Minu Kolumbia

Lugesin põnevusega, kuidas võib üks kauge ja võõras maa nii omaseks saada, et kahju on sealt lahkuda ja oma kodumaale tagasi tulla. Siin kohal meenuvad Doris Kareva sõnad (vist ikka oli tema): "On raske tulla, kui on mindud kaugele ja jäädud kauaks..." Kolumbia pakkus nii mõndagi: nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi. Tundus nagu oleks Kolumbia kõigi võimaluste maa, kus võib end kas leida või hoopis kaotada.

Siinsed tänavad on pikad, betoonised, räpased, hallid. Aga nende ümber käib kirev elu. Palmialleede alla on asunud elama terved kodutute perekonnad, kes ristmikel endale raha teenivad - näiteks autoaknaid puhastades või klounina möödujate meelt lahutades.'
LVRTIQMI

Minu Eesti ( II osa )

"Olümpia hotelli eest teist korda mööda sammudes turgatas mulle pähe, et minust on saanud mees. Teistsugust sõna lihtsalt polnud sedasorti inimese kirjeldamiseks, kes astub hilisõhtul mööda Tallinna tänavaid, kott täis mähkmeid, nõmmliivateed ja kapsaid. Kapsas on vajalik loodetavasti homme: selle lehed pidid rahustama toitva ema paistes tisse, kui piim hakkab tulema. Vähemalt rääkisid niimoodi vanad eesti naised. Kes olin mina, et vaielda vanade eesti naiste tarkusega?"

Ei tasu vaielda jah - ei eesti naistega ega nende tarkusega. Mõnusa irooniaga kirjeldatud kohanemislugu valguselembelise võõramaise mehe elust hallil ja pimedal Eestimaal oli väga mõnus lugeda. Ega polegi nii kerge end näha sellisena nagu kõrvaltvaatajale välja paistad.




LVRTIQMI

Minu Bollywood

"Minu Bollywood" oleks võinud kanda traditsioonilist pealkirja nagu "Minu India", olgugi, et sündmused kulgevad pigem nagu filmis. Hästi haaravalt ja värvikalt on kõik toimunu edasi antud. Me keegi ei tea, kust lõpeb reaalsus ja algab fantaasia. Oleneb, kuidas enda jaoks maailma tõlgendada. Minu jaoks on küsitav, kas armuelu üksikasjadest pajatamine oli vajalik või mitte. Kas alati on võimalik elada nii, et mõistus jääks selgeks ja samas süda oleks rahul?

Esimest korda nägin sind unes, kui olin 13-aastane Panipoti külapoiss. Toona ei teadnud ma, et nägin unes sind.

Kindlasti saab raamatust armastuslugu lugedes ka palju põnevat India kohta teada. Kuna ise olen Indias käinud, siis kujutasin kirjeldusi üsna elavalt ette.
LVRTIQMI

Minu PÕFF 2011

1. "Hoorade hiilgus" (Belgia) Justkui kolm eraldi filmi kolme maa müüdavatest naistest (Tai–Bangladesh–Mehhiko). Päris huvitav dokumentaal, kohati isegi naljakas. 8 p / 10 p
2. "Rose" (Poola) Sõjafilm väikesest hääbumas rahvast Masuurias. Sündmuseid lahinguväljal selles filmis ei näe, vaid midagi palju jubedamat, millest kirjutada ei taha. 8 p/ 10 p
3. "Rahutu maa" (Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Ukraina) Film Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Ei hävinud mitte ainult inimeste kodud, vaid ka perekonnad. Aga edasi tuli elada ja kuidagi kohaneda. 8 p/ 10 p
4. "Uus Maailm" (Eesti) Dokumentaal noortest, nende tõekspidamistest ja unistustest. Igal inimesel on omad väärtushinnangut ja noorus on see aeg, kui unistused lendavad kaugel ees, aga tiivad ei kanna veel, et neid kinni püüda. Kogemused puuduvad, kuid tahe on suur. Lahe ja hoogne film. Sellised vanad sajandivanused puumajad on paljudele lähedased. 9 p/ 10 p
5. "Akyzz" (Kasahstan) Muinasjutt täiskasvanutele, minul tuli vägisi uni peale. 3 p/10 p
6. "Jelena" (Venemaa) Väga julm film inimsuhetest, kus vanaema mürgitab oma elukaaslase, et aidata oma tänamatut lapselast. 9 p/10 p
7. "Homme on parem päev" (Poola) Film kodututest väikestest poistest, kes põgenevad Venemaalt Poolasse. Tõepärane, kuid masendav. 9 p/10 p
8. "Asma" (Egiptus) Järjekordene dokumentaalsete sugemetega lugu naisest, kes on HIV posit ja seepärast ei saa vajalikku arstiabi. 7 p/10 p
9. "Hommiku-, õhtu- ja lõunasöök" (Singapur) Kolm meelelahutuslikku romantilist lugu, ei midagi erilist. 5 p/10 p LVRTIQMI

Minu Amsterdam

"Minu Amsterdami" ostsin reisipalaviku ajendil, et enne kohale sõitu üht-teist kasulikku linna avastamiseks meelde jätta. Kuna reisil olles polnud eriti aega raamatu lugemiseks, siis seda kiiremini neelasin lehekülgi peale koju naasemist. Kogu teos oli ühtviisi huvitav, täis küsimusi ja vastuseid - väga minusarjalik raamat.

Veedan sombused, aga soojad sügisesed päevad ja õhtud Amsterdami kanalite ääres, külastan vahelduseks Haagi ja leian üles nii mõnegi Margot Roose lemmikkoha. Kogen omal nahal, et siin on kõik kuidagi teistmoodi- ehk üsna sedamoodi,kuidas raamatus kirjeldati.

Õhtul maandudes on lennukist vaadatuna kuldsetes tuledes linn väga-väga lummav, raudteejaama leian ilusti üles, ostan kohe ära kolmeks päevaks vaba transpordi ja muuseumid. Et rongipileti ostuks peenikest raha saada, pean sööma ära ühe kuuma vorsti ja hiljem selgub, et olen kogemata automaadist ostnud lapsepileti, õnneks kontrolli pole. Hotellil on väga kitsad trepid ja inglisekeelne teenindus (saksa keelt kõnelevat inimest ma ei kohtagi). Õhtul tiirlen veidi hotelli ümbruses ja istusin tunnikese ühes koduses pubis, kus must kõuts jalutab laudadel ja baarileti peal. Söön grillitud köögivilju ja joon väikese klaasi kohalikku õlut...

Igal hommikul võtan mõttes rohkem ette, kui õhtuks realiseerida jõuan...aeg ei oota, hämarast koidikust saavad Hollandis kiiresti mõnusad õhtutunnid, ometigi jõuan avastada ja kogeda palju.

LVRTIQMI

Minu Ungari

"Minu Ungari" äratas lugemisel vastuolulisi tundeid, kohati paelus raamat väga ja samas kõik, mis puudutas riigi poliitikat ja põhjalikku ajaloo käsitlust, jättis mind külmaks.Lõpu poole lugesin mitmeid lehekülgi üle rea. Kuid peatükk ungarlaste keele väljakujunemisest oli minu jaoks huvitav ja õpetlik. Raamat jagab rohkesti teavet riigi kohta ja tahaplaanile jäävad autori isiklikud igapäevased tegemised. Hea meelega oleks lugenud täpsemalt kirjeldusi, kuidas ja kus välismaalasest õppejõud,( kes on meie riigi heaks tohutult vajaliku töö ära teinud,) elas.

Ungari köögist sain teada, et võileivakatteks võib süüa grillitud suvikõrvitsast valmisatatud kreemi, kuhu on lisatud sibul, küüslauk, pune ja pipar. Pühapäevaks paneeritakse liha: kindel järjekord on jahu, muna ja siis riivsai. Grillpidude juurde käib lõkkel küpsetatud ungari pekk. Tavaline toit on rasvas kuumutatud sibul koos paprikapulbriga ja sinna lisatud liha. Rahvusköögist panen siia veel üht-teist kirja, et kunagi ka ise järgi proovida.

Retes - "Poole kilo jahu kohta võtad teelusikatäie rasva ja umbes kaks klaasi leiget vett. Ühe muna võid ka panna... " Tainast peab sõtkuma veerand tundi, laskma natuke kerkida ja siis rätiku peal võimalikult õhukeseks rullima, sisse pannakse erinevaid täidiseid. Näiteks võib kapsa eelnevalt riivida ja pannil võiga hautada, maitsestada pipra, soola ja suhkruga.

Veinisupp -6 dl kvaliteetset kuiva valget veini, 3 dl vahukoort, 100 gr suhkrut, 1 kaneelikoor, 5 tera nelki, veerand sidrunit ja 6 munakollast. Maitseained ja sidrun kuumutada ühes dl-s veinis, keeta 2 min. Vahustada munakollased suhkruga, lisada maitsestatud veinile ülejäänud vein, lisada vahukoor ja kuumutada keemiseni ja siis peene joana valada segu munakollase vahule, segada samal ajal tugevasti vispliga, et muna klimpi ei läheks, lõpuks tuleb veel magustoit tulel keema lasta.

Guljasˇ- veiseliha, oad, porgandid, natuke soola, paprikapulbrit, kartulit ja loorberilehte.

LVRTIQMI

Minu Austraalia

Üle pika aja võtsin taas kätte "Minu"-sarja raamatu ja lugesin selle nädalavahetusel läbi. "Minu Austraalia" on enam autorikeskne kui ühe maa ja rahva kirjeldus, kuid siiski annab hea ettekujutuse sellest, mis üht noort maailmarändurit Austraalias ees ootab. Autori väitel saab sel maal raha aja vastu ümbervahetada. Kõrbed ja lokkav rohelisus, igasugused huvitavad metsloomad - isegi koduaedades ringi hulkumas, veeuputused ja joogiveepuudus, paduvihmad ja lõõskav päike... ja inimesi on siia tulnud igast maailmanurgast kokku. Eks siingi on äraelamiseks vaja teha tööd:

Kokad teenivad, hambad ristis, kaks aastat ilma puhkuseta." Kunagi tulevikus elame mugavamat elu , näiteks töötame kolm päeva nädalas," on neil ikka oma helesinised unistused alles.

LVRTIQMI

Raamatu põhjal tundusid ka väga põnevad ja eksootilised Filipiinid, nüüd loeks siis järgmiseks Filipiinide raamatut või veel parem: sõidaks ise kohale:)

Minu Pariis

Pikale venis selle raamatu lugemine: jõudsin juba alguse unustada kui lõpetasin. Huvitav oli siiski. Sain teada mõndagi prantslaste igapäevaelust, moemaailma telgitagused mind ei paelunud.

Panen siia kirja klassikalise prantsuse söögikorra viis käiku:

1. aperitiiv (vein, õlu, šampus), pähklid, oliivid, kartulikrõpsud
2. eelroog: külmsuupiste, supp või salat
3. praad: kala-, looma- või linnuliha köögiviljadega (ilma värske salatita)
4. järelroog: juustutaldrik ( rohelise salatiga)
5. magustoit ja kohvi küpsiste või šokolaadiga, klaasike kanget napsu

*lahutamatult kuulub toidu juurde vesi, vein ja sai

Tekkis endalgi soov Prantsusmaa sünnipäevaks Pariisi sõita, et Eiffeli torni juures majesteetlikku ilutulestikku näha. Sain teada, et prantslased peavad vulgaarseks inimesi, kes pole piisavalt haritud, kel puuduvad traditsioonid või kes on lihtsakoeliselt seksikad.

Olgugi pariislane kohati enesekeskne ja ninakas, õhkub temast suurlinna vaimu- sõltumatust ja vabadust. Ta elab oma elu ning laseb teistel rahulikult elada täpselt nii, nagu neile sobib - niikaua, kui see kirjutamata (ja kirjutatud) kooselu reegleid ei häiri.

LVRTIQMI

Minu Gruusia

"Minu Gruusia"- haarav tekst, kus on kirjeldatud üht maad ja rahvast nii tema hiilguses kui ka muredes. Ilmneb vastuolulisus , sest veel tänapäevalgi austatakse iidseid traditsioone niivõrd, et on takistatud normaalne elu ja samas kehtib kaksismoraal.

Raamatu lõpp läks eriti põnevaks ja tuletas mulle meelde ühe teise "minu-sarja" raamatu lugu. Sekeldusi ja üleelamisi kui palju. Pole vahet, kas tahad omale võõralt maalt kaasa tuua koera või last.

Juba trepil kuulen kohutavat lapsenuttu... Verinoor tüdruk raputab oma kätel justkui rahustamiseks väikelast, kes on nutust nii paistes, et ega ma kohe Helenet ära tunnegi. Haaran ta sülle ning kuna on augusti lõpp ja väga palav, siis ei oska ma muud teha, kui talle jahutavat hingeõhku näkku puhuda. Helene avab silmad ja jääb hetkega vait, ta heidab oma pea nii suure hooga mulle kaelalohku, et saan paraja obaduse vastu lõualuid.