Järjekordselt üks väga huvitav ja hästi kirjutatud "Minu"-sarja raamat. Ma ei saa nõustuda väitega, et oli vaid ajaviitelugemine. Sain teada teistest kultuuridest palju sellist, mida varem vaid ähmaselt aimasin. Autor oskas veenvalt kummutada eelarvamusi erinevate rahvuste ja religioonide suhtes ja kinnitas mu arvamust, et igal pool on olemas nii häid kui ka halbu inimesi.
Nagu Jumal on loonud inimese meheks ning naiseks, kes on võrdsed, kuid erinevad, lõi ta ka Maroko kaheks, igas asjas. Võibolla just seetõttu on marokolased ka kõige väljaspoolse suhtes nii tolerantsed - erinev ei pruugi ju alati halb olla.
Tõesti, inimesed on nii erinevad ja kui ühele on südamerahu saavutamiseks vaja head välimust, siis teise inimese jaoks ei oma see tõesti erilist tähtsust. Marokolase jaoks ei oma isegi tema vanus tähtust ja ta isegi ei pruugi teada oma täpset sünnipäeva ning võib siiralt küsida: "Oled sa seepärast õnnelikum, et sa seda tead?" Eestlased, kes pigem eelistaksid omaette toas üksinda pehmes voodis magada kui hulgakesi koos põrandal, on ikka ühed individualistid küll. Küsimus, kas tahan enda või teiste jaoks kena välja näha, tundub nüüd päris filosoofilisena. Kui mees toetab naise püüdlusi, et kaunis välja näha, siis on see ikka pigem lõõgastav kui ahistav.
Kui palju on naisi, kes end näljutavad, kuna moeajakirjad ja ühiskond on ette kirjutanud mingi mudeli, mida peab edu ja südamerahu saavutamiseks järgima!Kas see ongi elu mõte? Ja üldse, kes tegelikult on need mudelid naistele seadnud? Mehed on need, kes mängureeglid paika panevad ning naised,hoolima- ta sellest, et peavad end iseseisvateks ning võrdõiguslikeks, mängivad siiski kaasa. Millal julgevad naised öelda ei? Ei, ma ei ole asi, ma olen inimene! Palun mõõtke minu IQd, mitte minu säärejooksu!
LVRTIQMI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar