Alles see oli, kui tegin Liis Kängsepa vahendusel tutvust Argentinaga. Juba jõudis noor naine tagasi Lõuna-Ameerikasse ja oma rännakutest päevikugi kirjutada. "Mina, vandersell" polnud küll enam nii huvitav kui esimene kirjutis, sest esines kirjeldusi sellest, mis juba eelmisest raamatust teada. Aga miks mitte rännata kui hispaania keel vabalt suus.
Kodust tasub kaugele ja kauaks minna ära kas või sellepärast, et väärtustada kodu, kus sul on oma kapp ja oma voodi. Kodus olles me ju sellist suurt õnne ei taju. Maailmas ringi rännates oleme aga justkui kodutud, ka vabadus on suhteline mõiste. Ja ometi on ütlemata tore kõike omal nahal kogeda. Huvitav ja naljakas on lugeda, kuidas autojuht-giidid turistidesse suhtuvad- ei mingit sõbralikkust, vaid lihtlabane turistide ärakasutamine. Pole kerge võõraste seas usaldusväärseid inimesi leida.
- Käib siin palju turiste, kes hispaania keelt ei räägi?
- Enamik on ikka jah sellised, kes hispaania keelt ei valda.
- Kuidas te siis turistidega suhtlete, inimesed on ju maksnud selle eest, et teie giiditeenuseid saada?
- Vaadaku ise kuidas hakkama saavad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar