Kindlam, turvalisem ja muretum tunne

Juba neljandat päeva järjest läksin ma täna teksad jalas tööle. Milline säästmine! Mitte ainult raha säästmine, vaid ka aja kokkuhoid. Kuigi tean, et pükste kandmine pole eriti naiselik tegevus.

Ega ma saagi aru, kas viga on sukkades või minus, aga seelikut kandes pean neid ostma sagedamini kui leiba. Kui paar nädalat tagasi ilmad veel soojad olid, tulin linnast koju põlvikutel silmad jooksmas. Mu mees hakkas muidugi kohe pragama, et vaata ka, mismoodi sa ringi käid. Mehe rõõmuks tõmbasin siis kiiresti need jalast ära, enne kui päris koju tuppa jõudsin. Aga vahepeal nägi mind mehe õde ja kukkus imestama, et miks ma sügisel paljaste säärtega. Nu- jah...

See oli nädal tagasi kui hommikul uued läikega sukakad jalga panin ja arsti juurde suundusin, aga oh õnnetust- autost väljudes nägin sukasääres augukesi. Mis siis muud kui tormasin esimesse poodi ja lootsin, et seal sukkpükse müüakse. Müüdigi... kaks paari soodushinnaga ja mure lahendatud.

Õhtuks oli esimene sukakate paar küll katki kulunud, viskasin need prügikasti, aga hommikul võisin teise paari rõõmsalt jalga tõmmata ja Prismasse ostlema minna. Vaatasin siis mina seal kaupluses omale pluusi ja müüa vaatas mind, kohe tükk aega passis. Piidlesin küsivalt vastu. Tuli mulle salapäraselt lähemale ja pomises vaikselt: " Ega teil sukkpükse vaja osta pole?" ning osutas ise mu säärele. Oh imet, seal oli taas auguke, seekord küll üsna pisike, aga siiski. Valisin siis mina omale jälle soodushinnaga sukapüksid, ikka kaks paari ja seekord veidi paksemad. Kassas aga ei saanud kassapidaja kuidagi hinda kätte, sest pakend oli pisut kulunud. Ma ei tea, miks nühkis ta viimaks kimbatuses olles silti vastu seda musta kummi, millega ostusid liigutatakse, aga lõpuks võisin ma siiski kaubad kotti panna. Kassast väljudes hakkas sireen piiksuma ja turvamees tõttas kohale. Asi jäi selgusetuks, kas heli põhjustasid sukapüksid või mitte - alati on kindlam, turvalisem ja muretum tunne teksasid kanda/osta.
LVRTIQMI

http://www.pereroivad.com/tootepildid/dirkje%20088.jpg

Pühapäev

Alustan laupäevast. Tõusin vara, et "Prismas", mis juba kell kaheksa avatakse, mõned soodsad ostud teha. Nii kiire oli, et soodsa hinnaga pluusi polnud aega selga proovida, rabasin üht-teist kiiruga ostukorvi ja suundusin kassasse, kust väljudes hakkasid tõenäoliselt mu soodsad sukapüksid piuksuma. Turvamees aga ei leidnud midagi, kuid palve, et laske mind ruttu minema - mul on tõesti kiire, oleks igal juhul kahtlust äratanud... Kell pool üksteist alustasin kraamimisega, seda oli vaja kiirelt ja hoolikalt teha, sest varsti pidi saabuma meile korstnajala puurija. Nühkisin siis oma kööki ja tundsin kodusolemisest rõõmu. Kui korstnas auk valmis ja mu mees hakkas saja-aasta vanust tahma ämbri kraapima, alustasin mina pannkookide küpsetamist... ja korraga avastan, et mu laualapp, millega valget tööpinda puhastan, määrib. Vahetan lappi ja nühin ja nühin, kuid ikka jäävad igale poole jubedad mustad vöödid. Järsku märkan, et minu äsja läikima nühitud kivipõrand on ka mingi halli tolmuga kaetud. Ja lõpuks taipan, et see on tahm, mis toast tasa-pisi ja salaja kööki hiilib. Muidugi tõi see tahm kaasa ka kodusõja...mis tänaseks vaibunud. Köögisein sai eile omale paar reelingut juurde ja nüüd mahuvad kõik mu igapäevased tee- ja kohvikruusid rippuma. Üsna värvikirev pilt:)

Õhtu-videvikus alustasin villase mütsi kudumist. Hea rahustav tegevus kiirel ajal õhtuti väsinuna teleka ees istudes. Külmad ilmad juba ukse taga.Värviks valisin vanaroosa, see on roheliste ja siniste toonide kõrval, üks mu lemmikvärvidest. Lugemiseks võtsin kätte Marta Sillaotsa memuaarid (LR 2009/31-34). Täitsa mõnus on lugeda ja kujutada ette, milline oli Tallinn umbes sada aastat tagasi.

Täna pühapäeval lugesin siis edasi, kuidas linnasaksad tol ajal elasid ning ilusatel suvepäevadel jala rohelises käisid.

Eelistatavamaid rohelises-käimise kohti oli Pirita ja Kose. Üle Pirita jõe viis parv...Alles jahedas metsavilus jäädi "laagrisse", löödi kompsud lahti, pandi kaasatoodud kohvimasin käbidega susisema, keedeti kohvi ja söödi kõhud korralikult täis. Seepeale heitsid täiskasvanud puhkama, lapsed mängisid puude all, noppisid lilli, laulsid ja kilkasid

Marta kooliaeg polnud kerge, saksa- ja venekeelse õppetöö kõrvalt pidi ta aitama emal hoolt kanda noorema venna ja õdede eest.

Väga varakult harjusin tööle ja kohusetäitmisele vaatama kui paratamatusele, mille tasuks on kõlbeline rahuldustunne.

Õhtu eel tegin väikese jalutuskäigu oma õuele ja jäädvustasin oktoobrikuiseid viimaseid õiekesi.





Nüüd on aeg ahju tuli teha, lugeda edasi Marta memuaare ja kududa "Eesti otsib superstaari" saatel.
Ah jaa, meie uuest pereliikmest pole veel ühtegi pilti, kuigi kiisupreili Liisu on juba üle nelja kuu vana.Jah, ega kassi pildistamine pole nii lihtne, kui lille pildistamine... aga tulemus on siin.
Meie segavereline kiisupreili Liisu

Oktoober

Reede õhtul kuulasin Tõnis Mäge. Võimas!
Ühe Tõnis Mäe naljaka meenutuse oma esimesest kontserdist panen siia kirja.

Meid kutsuti seevaldisse esinema. Läksime ja võtsime hea võimenduse kaasa. Peale paari lugu tõusis üks mees neljandas reas püsti ja ütles: " Ega me kurdid pole, me oleme hullud". :)

Teelised

Eeskuju pole teiste mõjutamisel
mitte peamine, vaid ainus asi.
Albert Schweitzer

Oluline on see, kuidas sa teed väikesi asju.
Ole ise see muutus, mida tahad näha.
Juhtimine on osa vastusest, mitte probleemist.
Kui sa ei juhi, siis sa järgned.
Robin Sharma



" TEELISED" - Andres Jäätma - teadmata kadunutele mõeldes

Täheread

tule tähevalgel
tule, tule tähesadu
tähesaju tähetund
tähetunni tähelend
täherännu tähelind
täheparve täheränd
täheöödel tähevööd
teele, teele täheread

Raamatud septembris

Juba kuu alguses hakkasin lugema suure huviga Sofi Oksaneni "Puhastust".

Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas
vastu. Kärbse silmad olid punnis ja
Aliidet ajas see iiveldama... Kärbes oli
Aliide hommikul üles ajanud,
kõndides üleolevalt narritades ta
laubakortsudel, muretult justkui
maanteel.

Meisterlikult kirjutatud raamat. Sellised hetked, mil Aliide valmistas asjalikult oma maaköögis talveks hoidiseid ja kuivatas ravimtaimi tee jaoks, olid ainsad helgemad lõigud selles teoses ja tuletasid meelde mu vanaema. Oksanenil on kerge sulg, kuid rasked teemad. Minu jaoks oli teos nii masendav, et vahepeal pidin meelelahutuseks midagi kergemat kätte võtma. Täna siis viimaks saan eestlasest soomlanna (või vastupidi?) raamatu riiulisse tagasi panna ja jään ootama järgmist Oksaneni teost.

Ühe õhtuga neelasin endasse Erika Salumäe - Ene Veiksaare "Jääda ellu". Lugedes jõudsin tõdemuseni, et Erika kuldmedalitel oli tema saatuse hind. Tavalises peres kasvades vaevalt, et oleks naine spordis nii kõrgete saavutusteni jõudnud. Elu oli see, mis sundis end maksma panema ja tõestama.

Tugevad inimesed ei vaja sensitiive, nad saavad ise
hakkama.


Kui sa oled nõrk ja loodad kellelegi teisele, siis ei ole see enam sinu
võit.

• Tundub, nagu oleks Eestis puhkenud viimase aasta jooksul elulugude kirjutamise ja lugemise buum. Kui 2007 aastal oli Ita Everi-Margit Kilumetsa "Elu suuruses" raamatute müügiedetabeli kolmandal kohal, siis 2008. aastal seisid Mihkel Raua, Juhan Viidingu jt atobiograafiad sageli esikohtadel.
  
  

Ei saanud ma teisiti, kui vaheldumisi "Puhastusega" lugesin läbi ka Diana Klasi- Kertu Rakke "Rahatuulutaja". Seda enam, et mõnegi selle raamatu tegelasega olen lähemalt tuttav. Mulle meeldib, et Diana oskab enda üle nalja heita ja kuigi naine jätab ehk veidi süüdimatu inimese mulje, on siiski raamat optimistlik.Need read, mis lähemalt puudutavad, jätan välja toomata. Aga mõned nopped siiski.

• Emme, mul on nii hea meel, et Sa aborti ei teinud! Elada on ju nii tore!
  
• Eestlane olen ja venelaseks jään, sest et juudiks mind loodi, hispaanlane olla on uhke ja hää, nii indiaanlase moodi.
  
• Minul pole ei varandust ega võlgu. Mul pole mitte midagi peale oma perekonna.

Suvised muusikaelamused

Alles see oli, kui kolm kuud tagasi kuulasin oma kodukoha rahvamajas Johansone, eile tuli meie külarahvale külla H. Laks. Kuulajaid-huvilisi oleks võinud muidugi rohkem olla kui vaid paarkümmend inimest. Miks inimesed ei kasuta ära võimalust, kui kontsert tuleb koju kätte?
Kui Johansonid laulsid ikka omi vanu laule, siis Laks esitas ka uuemat loomingut ja luges lauludele vahele lühikesi oma sulest kirjutatud salmikesi. Henry laul oli muidugi palju parem kui luule. Ja muide, seda Henry kava kuulasin sel aastal juba teist korda. Augustis esines ta Käsmu kirikus Viru Folgi raames. Vahepeal olin suutnud juba kava unustada, sest kui kolm päeva järjest laed end muusikaelamustega, siis üksikasju mällu talletada ei suuda. Pigem meenub üldmulje, et mis meeldis ja mis mitte. Laks kindlasti mu lemmikesineja Viru Folgil ei olnud. Eestlastest jätsid sügavama mulje Guido Kangur ja Kristiina Ehin.Võrreldes Viljandi Pärimusmuusikafestivaliga oli Käsmu üritus kuidagi vabam, lahedam ja kodusem. Oh võrratu meri ja ilusad ilusad ilmad!... suple ja kuula samal ajal kontserti. Mainiks veel ära Tulli Lum esituse, kus liivi laule laulis Julgi Stalte, üks viimastest liivi keelt oskavatest inimestest. Hea, et ta laulda oskas, muidu oleksid inimesed teda kuskil mujal vaadanud kui lihtsalt viimast liivlast. Ülo Vinteri sünnipäeva kontsert oli hea idee, kuid tänu Lauri Nebeli juhtimisele kukkus kuidagi hale-naljakalt välja.

Viljandile tagasi mõeldes meenub esmalt Kihnu Virve ansambli ehedus, igal juhul lahe elamus. Paabel meeldis ka sedavõrd, et ostsin mälestuseks nende plaadi kaasa.

Hiiumaal jõudsin Kärdla kirikus Hanna-Liisa Võsat kuulata, kahjuks laulis ta vaid 5-6 laulu ja pooled neist olid juba mõni aasta tagasi Keila kirikus mulle oma sügava mulje ära avaldanud. Rahvaviisid orelil kava pikenduseks tundusid minu jaoks kohatud. Aga hetked väikeses puukirikus õhtupäikese sillerdavas valguses koos Hanna-Liina võimsa häälega olid siiski meeldejäävad.

Mõtteid möödunud kuust (29.juuni)

Suvi. Meeletu suvi, mil nii palju oleks vaja teha ja samas naudin mittemidagitegemist. Õigemini teen vaid neid asju, mida kuidagi edasi lükata ei saa. Käin natuke tööl, teen natuke süüa, rohin ja kraamin, kuid suure osa ajast lihtsalt olesklen... Täna oli üle hulga aja selline hommik, mil end korralikult välja sain magada. Igatsen seda tunnet, et täna algab minu puhkus ja minu suvi. Võib olla see nädala või paari pärast on tõepoolest nii, aga enne seda peab tööl ja kodus mõned asjad korda ajama. Ainuke asi, mida viimasel ajal nautida olen saanud, on lugemine. Raamatud, ajakirjad ja hiljuti avastatud interneti blogid täidavad minu nn olesklemise aega. Hetkel on mul lõpetamisel Sofi Oksaneni „Stalini lehmad“. Päris huvitav raamat, parajalt autobiograafiline või vähemasti piisavalt tõepärane ja mida raamatu lõpu poole, seda enam see teos mulle meeldima hakkab. Seda omanäolisem ja isikupärasem tundub noor eesti juurtega soomlannast autor- andekas on ta igal juhul.
Paar päeva tagasi lugesin lehest näitleja Ines Aru mõtteavaldust meeste ja naiste erinevuse kohta. Nii see tõesti vist on, et mehed panevad oma loogikaga asjad paika ja neile on tähtis tänane päev. Naised muretsevad rohkem tuleviku pärast ja elavad minevikus. Usun, et loogikast tähtsam on naiste juures intuitsioon. Minuga on küll nii.Ja momendil ütleb minu intuitsioon mulle, et kui minu 15-aastane poeg ühtegi raamatut ega isegi ajakirja lugeda ei taha, siis ei hakka ta seda ka tulevikus tegema. Kas üldse peaks? - võiks ju küsida. Aga miks ei võiks temast saada haritud inimene, kui tal on selleks võimed olemas. Paraku saan süüdistada vaid ise ennast, et pole kodus suutnud piisavalt äratada huvi lapses raamatute vastu. Ainus võimalus oma süümekate vähendamiseks on mul tutvustada kirjandust oma 9-kuusele lapselapsele juba täna, mitte 5 ,10 või 15 aasta pärast.Leidsin netist ka õpetusi, kuidas seda nii väikesele lapsele teha.

Puhkus Läänemaal

Koluvere mõis ja mõned kirikud

Kolm päeva puhkust

Ametlikult juba kolmandat nädalat puhkan, tegelikult alles kolmandat päeva. Või juba kolmandat päeva! Selleks, et korralikult puhata peab argipäevast eemale saama. Tore on avastada Eestimaal uusi paigakesi või kogeda taaskohtumise nostalgilist tunnet. Oh võrratu Eestimaa suvi! Seekord rändan ma mööda Läänemaa tasaseid kruusaseid radu.

Pole päeva, mis parem kui täna

Ilus kuupäev täna -09.06.09.- väike Hannes sai 9-kuuseks. Küpsetasin õhtul lehetaignasaiu ja -pirukaid ning siis tegin koos väikemehega pisikese jalutuskäigu, tibutas vihma, kuid õhk oli mõnusalt soe ja värske.

Igasuguste puhkusegraafikute ja valimisaruannetega tahaks homme ühele poole saada, sest järgmise nädala esimeseks pooleks peaks juba ettevalmistusi tegema ja samas päevaks-paariks aja maha võtma. Elada tuleb nii, et ise rahul võin olla.

Et saavutada midagi ja leida oma pürgivas hinges rahu, tuleb enda isiklikud soovid ja ihad esikohale seada.

Oluline on see, kuidas Sina ise oma erinevaid töid, rolle ja iseennast väärtustad (keskendu korraga ühele asjale).

Ühele asjale keskendumine minul tavaliselt ei õnnestu, sest olen ju tähtkujult Kaksik, kes tegeleks aina uute ja uute asjadega.

***
ikka ma küsin
kuis läheb
sinul, su perel ja sõbral

mured on ühed
alati aega on vähe

alati kõik
nii nagu tahad
ei lähe

alati päike ei paista
kuid kusagil siiski
ta särab
raskused elame üle
tormid unuvad ära

pole rada
mis täiesti sile
pole päeva
mis parem kui täna

Europarlamendi valimised

Rohelised jäävad esimestena välja

Stalini lehmad ja alaska malamuut

"Buliimia ehk ülesöömine on enamasti noorte naiste seas levinud vaimse tervise häire. Meestel on need häired haruldased. Buliimia esineb sageli koos anoreksiaga - umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul."

Alustasin eile õhtul Sofi Oksaneni "Stalini lehmadega" ja buliimiast pole kaugemale jõudnud, aga see vist ongi selle raamatu peateema. Terve raamatu täis buliimiat!? Pigem analüüsitakse siin selle haiguse tagamaid: erinevaid rahvuseid, erinevad tõekspidamisi, erinevaid karaktereid...

Inimesed käituvad vastavalt oma tõekspidamistele ega mõista, miks mõned teised nii kummaliselt käituvad. On inimesi, kes ei mõista, kuidas võib teisi inimesi lihtsalt niisdama heast südamest abistada. Mina mõtlen küll vahel õhtuti, et mida head olen päeval teiste jaoks korda saatnud. Tegelikult on ju nii, et kõik, mis teed, tuleb sulle endale tagasi... st-- kõik, mis teed, teed endale.

Eile õhtul selgus, et minu naabruses oli üks peremees oma pooleaastase koeraga, alaska malamuudi järglasega, väga julmalt käitunud. Vaene koer hulkus pool päeva ja terve öö kuskil verisena ringi ja siis läks ikkagi koju tagasi. Vaid läbi õnneliku juhuse jäi ta ellu ning täna viis kutsika kasvataja ta oma sünnikoju tagasi. Tean, mis tunne see on, kui sinu kasvatatud kutsikas või noor koer julmalt hukatakse.

Sirelite aegu

Marie Under

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:

kõik pungad pakatavad täies väes,

kõik põõsad sinetavad aia taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:

mu süda õhetab kui hõõguv ääs -

ah, sirelite õitseaeg on käes!

Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga.

Kuid sind ei ole siin - misjaoks, misjaoks siis päev

nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?

Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jää,

nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?

Nii raske üksi kõike ilu kanda-

kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.

Sel kaunil südakevadisel päeval on mu ema sünnipäev.

Palju õnne!

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

Käes on sirelite õitseaeg. Aasta ilusam aeg. Sajab, juba teist päeva sajab...

Seemned tärkavad ja taimed hakkavad kasvama ning neil vaesekestel pole aimugi, et ees võib ootata põuane suvi, mis kingib küll päikest, kuid mitte vett. Inimene pigem eelistab vist päikest vihmale, mina küll. Igast päikesepaistelisest päevast, mille olen sunnitud toas veetma, on kahju. Hetkel jääb vaid lootus, et suvi on alles ees. Aga tihti on nii, et kõik ilus mida väga ootad, lõpeb veel enne, kui alata jõuab. Seepärast ma parem ei ootagi suvelt midagi erilist, tean, et igal aastaajal on oma ilu ja võlu.

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi.
On õisehtes sirelitel pidu.
Jah, linnud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.



Miks ma täna üldse siia kirjutama hakkasin? Olen seda mõelnud teha ju mitmeid kordi varemgi. Üheks ajendiks on kindlasti viimasel nädalal loetud Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis alles poole peal ja ega ma pole kindel, kas ta lõpuni loengi. Ühe jutiga kindlasti mitte, sest kohe-kohe tahaks tutvust teha Sofi Oksaneni raamatutega. Minus on küll piisavalt palju kohusetunnet, kuid mitte järjepidevust. Kaksikute tähemärgis sündinutele on ju omane saja asjaga korraga tegelemine. Miks siis ikkagi see blogi? Kindlasti mitte selleks, et päev-päevalt kõiki oma elu sündmuseid jäädvustama hakata. Reisipäevikud koos fotodega sobiksid siia küll.

Kirjutan sellepärast, et see tegevus lihtsalt meeldib mulle. Juba lapsena meeldis, paraku pole ma enamasti lihtsalt piisavalt aega leidnud. Arvutisse on mudugi täheridu palju toredam toksida, kui paberile kirjutada.Minu süler, uus veel juurutamata sõna eesti keeles, on mu parimaks sõbraks, millega tundide viisi võiksin kahekesi olla. Kindlasti on kirjutamine rahustav ja samas ka arendav tegevus, mis parandab väljendusoskust. Väga vajalikku oskust, et end siin maailmas arusaadavaks teha, sest:

"Ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse."