Minu Kolumbia

Lugesin põnevusega, kuidas võib üks kauge ja võõras maa nii omaseks saada, et kahju on sealt lahkuda ja oma kodumaale tagasi tulla. Siin kohal meenuvad Doris Kareva sõnad (vist ikka oli tema): "On raske tulla, kui on mindud kaugele ja jäädud kauaks..." Kolumbia pakkus nii mõndagi: nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi. Tundus nagu oleks Kolumbia kõigi võimaluste maa, kus võib end kas leida või hoopis kaotada.

Siinsed tänavad on pikad, betoonised, räpased, hallid. Aga nende ümber käib kirev elu. Palmialleede alla on asunud elama terved kodutute perekonnad, kes ristmikel endale raha teenivad - näiteks autoaknaid puhastades või klounina möödujate meelt lahutades.'
LVRTIQMI

Minu Eesti ( II osa )

"Olümpia hotelli eest teist korda mööda sammudes turgatas mulle pähe, et minust on saanud mees. Teistsugust sõna lihtsalt polnud sedasorti inimese kirjeldamiseks, kes astub hilisõhtul mööda Tallinna tänavaid, kott täis mähkmeid, nõmmliivateed ja kapsaid. Kapsas on vajalik loodetavasti homme: selle lehed pidid rahustama toitva ema paistes tisse, kui piim hakkab tulema. Vähemalt rääkisid niimoodi vanad eesti naised. Kes olin mina, et vaielda vanade eesti naiste tarkusega?"

Ei tasu vaielda jah - ei eesti naistega ega nende tarkusega. Mõnusa irooniaga kirjeldatud kohanemislugu valguselembelise võõramaise mehe elust hallil ja pimedal Eestimaal oli väga mõnus lugeda. Ega polegi nii kerge end näha sellisena nagu kõrvaltvaatajale välja paistad.




LVRTIQMI

Minu Bollywood

"Minu Bollywood" oleks võinud kanda traditsioonilist pealkirja nagu "Minu India", olgugi, et sündmused kulgevad pigem nagu filmis. Hästi haaravalt ja värvikalt on kõik toimunu edasi antud. Me keegi ei tea, kust lõpeb reaalsus ja algab fantaasia. Oleneb, kuidas enda jaoks maailma tõlgendada. Minu jaoks on küsitav, kas armuelu üksikasjadest pajatamine oli vajalik või mitte. Kas alati on võimalik elada nii, et mõistus jääks selgeks ja samas süda oleks rahul?

Esimest korda nägin sind unes, kui olin 13-aastane Panipoti külapoiss. Toona ei teadnud ma, et nägin unes sind.

Kindlasti saab raamatust armastuslugu lugedes ka palju põnevat India kohta teada. Kuna ise olen Indias käinud, siis kujutasin kirjeldusi üsna elavalt ette.
LVRTIQMI

Minu PÕFF 2011

1. "Hoorade hiilgus" (Belgia) Justkui kolm eraldi filmi kolme maa müüdavatest naistest (Tai–Bangladesh–Mehhiko). Päris huvitav dokumentaal, kohati isegi naljakas. 8 p / 10 p
2. "Rose" (Poola) Sõjafilm väikesest hääbumas rahvast Masuurias. Sündmuseid lahinguväljal selles filmis ei näe, vaid midagi palju jubedamat, millest kirjutada ei taha. 8 p/ 10 p
3. "Rahutu maa" (Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Ukraina) Film Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Ei hävinud mitte ainult inimeste kodud, vaid ka perekonnad. Aga edasi tuli elada ja kuidagi kohaneda. 8 p/ 10 p
4. "Uus Maailm" (Eesti) Dokumentaal noortest, nende tõekspidamistest ja unistustest. Igal inimesel on omad väärtushinnangut ja noorus on see aeg, kui unistused lendavad kaugel ees, aga tiivad ei kanna veel, et neid kinni püüda. Kogemused puuduvad, kuid tahe on suur. Lahe ja hoogne film. Sellised vanad sajandivanused puumajad on paljudele lähedased. 9 p/ 10 p
5. "Akyzz" (Kasahstan) Muinasjutt täiskasvanutele, minul tuli vägisi uni peale. 3 p/10 p
6. "Jelena" (Venemaa) Väga julm film inimsuhetest, kus vanaema mürgitab oma elukaaslase, et aidata oma tänamatut lapselast. 9 p/10 p
7. "Homme on parem päev" (Poola) Film kodututest väikestest poistest, kes põgenevad Venemaalt Poolasse. Tõepärane, kuid masendav. 9 p/10 p
8. "Asma" (Egiptus) Järjekordene dokumentaalsete sugemetega lugu naisest, kes on HIV posit ja seepärast ei saa vajalikku arstiabi. 7 p/10 p
9. "Hommiku-, õhtu- ja lõunasöök" (Singapur) Kolm meelelahutuslikku romantilist lugu, ei midagi erilist. 5 p/10 p LVRTIQMI

Minu Amsterdam

"Minu Amsterdami" ostsin reisipalaviku ajendil, et enne kohale sõitu üht-teist kasulikku linna avastamiseks meelde jätta. Kuna reisil olles polnud eriti aega raamatu lugemiseks, siis seda kiiremini neelasin lehekülgi peale koju naasemist. Kogu teos oli ühtviisi huvitav, täis küsimusi ja vastuseid - väga minusarjalik raamat.

Veedan sombused, aga soojad sügisesed päevad ja õhtud Amsterdami kanalite ääres, külastan vahelduseks Haagi ja leian üles nii mõnegi Margot Roose lemmikkoha. Kogen omal nahal, et siin on kõik kuidagi teistmoodi- ehk üsna sedamoodi,kuidas raamatus kirjeldati.

Õhtul maandudes on lennukist vaadatuna kuldsetes tuledes linn väga-väga lummav, raudteejaama leian ilusti üles, ostan kohe ära kolmeks päevaks vaba transpordi ja muuseumid. Et rongipileti ostuks peenikest raha saada, pean sööma ära ühe kuuma vorsti ja hiljem selgub, et olen kogemata automaadist ostnud lapsepileti, õnneks kontrolli pole. Hotellil on väga kitsad trepid ja inglisekeelne teenindus (saksa keelt kõnelevat inimest ma ei kohtagi). Õhtul tiirlen veidi hotelli ümbruses ja istusin tunnikese ühes koduses pubis, kus must kõuts jalutab laudadel ja baarileti peal. Söön grillitud köögivilju ja joon väikese klaasi kohalikku õlut...

Igal hommikul võtan mõttes rohkem ette, kui õhtuks realiseerida jõuan...aeg ei oota, hämarast koidikust saavad Hollandis kiiresti mõnusad õhtutunnid, ometigi jõuan avastada ja kogeda palju.

LVRTIQMI

Minu Ungari

"Minu Ungari" äratas lugemisel vastuolulisi tundeid, kohati paelus raamat väga ja samas kõik, mis puudutas riigi poliitikat ja põhjalikku ajaloo käsitlust, jättis mind külmaks.Lõpu poole lugesin mitmeid lehekülgi üle rea. Kuid peatükk ungarlaste keele väljakujunemisest oli minu jaoks huvitav ja õpetlik. Raamat jagab rohkesti teavet riigi kohta ja tahaplaanile jäävad autori isiklikud igapäevased tegemised. Hea meelega oleks lugenud täpsemalt kirjeldusi, kuidas ja kus välismaalasest õppejõud,( kes on meie riigi heaks tohutult vajaliku töö ära teinud,) elas.

Ungari köögist sain teada, et võileivakatteks võib süüa grillitud suvikõrvitsast valmisatatud kreemi, kuhu on lisatud sibul, küüslauk, pune ja pipar. Pühapäevaks paneeritakse liha: kindel järjekord on jahu, muna ja siis riivsai. Grillpidude juurde käib lõkkel küpsetatud ungari pekk. Tavaline toit on rasvas kuumutatud sibul koos paprikapulbriga ja sinna lisatud liha. Rahvusköögist panen siia veel üht-teist kirja, et kunagi ka ise järgi proovida.

Retes - "Poole kilo jahu kohta võtad teelusikatäie rasva ja umbes kaks klaasi leiget vett. Ühe muna võid ka panna... " Tainast peab sõtkuma veerand tundi, laskma natuke kerkida ja siis rätiku peal võimalikult õhukeseks rullima, sisse pannakse erinevaid täidiseid. Näiteks võib kapsa eelnevalt riivida ja pannil võiga hautada, maitsestada pipra, soola ja suhkruga.

Veinisupp -6 dl kvaliteetset kuiva valget veini, 3 dl vahukoort, 100 gr suhkrut, 1 kaneelikoor, 5 tera nelki, veerand sidrunit ja 6 munakollast. Maitseained ja sidrun kuumutada ühes dl-s veinis, keeta 2 min. Vahustada munakollased suhkruga, lisada maitsestatud veinile ülejäänud vein, lisada vahukoor ja kuumutada keemiseni ja siis peene joana valada segu munakollase vahule, segada samal ajal tugevasti vispliga, et muna klimpi ei läheks, lõpuks tuleb veel magustoit tulel keema lasta.

Guljasˇ- veiseliha, oad, porgandid, natuke soola, paprikapulbrit, kartulit ja loorberilehte.

LVRTIQMI

Minu Austraalia

Üle pika aja võtsin taas kätte "Minu"-sarja raamatu ja lugesin selle nädalavahetusel läbi. "Minu Austraalia" on enam autorikeskne kui ühe maa ja rahva kirjeldus, kuid siiski annab hea ettekujutuse sellest, mis üht noort maailmarändurit Austraalias ees ootab. Autori väitel saab sel maal raha aja vastu ümbervahetada. Kõrbed ja lokkav rohelisus, igasugused huvitavad metsloomad - isegi koduaedades ringi hulkumas, veeuputused ja joogiveepuudus, paduvihmad ja lõõskav päike... ja inimesi on siia tulnud igast maailmanurgast kokku. Eks siingi on äraelamiseks vaja teha tööd:

Kokad teenivad, hambad ristis, kaks aastat ilma puhkuseta." Kunagi tulevikus elame mugavamat elu , näiteks töötame kolm päeva nädalas," on neil ikka oma helesinised unistused alles.

LVRTIQMI

Raamatu põhjal tundusid ka väga põnevad ja eksootilised Filipiinid, nüüd loeks siis järgmiseks Filipiinide raamatut või veel parem: sõidaks ise kohale:)

Minu Pariis

Pikale venis selle raamatu lugemine: jõudsin juba alguse unustada kui lõpetasin. Huvitav oli siiski. Sain teada mõndagi prantslaste igapäevaelust, moemaailma telgitagused mind ei paelunud.

Panen siia kirja klassikalise prantsuse söögikorra viis käiku:

1. aperitiiv (vein, õlu, šampus), pähklid, oliivid, kartulikrõpsud
2. eelroog: külmsuupiste, supp või salat
3. praad: kala-, looma- või linnuliha köögiviljadega (ilma värske salatita)
4. järelroog: juustutaldrik ( rohelise salatiga)
5. magustoit ja kohvi küpsiste või šokolaadiga, klaasike kanget napsu

*lahutamatult kuulub toidu juurde vesi, vein ja sai

Tekkis endalgi soov Prantsusmaa sünnipäevaks Pariisi sõita, et Eiffeli torni juures majesteetlikku ilutulestikku näha. Sain teada, et prantslased peavad vulgaarseks inimesi, kes pole piisavalt haritud, kel puuduvad traditsioonid või kes on lihtsakoeliselt seksikad.

Olgugi pariislane kohati enesekeskne ja ninakas, õhkub temast suurlinna vaimu- sõltumatust ja vabadust. Ta elab oma elu ning laseb teistel rahulikult elada täpselt nii, nagu neile sobib - niikaua, kui see kirjutamata (ja kirjutatud) kooselu reegleid ei häiri.

LVRTIQMI

Minu Gruusia

"Minu Gruusia"- haarav tekst, kus on kirjeldatud üht maad ja rahvast nii tema hiilguses kui ka muredes. Ilmneb vastuolulisus , sest veel tänapäevalgi austatakse iidseid traditsioone niivõrd, et on takistatud normaalne elu ja samas kehtib kaksismoraal.

Raamatu lõpp läks eriti põnevaks ja tuletas mulle meelde ühe teise "minu-sarja" raamatu lugu. Sekeldusi ja üleelamisi kui palju. Pole vahet, kas tahad omale võõralt maalt kaasa tuua koera või last.

Juba trepil kuulen kohutavat lapsenuttu... Verinoor tüdruk raputab oma kätel justkui rahustamiseks väikelast, kes on nutust nii paistes, et ega ma kohe Helenet ära tunnegi. Haaran ta sülle ning kuna on augusti lõpp ja väga palav, siis ei oska ma muud teha, kui talle jahutavat hingeõhku näkku puhuda. Helene avab silmad ja jääb hetkega vait, ta heidab oma pea nii suure hooga mulle kaelalohku, et saan paraja obaduse vastu lõualuid.

Valgete päevade pimedad õhtud ja ööd II

Järgmised Pöffi filmid olid veel süngemad kui eelnähtud, kuid siiski enamus neist meeldisid. Parimat nähtud filmi on seekord esile tuua võimatu, sest enamus olid võrdselt head, kuid mitte väga head. Halbu ja igavaid filme ma õnneks ei näinud.

1. VARASTATUD UNISTUSED (Brasiilia) - film noortest tüdrukutest, kellel napib paremaks eluks valikuvõimalusi.
2. RIWAYAT (India) - julm teema, kuidas paljud vastsündinud tüdrukud hävitatakse sellepärast, et nad on tüdrukud.
3. VIIMANE RONG KOJU (Kanada, Hiina) - dokumentaalne perekonnalugu, kus vanemad on sunnitud lastest lahus elama, et linnas pere jaoks raha teenida. Koju sõidetakse puupüsti täis rongis vaid kord aastas.
4. KUJUTELDAV ARMASTUS (Kanada) - ebatavaline armastusdraama - kuigi mitte õnnelik, siis vähemalt veidi helgem lugu eelnevatest.
   
5. VÕÕRAS (Saksamaa) - väga karmi lõpuga perekonna (õigemini sugukonna) draama, kus järjekordselt põrkuvad ajaloolised kammitsevad traditsioonid ja uskumused inimliku väärikuse ja vabadusega.
6. EI MIDAGI ISIKLIKKU (Iirimaa, Holland) - ilus, nukker, pisut mõistmatu ja müstiline.
7. GAZA PISARAD (Norra) - jubedad dokumentaalkaadrid veristest sõjakoledustest, väga julm, kuid kuidagi sisutu - esimesed 10 minutit oli sama, mis terve film.
   
8. 127 TUNDI (Suurbritannia, USA)- ootasin enamat, minu jaoks liiga piinavalt veniv, aga siiski hästi tehtud film.

Valgete päevade pimedad õhtud ja ööd

Seekord juhtus sadama Pöffi põhiprogrammi alguse puhul väljas laia valget lund, kuid mina veetsin hämaras kinosaalis filmide seltsis mõnusaid õhtutunde.

1. "KELIN" (Kazakhfilm) - sõnadeta lugu, julm ja müstiline, aga omamoodi ilus, võrratu loodus
2. "MAMMA GOGO" (Island) - tragikoomiline, ilus islandi maastik ja muusika
3. "NÄHTAMATU SILM" (Argentiina, Prantsusmaa; Hispaania") - hea kaamera- ja näitlejatöö, sünge, sündmustevaene
4. "MUSTLASE MISSIOON" (Eesti) - dokumentaal mustlasrahva elust tänases Eestis ja Lätis
5. "BEEBID" (Prantsusmaa) - väga palju häid ilmekaid kaadreid väikestest inimesehakatistest Namiibias, Jaapanis, USA-s ja Mongoolias, imearmsad beebid! erinevas kasvukeskkonnas
6. "ETTEARVAMATUD" (Itaalia)- lõbus ja kerge, mitte eriti haarav, kuid siiski hea ehe Itaalia
7. "ÄRA LASE MUL MINNA" (Suurbritannia, USA) - traagiline, pisarateni liigutav, ilus
8. "SÖÖ, PALVETA, ARMASTA" - nauditav ajaviitepaus PÖFFI filmide vahele
9. "ELU ÜHE PÄEVAGA"(Holland) - fantaasiafilm paradiisist ja põrgust, pakkus mõtlemisainet, meisterlik teos

Minu London

See oli ammu, kui alustasin raamatu "Minu London" lugemist. Kiired ajad tulid vahele, kuid täna suvisel sügispäeval võtsin kohvitassi ja raamatu näppu ning jalutasin mere äärde lugema. Enne ma sealt tagasi ei tulnud, kui teos läbi sai.

See raamat kinnitab minu mõtet, et kerge ei peagi olema, aga huvitav võiks küll olla. Kahjuks London ei kuulu minu jaoks ihaldusväärsete linnade hulka, kuid olen kindel, et kui kunagi sinna sõidan, siis tahaks kindlasti külastada mõnd Anu Samarüütli lemmikpaika. Imetleks linnapargis detsembris õitsevaid roose ja veebruaris puhkevaid trompetnartsisse... Nüüd tean, et õige Inglise hommikusöök sisaldab kindlasti ube ja neid ma just täna hommikul kohvi kõrvale kuumutasin. Vähendatud variandis oleks ka ainult kuumutatud oad röstisaial sobilik inglisepärane hommikueine (eriti tudengitele).

Õige Inglise hommikusöök sisaldab: praetud muna, praetud pooleks lõigatud tomateid, praetud šampinjone, krõbedaks praetud peekoniviile, ahjus grillitud vorste ja kuumaks aetud ube tomatikastmes pluss kandilisi röstisaiaviile. Maitsestatakse Inglise hommikusööki HP-kastmega, mis on hapukas, pruun ja tehtud õuntest.

Raamatu lõpusõnad kõlavad nõnda: "Aga ma olen teel ja see on hea tunne".

LVRTIQMI

Meestest, lihtsalt

Suvi läks kui unenägu... ja maikuust on saanud märkamatult oktoober. Kuna mul reisipäevikute tarvis on teine blogi, siis siia söendan kirjutada alles nüüd, kui mõne raamatu olen suutnud viimase leheküljeni läbi lugeda.

"Meestest, lihtsalt" - minu suvepuhkuse õhtute seltsiline rändas seljakotis kaasas. Enne uinumist oli mõnus üks lühike jutuke läbi lugeda: kohtumised ja armumised, suhtes olemised ja lahkumised - ei midagi uut siin päikese all, aga kirjutatud oli hästi. Nautisin ilusat sõnademängu rohkem kui jutukeste sisu... ja tihti oli mul silme ees armas vana Tartu linn ning meenus aeg, mil seal ise kunagi õppisin.

Minu Nepaal

Oli huvitav ja põnev lugeda, kindlasti üks parimaid "Minu"-sarja raamatuid. Muidugi oli väga kahju neist vanemateta lastest, kes elasid kirjeldatud lastekodus. Kuigi nad sõid päevast-päeva vaid riisi ja läätseleent, lisandiks mõned õlis hautatud köögiviljad, oli neil kõht täis ja turvalisus tagatud. Meenus minu India reisil nähtu ja kogetu ning elu jubedam sõit Bosnia-Hertsegoviina mägedes, kus samuti oli tee vaid ühe auto laiune. Tiibeti põrgutee on veel kindlasti palju hullem.

Põrgutee läbitakse sellistes oludes keskmiselt kiirusega 10 kilomeetrit tunnis, ohutuled vilkumas. Sõidetakse kolonnis, et turvalisus oleks võimalikult maksimaalne. See tähendab seda, et kui tuleb mudalaviin või kivisadu, siis on lootust et tagumised autod eessõitja välja kaevavad.

Elada keskkonnas, kus valge inimene on haruldus, pole valge inimesena just kerge. Päris naljakas, kuidas kauge külaline võeti kohalikku baari kaasa, et näidata teda sõpradele nagu uut lemmiklooma. Kirjaniku kohanemisvõime on lausa imetlusväärne. Ta kasvab selle maa ja lastekoduelanikega (ehk liiga) kokku, sest seal vajatakse teda.

Minu Mongoolia

Roy Strider´i "Minu Mongoolia" pole tüüpiline "Minu"-sarja raamat. Tegemist on pigem reisikirjaga- rännakutest koos kunagise kallimaga. Kummaline olukord, mil tuttav inimene on ühtlasi hästi lähedal ja samas kaugel, saadab tervet reisi.Kohati tundus (kadunud) armastuse teema liiga isiklik ja isegi pisut igav. Samas on raamatus väga põnevaid situatsioone - üksiku januse inimese öö mäetipus huntide keskel või seiklused koos väikese koeratüdrukuga lennujaamades.

Mongoolia külalislahkus on legendaarne. Enamasti seletatakse seda asjaoluga, et maal, kus inimasustus väljaspool linnu on nii hõre, peab kõiki külalisi lahkelt kohtlema. Iial ei või teada, kunas endal abi vaja läheb.

Mina, vandersell

Alles see oli, kui tegin Liis Kängsepa vahendusel tutvust Argentinaga. Juba jõudis noor naine tagasi Lõuna-Ameerikasse ja oma rännakutest päevikugi kirjutada. "Mina, vandersell" polnud küll enam nii huvitav kui esimene kirjutis, sest esines kirjeldusi sellest, mis juba eelmisest raamatust teada. Aga miks mitte rännata kui hispaania keel vabalt suus.

Kodust tasub kaugele ja kauaks minna ära kas või sellepärast, et väärtustada kodu, kus sul on oma kapp ja oma voodi. Kodus olles me ju sellist suurt õnne ei taju. Maailmas ringi rännates oleme aga justkui kodutud, ka vabadus on suhteline mõiste. Ja ometi on ütlemata tore kõike omal nahal kogeda. Huvitav ja naljakas on lugeda, kuidas autojuht-giidid turistidesse suhtuvad- ei mingit sõbralikkust, vaid lihtlabane turistide ärakasutamine. Pole kerge võõraste seas usaldusväärseid inimesi leida.

- Käib siin palju turiste, kes hispaania keelt ei räägi?

- Enamik on ikka jah sellised, kes hispaania keelt ei valda.

- Kuidas te siis turistidega suhtlete, inimesed on ju maksnud selle eest, et teie giiditeenuseid saada?

- Vaadaku ise kuidas hakkama saavad...

Minu Maroko

Järjekordselt üks väga huvitav ja hästi kirjutatud "Minu"-sarja raamat. Ma ei saa nõustuda väitega, et oli vaid ajaviitelugemine. Sain teada teistest kultuuridest palju sellist, mida varem vaid ähmaselt aimasin. Autor oskas veenvalt kummutada eelarvamusi erinevate rahvuste ja religioonide suhtes ja kinnitas mu arvamust, et igal pool on olemas nii häid kui ka halbu inimesi.

Nagu Jumal on loonud inimese meheks ning naiseks, kes on võrdsed, kuid erinevad, lõi ta ka Maroko kaheks, igas asjas. Võibolla just seetõttu on marokolased ka kõige väljaspoolse suhtes nii tolerantsed - erinev ei pruugi ju alati halb olla.

Tõesti, inimesed on nii erinevad ja kui ühele on südamerahu saavutamiseks vaja head välimust, siis teise inimese jaoks ei oma see tõesti erilist tähtsust. Marokolase jaoks ei oma isegi tema vanus tähtust ja ta isegi ei pruugi teada oma täpset sünnipäeva ning võib siiralt küsida: "Oled sa seepärast õnnelikum, et sa seda tead?" Eestlased, kes pigem eelistaksid omaette toas üksinda pehmes voodis magada kui hulgakesi koos põrandal, on ikka ühed individualistid küll. Küsimus, kas tahan enda või teiste jaoks kena välja näha, tundub nüüd päris filosoofilisena. Kui mees toetab naise püüdlusi, et kaunis välja näha, siis on see ikka pigem lõõgastav kui ahistav.

Kui palju on naisi, kes end näljutavad, kuna moeajakirjad ja ühiskond on ette kirjutanud mingi mudeli, mida peab edu ja südamerahu saavutamiseks järgima!Kas see ongi elu mõte? Ja üldse, kes tegelikult on need mudelid naistele seadnud? Mehed on need, kes mängureeglid paika panevad ning naised,hoolima- ta sellest, et peavad end iseseisvateks ning võrdõiguslikeks, mängivad siiski kaasa. Millal julgevad naised öelda ei? Ei, ma ei ole asi, ma olen inimene! Palun mõõtke minu IQd, mitte minu säärejooksu!

LVRTIQMI

Vahelduseks

Vahelduseks "Minu "- sarja raamatutele võtsin kätte eile raamatu pealkirjaga: "Kõigi saarte hulgast kõige armsam", mille on Viktor Vernik kirja pannud justkui Vilsandi kroonikana. Tean, et hiljuti on ilmunud sarnane raamat Kihnust ja pea tulekul Abrukast. Et oleks nagu uus sari " Minu väikesaar".

Armas legend jutustab saare tekkelugu.

Algul oli saar hulga väiksem kui praegu. Öieti ei olnudki seal midagi peale kaljuse künka ning merest veidi väljaulatuvate rahnude selle ümber. Künka peal kasvasid köverad männijässid, kenad kadakapöösad, samblatutte, rohunutte, sekka möni lillevars ka. Ei elanud seal ühtegi hingelist...

See kõik oli mitusada aastat tagasi, aga 1934. aastal elas saarel 169 inimest, kellest 96 põgenesid Rootsi. 2005. aastal oli registreeritud elanikke saarel vaid 20. Kaardile on märgitud 31 talukohta, enamjaolt kesksaart kobarana koos.

Minu kogutud materjalide andmetel veel täienduseks, et saar asustati aastal 1703, 1850 aastal elas seal u poolsada inimest ja 1944. aastal 142 inimest. Kalakõrvaseks kasvatati saarel teravilja ja kartulit ise. Lisatulu käidi vähemasti suvel teenimas kaugematel meresõitudel, kust toodi oma korrastatud mereroheliseks värvitud väikeseid kodusid ehtima välismaiseid maale ja iluasju.

LVRTIQMI

Minu Island

Kummaline maa- see Island. Kuidagi kauge, kuid ometi kirjutas selle paiga minu jaoks raamatu autor südamelähedaseks. Kui teose algul liigsed ja pisut konarlikud dialoogid mind häirisid, siis üha siledamaks stiil muutus. Ehk lihtsalt harjusin ära. Harjusin ka teadmisega, et kusagil on maa, kus pole metsa ega lokkavat rohelust, pigem laiuvad pruunikad laavaväljad ja auravad mudaaugud. Ometi elavad seal õnnelikud ja ausad inimesed. Pikanäpumehed on vaid jõuluvanad ja neid liigub jõulude ajal ringi 13 - näiteks Potinoolija, Akendestpiiluja, Vorstinäppaja, Küünlanäppaja jne (vanasti olevat jõuluvanasid olnud koguni 80!).

Islandi rahvusroogi ma parem järgi teha ei ürita, küll aga jätsin meelde, kuidas maitsvat lõhet norrapäraselt valmistada. Tuleb vesi keema ajada ja siis sinna kala sisse panna ning lasta 20 min haududa, kuid mitte enam edasi keeta.

Aga suhtle kellega tahad, pinget ja depresiooni neil ei ole. Kõike suudetakse võtta naljaga ja rahulikult. Keegi ei halvusta kedagi, teineteisele käkki ei keerata ning osatakse ka rõõmu tunda siis, kui naabril hästi läheb.
LVRTIQMI

Minu Ameerika 2

Teise osa lugemine läks kiiresti, sest peategelased olid juba esimesest osast teada nagu vanad head tuttavad. Mõnus õhtune ajaviide, mil lendad mõtetes kaugele kaugele - oma argipäevamuredest eemale. Alati on seal ju parem, kus meid ei ole (tegelikult on see muidugi illusioon).

Kõige lahedam ja naljakam üllatus selles raamatus oli jõulupäeva näidend. Väga ehedalt ja vaimukalt edastatud sündmustik tõesti. Korteriotsingute kirjeldused on nagu väike ekskursioon mööda linna. Loeks nüüd edasi kolmandat ja neljandat jagu - aga tuleb natuke veel oodata.

• Kolimine on nagu sünnitus. Ärge mulle täna küll öelge, et ma selle elus veel kunagi ette võtan!


• Hullem on olukord siin ilmselt ainult Tiidu-nimelistel meestel. Tit on inglise keeles tiss ja teat on udar.


• "Martal on juba praegu kaks laste mobiiltelefoni ja kolm täiskasvanute mobiili. Üsna palju kaheaastase lapsukese jaoks!"- "No ongi ju talle heaks abivahendiks arvutamise õpetamisel! Üks mobiil, kaks mobiili..."

LVRTIQMI