sattus mu kätte Gustav Suitsu abikaasa Aino kirjutatud mälestusraamat kuulsast soome luuletajast Eino Leinost. Teost sirvides leidsin, et seal on
muuhulgas ka kirjeldusi esimese Eesti Vabariigiaegsest Tartust ja Tallinnast, mis mulle huvi pakkusid ja muidugi meelitas ostma soodne hind. Ühtegi Leino teost ma elus lugenud pole, kuid Aino Kallase päevaraamatutest mäletan teda küll. Muidugi lootsin ka sellest raamatust midagi Aino ja Leino suurest armastusest lugeda, aga ei saanud ma isegi teada, kas mehe soov Eestimaale elama tulla, oli seotud Aino Kallasega. "Minu mälestuste Eino Leino" sisaldab hulgaliselt luulenäiteid paralleelselt soome ja eesti keeles, kuigi tõlgitult pole paraku ükski luuletus enam nii hea kui originaalis, pääseb siiski mehe sügavale mõttemaailmale lähemale. Eino Leino oli kahtlemata eriskummaline, selline nipernaadi-tüüpi sõnameister, kellele polnud maine vara üldse oluline.

...kui juuretu ta õigupoolest oli. Ei olnud tal kodu ega mööblit, ei raamatukogu ega kunstiesemeid, ei olnud tal õigupoolest riideidki rohkem kui need, mis parajasti seljas.

"Vallutagu materialistlik maailmavaade kui suure ala tahes, ikkagi ei ole inimese elus kõige tähtsam mateeria, vaid hoopis vaim."

Eino Leino oli kolm korda abielus, kuid milline naine lepib mehega, kes muud ei teegi, kui ainult kirjutab. Viimane abielu oli lausa tragikoomiline. Otsus laulatada võeti vastu mõtlematult ja meeltesegaduses, kui külalised juba kokku kutsutud, siis oli taganeda hilja. Kaks õnnetut inimest said veelgi õnnetumaks.

Eino Leino- kas paratamatu romantik, elupõletaja, ebamaiselt andekas või vaba ja väärikas suure südamega inimene?

vt elulugu ja looming LVRTIQMI

See on nii romantiline

Just lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti" lugemise. Tore oli lugedes näha tuttavat maad veidi teise nurga alt, kuid palju enam köitis mind autori tingimusteta armastus. Siirad ja soojad on mehe tunded nii uue kodumaa kui ka naise vastu. Läbi mõnusa huumori kirjeldab Justin, kuidas ta talus näiteks turgu koos joodikute, hulkuvate koerte ja vene vanamuttidega, kes kaalusid rauast kaaludega seeni ja kurke. Isegi tatrahelbeid, verivorste ja keedetud pelmeene oli ta nõus päevast-päeva sööma. Tore ju, kui võetakse omaks selle maa ilu ja valu, (ka kultuur ja keel,) kuhu elama tullakse. Armsalt kirjeldab Justin igaviku veetmise paika:

Kivide ja ristide vahel kasvasid iidsed puud, mille võrad moodustasid pea kohal rohelise taeva. Selle keskelt võis näha rahuküllast järve allpool. Kujutasin ette, kuidas kõik Suure-Jaani hinged ujusid järves ning nende lood ja mälestused segunesid külma järveveega...Tundus, et siin on igaviku veetmiseks hea koht.

LVRTIQMI

Minu PÖFF09

Pöff-i kava koostasimisel lähtusin vabaajagraafikust, sest paraku peab ju iga päev elus valikuid tegema ja samas oli sobiva filmi leidmine nagu loterii, et kas näen väga head filmi või mitte. Nüüd võin kinnitada, et minu pingerea esimsesd 10 olid igati vaatamist väärt linateosed. Käin kinos vaid korra aastas- siis kui saab Pöff-i seltsis pimedatel õhtutel kinosaalis istudes mööda maailma ringi rännata.

1. LOOD YODOKIST - Sõnum maailmale. Põhja-Koreas on koonduslaagrid, kus tapetakse ja süüakse isegi lapsi, et näljasurmast pääseda. Võitluslik-rahvuslik muusika, noorte pilgud helgema tuleviku suunas - film, mis raputas mind kõige enam.
2. COCO ENNE CHANELI - Õnnetu lapsepõlv,vaesus, purunenud armastus, hiilgav karjäär. Filmi lõpus kõnnivad mannekeenid moelooja meistriteostes mööda treppe peeglite taustal. Võimas!
3. LAUL TŠINGIS-KHAANI KAHEST HOBUSEST - Liigutav lugu naisest, kes otsib iidsetesse aegadesse kadunud laulu, et täita oma vanaema viimast soovi. Taustaks avanevad maalilised looduspildid ja saatjaks kõlab helge muusika ja laul. Võrratud hobusekarjad vabaduses kappamas! "Kui mägedes sulab lumi, tulevad kaks hobust koju tagasi."
4. PULMAD BESSARAABIAS - Lustakalt armas lugu armunud noorpaarist ja kentsakatest pulmakommetest Moldovas. Kui natuke tõsisema pilguga filmi jälgida, siis aimame rahvaste traagilist tausta minevikust.
5. TANTS KÕIGILE - Tants kui võimalus Lõuna-Aafrika noortele eneseteostuseks.
6. MEREHÄDALINE KUUL - Koomiliselt naljaks lugu tänapäeva Robinsonist ja Reedest.
7. SOSISTA KOOS TUULEGA - Lummavad ja müstilised loodusvaated. Naftaotsijad hävitavad külad, kaevavad isegi surnuaial hauad üles, musta riietatud üksikud naised kivipüramiidide keskel, kuskil on sõda, keegi peab pulmi, isegi raadiod puuakse puu otsa üles. Kurdid ei taha kättemaksu, vaid rahu ja igavest elu.
8. MINU AASTA ILMA SEKSITA - Väga realistlik ja tõepärane film. Kõik me oleme ainult inimesed - nii sarnased ja samas erilised.
9. VAATA MU SEELIKUT - Neli erinevat noort naist, kes kõik on narkokuristiku äärel, pärit karmist lapsepõlvest. Tõden, et lesbilisuse võib tingida meestepoolne seksuaalne vägivald. See teema jätkub "Kalalapses".
10. THE COVE - MERE VERINE SALADUS - Meri, mis on delfiinide verest punane ja kontrastiks näidatakse delfinaariume ja rõõmust kilkavaid lapsi. Peale seda filmi on liha isu kadunud, eriti kui mõtlen sellele hirmule, mida loomad peavad enne hukkamist läbi elama.
11. ERE TÄHT - Väga palju ilusaid kostüüme, pea igas kaadris uued võluvad riided. Naine kui armastuse ohver?
12. KATALIN VARGA - Naine kui ema, naine kui põgenik ja kättemaksja. Müstiline öö ja kena loodus. Väga hea näitlejatöö, peaosaline meenutas mulle Kaie Mihkelsoni Kõrboja Annat.
13. VÕIB MINNA LÄBI NAHA - Naine kui mehe vägivalla ohver.
14. KLAVERITA NAINE- Naine, kes on elanud seni ainult kodule asub väljapääsu otsima.
15. KALALAPS - Ikka see seesama teema - naised vägivaldsete meeste maailmas.

*Kahjuks sai sageli takistavaks asjaoluks filmide mõistmisel eestikeelse tõlke puudumine. LVRTIQMI

Põhjamaiselt Hispaaniast

Oi, kuidas hispaanlannad armastavad rääkida! Nad on võimelised usaldama sulle esimese viie minuti jooksul, et nende äi on joodik, ämm ei salli neid, peigmees ei abista neid kodutöödel ja see põhjustab neil õhtuse surmväsimuse, mis omakorda kärbib seksuaalelu... Napisõnalisi hispaanlannasid kohtab Hispaanias sama harva kui loomulikke blonde.

Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" saabus kiire kingitusena mu koju kirjastuselt Petrone Print. Aitäh! Nüüdseks on raamat juba läbi loetud ja isegi autori soovitatud hispaaniapärane tuunikala pirukas ja kartulitega tortilla järgi proovitud. Raamat on ladusalt ja omapärase huumorimeelega kirjutatud, kuid märksa külmemalt kui J. Petrone "Minu Eesti", mida hetkel loen. Taban ennast kentsakalt mõttelt, et lõunamaast võib kirjutada põhjamaise külmusega ja vastupidi. LVRTIQMI

Kolm päevikut

Viimasel ajal riputan siia üles aina uusi läbiloetud raamatuid, loodetavasti üsna pea lisan tasakaaluks ka mõned filmid. Ingmar Bergmani teema jätkuks leidsin oma riiulilt "Kolm päevikut", mis sisaldab ajavahemikus 10.okt 1994 -20.mai 1995 tehtud kolme inimese märkmeid.

Ema Ingrid, kes on 24 aastat Ingmariga abielus olnud, saab teada, et tal on vähk.

Tütar Maria, kes sai alles 22 aastaselt teada, et Ingmar on ta pärisisa ja 2 õde ning vend vaid poolõed ja -vend, on emale igati toeks, samas teeb ta oma tööd ja soovib saada ise emaks.

Ingmar elab naise haigust raskelt üle, kuid jätkab edukalt igapäevast loomingulist tegevust. Elujõud, lootus ja lootusetus... viimased jõulud, vana-aasta õhtu, pulma-aastapäev, sünnipäev...

• Täna on meie pulma-aastapäev...Ma aina igatsen Sinu järele, Sinu turvalisuse, armastuse ja Sinu nõrkuse järele, mul on tunne, et meie vahel on küllaga head ja ilusat ja armastust...kas tõesti peab seisma ühe jalaga hauas, et järele mõelda.Ma armastan Sind!

  LVRTIQMI

Leiunurk

Täna üht vana märkmikku sirvides leidsin kolmesalmilise riimluule, mille olin u 25 a tagasi kirjutanud. Tegin luuletusele, mis jutustab vabatahtlikust vangistusest, uue kuue. Polegi tükk aega midagi värsivormis kirja pannud.

***
tuleta meelde kadunud armumist
kesk lumiselt tardunud mände
jalad sügaval hangedes

küünaldelt vaha sulas ja tardus
tilkhaaval saabusid pilkased ööd

aurav samovar laual
tervitas hommikutundi

kodutu koera kombel
väsinud hulkumast ringi

kuniks veel vabadust
mõistsin end armutult vangi

tee hargnes kaheks
ma ei tundnud sind ära

tõde uputas
leekivat südant

pilukil silmad
tumeduse varjus
vandusid valet

aeg ahelad roostetas läbi

LVRTIQMI

Laterna magica

Ega gripi seltsis voodis lamades midagi targemat teha ei ole kui magada ja lugeda. Pöffi-kuu puhul võtsin kätte juba 20 a tagasi ilmunud raamatu vanameister Ingmar Bergmani "Laterna magica". Kõik, mis puudutas mehe lapsepõlve, oli väga huvitavalt ja detailiderohkelt kirjutatud. Paneb siiralt imestama, kuidas saab mälestustes inimesi, sündmuseid, lõhnu nii täpselt kirjeldada. Erilised ja soojad suhted olid poisil oma leseks jäänud vanaemaga, kes vestles lapsega kui võrdsega ja arutles tundide viisi videvikku pidades maailma asju. Mees meenutab täiesti avameelselt oma suhteid naistega alates koolipõlvest, ta isiklik elu polnud just tavapärane.Ingmar Bergman oli viis korda abielus ning tal oli üheksa last. Põhjaliku ülevaate annab teos ka Bergmani tööst ja loometegevusest, kuid see osa oli minu jaoks raamatus ebaolulisem. Elu täis tõuse ja mõõnu. Elu on vaid üks suur juhus. Ingmar sai kohe peale sündi kõrge palaviku ja kõhulahtisuse, talle tehti haiglas hädaristimine ja kuna emal piim rinnast kadus, viidi nälginud vastsündinu rongiga ammele toita. 19 aastaselt lahkus Ingmar tüliga kodust. Aastaid hiljem leppis ta siiski oma vanematega ära.LVRTIQMI

http://www.nndb.com/people/009/000025931/ingmar-bergman-2-sized.jpg

Minu vend üritas end tappa, minu õde sunniti perekondlikel kaalutlustel aborti tegema, mina põgenesin kodunt. Vanemad elasid kurnavas kriisis, millel polnud ei algust ega lõppu. Nad täitsid oma kohustusi, pingutasid, palusid Jumalalt halastust. Ei aidanud nende käitumisnormid, väärtushinnangud ega traditsioonid...Meie draama mängiti maha kõikide silma all pastotaadi eredalt valgustatud laval. Hirm tegi selle teoks, mida kardeti.

vt Elulugu ja looming

Blogikampaania

Mulle meeldib lugeda… Epu raamatuid olen blogides küll vaadanud, kuid mitte veel lugenud. Eelmisel nädalal ostsin omale “Minu Eesti” ja kindlasti ei jää see viimaseks "Minu..."-sarja raamatuks minu kodus. Võtan osa blogikampaaniast ja kingituseks valin raamatu oma unistuste maast, kuhu veel jõudnud pole- Hispaaniast- "Minu Hispaania"

Osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler.
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti” .
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome” .
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost.
5)Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab.

Reeglid:
-Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

• Minu Ameerika 1
• Minu Ameerika 2
• Minu Hispaania
• Minu Argentina
• Minu Itaalia
• Minu Alaska
• Minu Moldova
• Minu Tai
• Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa
• Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa
• Lagerii
• Tähe tänav
• daki.elab.siin
• Tule, ma jutustan sulle loo
• Meestest, lihtsalt
• Luugiga lehm
• Kust tuli pilv

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.
LVRTIQMI

Naine

Olavi Ruitlase "Naine" sai täna läbi loetud. Nüüd ma peaksin siis teadma, millisena näeb mees naist (või millisena näevad mehed naisi ?). Võiks ju öelda, et igaühe jaoks on kuskil keegi ja kui mees võttis omale vale naise, siis võib ta süüdistada selles vaid ennast. Süüdistabki... Pigem küll hommikust bussi, mis paar tundi hiljem kui vaja, lollide maainimeste juurest linna sõitis. (Hea, et masu ajal Eestis üldse veel mõni buss sõidab!)Aga milleks oli üldse vaja lollile Naisele külla minna? Et Mees saaks kõhu täis süüa või tõsta oma ego ja näidata kui tark ta on?

"Inimesele targa mulje jätmiseks tuleb rääkida sellest, millest ta ei tea. Naise puhul oli see lihtne, võis rääkida ükskõik millest."

Raamat on omapärane ja märkidena kujundatud illustratsioonid sobivad siia hästi, et näidata, mida kõike on vaja ühele tarbimisühiskonna naisele.

Ma küll ei tea, kas tõesti selline ongi üks keskmine eesti naine või on siin tegemist pigem äärmusliku nähtusega.

LVRTIQMI

Kuldne sügis

Koolivaheaeg sai läbi, kuldne sügis on samuti lõppemas ja täna õhtul lugesin viimase lehekülje Aunaste raamatust "Mitte ainult meestest". Öelgu teised, mis tahavad, aga minu meelest on hästi kirjutatud raamat, mis oleks omale väärinud paremat välimust. Kohati põnev ja humoorikas, tükiti küll karm ja valus tõdemuses, et parimad mehed on teiste jaoks. Eriti üllatasid mind kirjaniku võrdlused.

LVRTIQMI

... jäigalt nagu surnu jalad, olid need vaesed lilled kimpu seotud.

...podisesin nagu küülik, keda hakatakse kohe kõrvupidi supipotti pistma.

Oktoobri- kuu viimast nädalat aitas mul sisustada väike Hannes.

Kindlam, turvalisem ja muretum tunne

Juba neljandat päeva järjest läksin ma täna teksad jalas tööle. Milline säästmine! Mitte ainult raha säästmine, vaid ka aja kokkuhoid. Kuigi tean, et pükste kandmine pole eriti naiselik tegevus.

Ega ma saagi aru, kas viga on sukkades või minus, aga seelikut kandes pean neid ostma sagedamini kui leiba. Kui paar nädalat tagasi ilmad veel soojad olid, tulin linnast koju põlvikutel silmad jooksmas. Mu mees hakkas muidugi kohe pragama, et vaata ka, mismoodi sa ringi käid. Mehe rõõmuks tõmbasin siis kiiresti need jalast ära, enne kui päris koju tuppa jõudsin. Aga vahepeal nägi mind mehe õde ja kukkus imestama, et miks ma sügisel paljaste säärtega. Nu- jah...

See oli nädal tagasi kui hommikul uued läikega sukakad jalga panin ja arsti juurde suundusin, aga oh õnnetust- autost väljudes nägin sukasääres augukesi. Mis siis muud kui tormasin esimesse poodi ja lootsin, et seal sukkpükse müüakse. Müüdigi... kaks paari soodushinnaga ja mure lahendatud.

Õhtuks oli esimene sukakate paar küll katki kulunud, viskasin need prügikasti, aga hommikul võisin teise paari rõõmsalt jalga tõmmata ja Prismasse ostlema minna. Vaatasin siis mina seal kaupluses omale pluusi ja müüa vaatas mind, kohe tükk aega passis. Piidlesin küsivalt vastu. Tuli mulle salapäraselt lähemale ja pomises vaikselt: " Ega teil sukkpükse vaja osta pole?" ning osutas ise mu säärele. Oh imet, seal oli taas auguke, seekord küll üsna pisike, aga siiski. Valisin siis mina omale jälle soodushinnaga sukapüksid, ikka kaks paari ja seekord veidi paksemad. Kassas aga ei saanud kassapidaja kuidagi hinda kätte, sest pakend oli pisut kulunud. Ma ei tea, miks nühkis ta viimaks kimbatuses olles silti vastu seda musta kummi, millega ostusid liigutatakse, aga lõpuks võisin ma siiski kaubad kotti panna. Kassast väljudes hakkas sireen piiksuma ja turvamees tõttas kohale. Asi jäi selgusetuks, kas heli põhjustasid sukapüksid või mitte - alati on kindlam, turvalisem ja muretum tunne teksasid kanda/osta.
LVRTIQMI

http://www.pereroivad.com/tootepildid/dirkje%20088.jpg

Pühapäev

Alustan laupäevast. Tõusin vara, et "Prismas", mis juba kell kaheksa avatakse, mõned soodsad ostud teha. Nii kiire oli, et soodsa hinnaga pluusi polnud aega selga proovida, rabasin üht-teist kiiruga ostukorvi ja suundusin kassasse, kust väljudes hakkasid tõenäoliselt mu soodsad sukapüksid piuksuma. Turvamees aga ei leidnud midagi, kuid palve, et laske mind ruttu minema - mul on tõesti kiire, oleks igal juhul kahtlust äratanud... Kell pool üksteist alustasin kraamimisega, seda oli vaja kiirelt ja hoolikalt teha, sest varsti pidi saabuma meile korstnajala puurija. Nühkisin siis oma kööki ja tundsin kodusolemisest rõõmu. Kui korstnas auk valmis ja mu mees hakkas saja-aasta vanust tahma ämbri kraapima, alustasin mina pannkookide küpsetamist... ja korraga avastan, et mu laualapp, millega valget tööpinda puhastan, määrib. Vahetan lappi ja nühin ja nühin, kuid ikka jäävad igale poole jubedad mustad vöödid. Järsku märkan, et minu äsja läikima nühitud kivipõrand on ka mingi halli tolmuga kaetud. Ja lõpuks taipan, et see on tahm, mis toast tasa-pisi ja salaja kööki hiilib. Muidugi tõi see tahm kaasa ka kodusõja...mis tänaseks vaibunud. Köögisein sai eile omale paar reelingut juurde ja nüüd mahuvad kõik mu igapäevased tee- ja kohvikruusid rippuma. Üsna värvikirev pilt:)

Õhtu-videvikus alustasin villase mütsi kudumist. Hea rahustav tegevus kiirel ajal õhtuti väsinuna teleka ees istudes. Külmad ilmad juba ukse taga.Värviks valisin vanaroosa, see on roheliste ja siniste toonide kõrval, üks mu lemmikvärvidest. Lugemiseks võtsin kätte Marta Sillaotsa memuaarid (LR 2009/31-34). Täitsa mõnus on lugeda ja kujutada ette, milline oli Tallinn umbes sada aastat tagasi.

Täna pühapäeval lugesin siis edasi, kuidas linnasaksad tol ajal elasid ning ilusatel suvepäevadel jala rohelises käisid.

Eelistatavamaid rohelises-käimise kohti oli Pirita ja Kose. Üle Pirita jõe viis parv...Alles jahedas metsavilus jäädi "laagrisse", löödi kompsud lahti, pandi kaasatoodud kohvimasin käbidega susisema, keedeti kohvi ja söödi kõhud korralikult täis. Seepeale heitsid täiskasvanud puhkama, lapsed mängisid puude all, noppisid lilli, laulsid ja kilkasid

Marta kooliaeg polnud kerge, saksa- ja venekeelse õppetöö kõrvalt pidi ta aitama emal hoolt kanda noorema venna ja õdede eest.

Väga varakult harjusin tööle ja kohusetäitmisele vaatama kui paratamatusele, mille tasuks on kõlbeline rahuldustunne.

Õhtu eel tegin väikese jalutuskäigu oma õuele ja jäädvustasin oktoobrikuiseid viimaseid õiekesi.





Nüüd on aeg ahju tuli teha, lugeda edasi Marta memuaare ja kududa "Eesti otsib superstaari" saatel.
Ah jaa, meie uuest pereliikmest pole veel ühtegi pilti, kuigi kiisupreili Liisu on juba üle nelja kuu vana.Jah, ega kassi pildistamine pole nii lihtne, kui lille pildistamine... aga tulemus on siin.
Meie segavereline kiisupreili Liisu

Oktoober

Reede õhtul kuulasin Tõnis Mäge. Võimas!
Ühe Tõnis Mäe naljaka meenutuse oma esimesest kontserdist panen siia kirja.

Meid kutsuti seevaldisse esinema. Läksime ja võtsime hea võimenduse kaasa. Peale paari lugu tõusis üks mees neljandas reas püsti ja ütles: " Ega me kurdid pole, me oleme hullud". :)

Teelised

Eeskuju pole teiste mõjutamisel
mitte peamine, vaid ainus asi.
Albert Schweitzer

Oluline on see, kuidas sa teed väikesi asju.
Ole ise see muutus, mida tahad näha.
Juhtimine on osa vastusest, mitte probleemist.
Kui sa ei juhi, siis sa järgned.
Robin Sharma



" TEELISED" - Andres Jäätma - teadmata kadunutele mõeldes

Täheread

tule tähevalgel
tule, tule tähesadu
tähesaju tähetund
tähetunni tähelend
täherännu tähelind
täheparve täheränd
täheöödel tähevööd
teele, teele täheread