Minu Kolumbia

Lugesin põnevusega, kuidas võib üks kauge ja võõras maa nii omaseks saada, et kahju on sealt lahkuda ja oma kodumaale tagasi tulla. Siin kohal meenuvad Doris Kareva sõnad (vist ikka oli tema): "On raske tulla, kui on mindud kaugele ja jäädud kauaks..." Kolumbia pakkus nii mõndagi: nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi. Tundus nagu oleks Kolumbia kõigi võimaluste maa, kus võib end kas leida või hoopis kaotada.

Siinsed tänavad on pikad, betoonised, räpased, hallid. Aga nende ümber käib kirev elu. Palmialleede alla on asunud elama terved kodutute perekonnad, kes ristmikel endale raha teenivad - näiteks autoaknaid puhastades või klounina möödujate meelt lahutades.'
LVRTIQMI

Minu Eesti ( II osa )

"Olümpia hotelli eest teist korda mööda sammudes turgatas mulle pähe, et minust on saanud mees. Teistsugust sõna lihtsalt polnud sedasorti inimese kirjeldamiseks, kes astub hilisõhtul mööda Tallinna tänavaid, kott täis mähkmeid, nõmmliivateed ja kapsaid. Kapsas on vajalik loodetavasti homme: selle lehed pidid rahustama toitva ema paistes tisse, kui piim hakkab tulema. Vähemalt rääkisid niimoodi vanad eesti naised. Kes olin mina, et vaielda vanade eesti naiste tarkusega?"

Ei tasu vaielda jah - ei eesti naistega ega nende tarkusega. Mõnusa irooniaga kirjeldatud kohanemislugu valguselembelise võõramaise mehe elust hallil ja pimedal Eestimaal oli väga mõnus lugeda. Ega polegi nii kerge end näha sellisena nagu kõrvaltvaatajale välja paistad.




LVRTIQMI

Minu Bollywood

"Minu Bollywood" oleks võinud kanda traditsioonilist pealkirja nagu "Minu India", olgugi, et sündmused kulgevad pigem nagu filmis. Hästi haaravalt ja värvikalt on kõik toimunu edasi antud. Me keegi ei tea, kust lõpeb reaalsus ja algab fantaasia. Oleneb, kuidas enda jaoks maailma tõlgendada. Minu jaoks on küsitav, kas armuelu üksikasjadest pajatamine oli vajalik või mitte. Kas alati on võimalik elada nii, et mõistus jääks selgeks ja samas süda oleks rahul?

Esimest korda nägin sind unes, kui olin 13-aastane Panipoti külapoiss. Toona ei teadnud ma, et nägin unes sind.

Kindlasti saab raamatust armastuslugu lugedes ka palju põnevat India kohta teada. Kuna ise olen Indias käinud, siis kujutasin kirjeldusi üsna elavalt ette.
LVRTIQMI

Minu PÕFF 2011

1. "Hoorade hiilgus" (Belgia) Justkui kolm eraldi filmi kolme maa müüdavatest naistest (Tai–Bangladesh–Mehhiko). Päris huvitav dokumentaal, kohati isegi naljakas. 8 p / 10 p
2. "Rose" (Poola) Sõjafilm väikesest hääbumas rahvast Masuurias. Sündmuseid lahinguväljal selles filmis ei näe, vaid midagi palju jubedamat, millest kirjutada ei taha. 8 p/ 10 p
3. "Rahutu maa" (Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Ukraina) Film Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Ei hävinud mitte ainult inimeste kodud, vaid ka perekonnad. Aga edasi tuli elada ja kuidagi kohaneda. 8 p/ 10 p
4. "Uus Maailm" (Eesti) Dokumentaal noortest, nende tõekspidamistest ja unistustest. Igal inimesel on omad väärtushinnangut ja noorus on see aeg, kui unistused lendavad kaugel ees, aga tiivad ei kanna veel, et neid kinni püüda. Kogemused puuduvad, kuid tahe on suur. Lahe ja hoogne film. Sellised vanad sajandivanused puumajad on paljudele lähedased. 9 p/ 10 p
5. "Akyzz" (Kasahstan) Muinasjutt täiskasvanutele, minul tuli vägisi uni peale. 3 p/10 p
6. "Jelena" (Venemaa) Väga julm film inimsuhetest, kus vanaema mürgitab oma elukaaslase, et aidata oma tänamatut lapselast. 9 p/10 p
7. "Homme on parem päev" (Poola) Film kodututest väikestest poistest, kes põgenevad Venemaalt Poolasse. Tõepärane, kuid masendav. 9 p/10 p
8. "Asma" (Egiptus) Järjekordene dokumentaalsete sugemetega lugu naisest, kes on HIV posit ja seepärast ei saa vajalikku arstiabi. 7 p/10 p
9. "Hommiku-, õhtu- ja lõunasöök" (Singapur) Kolm meelelahutuslikku romantilist lugu, ei midagi erilist. 5 p/10 p LVRTIQMI