Vahelduseks "Minu "- sarja raamatutele võtsin kätte eile raamatu pealkirjaga: "Kõigi saarte hulgast kõige armsam", mille on Viktor Vernik kirja pannud justkui Vilsandi kroonikana. Tean, et hiljuti on ilmunud sarnane raamat Kihnust ja pea tulekul Abrukast. Et oleks nagu uus sari " Minu väikesaar".
Armas legend jutustab saare tekkelugu.
Algul oli saar hulga väiksem kui praegu. Öieti ei olnudki seal midagi peale kaljuse künka ning merest veidi väljaulatuvate rahnude selle ümber. Künka peal kasvasid köverad männijässid, kenad kadakapöösad, samblatutte, rohunutte, sekka möni lillevars ka. Ei elanud seal ühtegi hingelist...
See kõik oli mitusada aastat tagasi, aga 1934. aastal elas saarel 169 inimest, kellest 96 põgenesid Rootsi. 2005. aastal oli registreeritud elanikke saarel vaid 20. Kaardile on märgitud 31 talukohta, enamjaolt kesksaart kobarana koos.
Minu kogutud materjalide andmetel veel täienduseks, et saar asustati aastal 1703, 1850 aastal elas seal u poolsada inimest ja 1944. aastal 142 inimest. Kalakõrvaseks kasvatati saarel teravilja ja kartulit ise. Lisatulu käidi vähemasti suvel teenimas kaugematel meresõitudel, kust toodi oma korrastatud mereroheliseks värvitud väikeseid kodusid ehtima välismaiseid maale ja iluasju.
LVRTIQMI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar