Lugemise väljakutse 2018

53-st teemast sai täidetud 37 ja lisaks lugesin veel kolm teemakuu raamatut. Kokku lugesin läbi aasta jooksul 42 raamatut ja 10 119 lehekülge. Rohkemaks kahjuks aega ei leidnud, vahele jäid mõned hirmutavad  teemad (näit ulme ja tondid) ning ka mõned raamatukogu külastamisega seotud teemad, sest pigem loen isiklikke teoseid või kasutan e-raamatukogu. Loodan siiski, et sellel aastal suudan lugeda raamatuid rohkem  kui 42 (aastal 2017 oli loetud teoste arv 39). 

Statistikat veel niipalju, et lugemise väljakutse grupis jõudsin tutvustada 17 raamatut. Eeesti kirjanike teoseid oli 8 ja väliskirjanike teoseid 34. Naisautorite raamatute arv ületas napilt meesautoreid, vastavalt siis 23 ja 19. 

1. Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.

2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks) Roald Dahl „Kaheksa ootamatut lugu“ - väga omapärased lookesed.

3. Raamat, mille kaanele on kirjutatud ".... bestseller". N: New York Times bestseller

4. Raamat, mille said raamatuvahetusest või ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta Anthony Bourdain „Avameelselt köögist“ - teema söök ja köök huvitab mind alati.

5. Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist. Tea Lall „Ära armasta mind enam“ - valus, kuid kohati nagu meie elust enesest.

6. Mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Justin Petrone "Mission", "Kirju Eestist""Peegelmees" - mõnus huumor, kerge lugemine.

7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (Eestimaa auks) Clare Swatman „Enne kui lähed“ - kurb, aga meeldis.

8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud... (täiesti vaba valik kirjaniku, teose, sarja, žanri jne. Osas)

9. Raamat, mida ei ole veel keegi lugemise väljakutse grupis tutvustanud Elin Toona "Ella" - huvitav, sai teda pagulaste elust sõjajärgsel Inglismaal.

10. Jabura pealkirjaga raamat Tiina Laanem "Õnnelik jää" - üllatas mind meeldivalt.

11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi Kajsa Ingemarsson "Väikesed kollased sidrunid" - ajaviiteks hea, meeldis eriti restorani teema.

12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge" - aeglane, kuid liigitav ja kurb.

13. Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.) Triinu Viilukas "Minu Viin" - meeldis, huvitav lugeda.

Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks

14. Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan   Sven Regener "Berliini bluus" - mõnus jalutuskäik Berliini tänavatel aastal 1989

15. Raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.) kohta. Jorma Rotko "Armas Amaliea" - väga huvitav ajalooline romaan.

16. Raamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“ Sabine Durrant "Valetaja" - kuna oli pisut ebatüüpiline krimka, siis mulle meeldis.

17. Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal

18. Raamat, mille kaanel on kass

19. Raamat, mille pealkirjas on sõna „tuli“ või midagi tulega seotud (leek, säde, tuhk, lõke jne) Artur Erich "Pärast äikest" - tõepärane vaade meie lähiminevikku, meeldis.

20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa, st alustad detsembris ja lõpetad jaanuaris. Justin Petrone "Reisikirju" - ei midagi üllatavat, aga mulle meeldis.

21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat)

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar) Pam Jenoff "Komandandi tütar"- väga raske teema, sünge lugemiselamus.

23. Raamat, mis pisara silma tõi.  Ouarda Saillo "Kuu valas pisaraid"- nutma just ei hakanud, aga teema oli kurb küll.

24. Tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest)

25. Raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid.

26. Venemaa kirjaniku raamat

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad. (N: Klaaslaps ja Klaasloss, Troonide mäng ja Klaaspärlimäng)  Pajtim Statovci "Minu kass Jugoslaavija" ja David Michie "Dalai-laama kass". Esimene väga omapärane teos meeldis, teine meeldis ka, kuid lootsin varem loetud arvustuste põhjal rohkemat.

28. Raamat, mille pōhjal tehtud film linastub aastal 2018

29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.

30. Mingi eksootiline maa, (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos Kim Thuv "Ru" - väga liigutav ajalooline pilguheit vietnamlaste elule ja samas ka pagulasteemale.

31. Raamat, mille pealkirjas on sõna "öö"

32. Raamat ühesõnalise pealkirjaga   Mari Salo "Jäljed"  sai teada nii mõndagi ingerlaste ajaloost

33. Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

34. Raamat, mille pealkirjas on sõnad „elu“ või „surm“  Sujata Massey "Surm lumes" - kriminaalne sündmustik mind väga ei köitnud, kuid tänapäeva  elust Tokyos oli huvitav lugeda.

35. Ajalooline romaan  Pascal Quignard "Kõik maailma hommikud" - lõpuni lugesin, kuid polnud just parim lugemiselamus

36. Raamat, mis on Sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud  A H Tammsaare " Ma armastasin sakslast" Kuigi Tammsaare on üks minu lemmikkirjanikest, siis tundus teos kuidagi liiga aeglane, aga lugemist ei kahetse.

37. Raamat, mille pakub sulle välja raamatukogutöötaja esimesena, kui oled küsinud tema lugemissoovitust.  Isabel Allende "Jaapani armuke"- väga meeldis, vaatamata tõsistele teemadele, on peategelased sümpaatsed.

38. Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor       Kajsa Ingemarsson  "Saatuse mäng" - mõnus ajaviitelugemine.

39. Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest  Paul Viiding "Elu aseaine" - Huvitav tagasivaade Tartu tudengielule.

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks   Raphaëlle Giordano " Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks" - sain loodetud  positiivse lugemiselamuse.

41. Raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)  Steven Rowley "Lily ja kaheksajalg" - kummaliselt köitev lugemine

42. Kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist

43. Eesti ulmekirjaniku teos.

44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud   Amelie "Helge nostalgia" - ajaviiteks hea.

45. Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.  Aino Kallas "Elukaaslane"- pildikesed Oskar Kallase eluloost

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole  Anthony Bourdain "Keskmisel küps" - mõnus lugemine toidust.

47. Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?      Jesper Parve "Mees 2" - polnudki nii igav, kui kartsin. Selline blogistiili lugemine mulle sobis.

48. Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla -  Kaisa Masso "Minu Portugal" - tekitas soovi Lissaboni külastada.

49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla  Katrin Pauts "Minu Muhumaa" - vastupidiselt paljudele lugejatele, minule meeldis. Mõistsin hästi autori mõttekäike, kuid küsimus on selles , et kas need mõtted avaldada kõigile või mitte.

50. Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.

51. Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad.  Khaled Hosseini "Tuhad hiilgavat päikest" - võimas teos, mõjus valusalt, aga samas üks eredamaid lugemiselamusi sel aastal

52. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Nüüdisromaan"  Carol Shields "Kui" - pilguheit kirjaniku argipäeva Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!  Aliis Jõe "Viimane laev" --  üllatav oli nii  teos kui ka teose autor (kirjanikunime taga) ja samas lihtne naistekas

Jõuluks koju

Astun bussi ja võtan omale esiistmel koha sisse, minu järel siseneb daam koerakesega. Koer on rihma otsas, kuid suukorvita. Silmnähtavat ohtu pole märgata, kuid kohe areneb noore piletikontrolli ja vanemapoolse daami vahel äge vaidlus. Esimene väidab, et meil on komertsliin ja koeri võib transportida ainult puuris ning teine, et Eesti Vabariigi seadus nõuab vaid rihma ja suukorvi. Kumbki ei tagane sammugi, pigem pressivad nad teineteist rinnad vastastikku, mööduvad minutid. Lõpuks kutsutakse bussijuht, kes veidi õlast daami sikutab. "Ärge ahistage mind!" tõstab naine häält. "Kutsume politsei," on korraks kõik kolm ühel meelel. Nüüd sekkuvad reisijad, kes seni alles õues kannatlikult järjekorras oodanud. Üks pikk mees bussiukselt käratab: "Kuule tädi, tule nüüd välja ja luba teised inimesed lõpuks sisse". "Pole ma sulle mingi tädi," tuleb kiire vastus."Minu tädi sa muidugi ei ole, aga palun kuula, mis sulle räägitakse." "Mina ei liigu kuskile või makske mulle siis piletiraha tagasi." Klienditeenindaja soovitab:"Minge küsige kassast oma raha, meie siin ei maksa midagi." Naine ei liigu endiselt paigalt, pigem käib aeg-ajalt väike rüselemine. Püüan  ka omalt poolt selgitada, et  bussifirmal  on õigus kehtestada omad reeglid, kuid tulutult. Lõpuks, vaid mõni minut enne bussi väljumisaega, tõuseb istmelt püsti üks suur vene keelt rääkiv mees, kes ilmselt probleemile täpselt pihta ei saa, kuid käratab ja käsib naisel lahkuda ning see mõjub tulemuslikult. Naine väljub, ukse taga oodanud reisijad lubatakse kiiresti bussi, nende ees vabandatakse, soovitakse häid pühi  ning mõne minutilise hilinemisega võib sõit alata. Klienditeenindaja aga ohkab südamest: " Sellist asja pole mul veel enne nende aastate jooksul olnud."

Sven Regener "Berliini bluus"

Sven Regnerer on saksa muusik ja kirjanik, kelle sulest ilmus esikromaan "Berliini bluus" (orig "Herr Lehmann") aastal 2001. Romaan, mis kirjeldab noore üksiku mehe elu Berliinis 1989 aasta suvel ja sügisel, kogus popolaarsust ning järjeraamatud ilmusid Saksamaal 2004. ja 2008.aastal. Kuna enamus tegelastest on raamatus mehed, siis võik ju teost "meestekaks" nimetada - oli selline pigem lõbus ajaviite lugemine, mil koos peategelasega sai mööda Berliini  ringi longitud. Kuna ise olen mitu korda Berliini külastanud, siis tekkis lugedes ikka aeg-ajalt kujutluspildikesi silme ette (nii oli ka siis, kui lugesin kunagi raamatut "Naine Berliinis"). 

Kas see siis ongi elu, kui enamuse ajast veedad kõrtsis tööd tehes või lõbutsedes ja varahommikuti jõuad pooleteisetoalisse korterisse lõpuks magama, et õhtul taas alustada? "Hakkan lihtsalt astuma, mõtles ta. Küllap ülejäänu tuleb kuidagi iseenesest."(lk 230)

"Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel..."

Minu Pöff 2017

Iga Pöff saab ükskord otsa. Ei ühtegi ülihead filmi, aga mitte ka sellist, mille lõppu kannatamatult toolil niheledes ootasin. Mis mind üllatas?  Olin oma kavva korjanud enesele teadmata hulka linateoseid, mille peategelasteks lapsed, kes kõik (kümme) nägid  välja väga armsad  ja mängisid oma rolle superhästi. 


1. Ali Pulm (Austraalia) Romantiline komöödia, mille taga on peidus paljude inimeste tragöödia. Olukord, mil religioon keelab armastusel põhinevad abielud, ei ole veel tänapäevalgi minevik. /8

2.  Reis Hispaaniasse (Suurbritannia) Ajaviitefilm koos kahe koomiku, Hispaania toidu- ja loodusvaadete seltsis./7

3. Lääne pool päikesepaistet (Austraalia)   Film  isa ja poja ühisest päevast, kus olevik on nagu sild minevikust tulevikku. Õnneliku lõpuga lugu. / 8

4. Autojuht  (Iisrael, Prantsusmaa) Lugu isast ja tütrest, pilguheit juutide ellu. /8

5. Omaksed (Venemaa) Väga realistlik ja samas julm pildike noorte inimeste elust, nende iseseiseisvumisest, lootustest ja unistustest.   /9

6. Suvelapsed (Island, Norra) Kurb. Lastekodu keset tühja välja. Lapsed, kes igatsevad ema ja päris kodu järele. Kurjad kasvatajad, pigem nagu nõiad ja väiksed vaprad murtud hingedega lapsed. /8

7. Võistleja  (Columbia) Lõbus meelelahutus ja samas huvitav pilguheit Columbia inimestele ja kultuurile./8

8. Armastus ja Shukla (India) Realistlik  India ühiskonna ja traditsioonide peegeldus kahe noore vastabiellunud inimese kooselu näitel. /7,5

9. Päikeselõõsas (Prantsusmaa, Portugal) Kaunite looduspiltidega Portugali suvi ja imearmsad  väikesed punapäised kaksikud, kuid filmil on rääkida kurb lugu perekonna lähiminevikust. /8

10. Kas tunned end vahel tühja ja läbipõlenuna? (Saksamaa, Holland) Absurdne, kuid naljakas. Väga hea naisosatäitja ( Lina Beckmann) /9

11. Õnnelik lõpp (Prantsusmaa, Austria, Saksamaa) Ka uhkes häärberis elades kimbutavad inimesi argimured, millest pääsemiseks ei oska inimesed leida väljapääsu./ 8

12. Vaba elu (Hispaania) Elu üksikul müstilisel saarel, armsad lapsed koos oma onuga kesk metsikut loodust avastamas täiskasvanute maailma /7

13. Kolm tippu (Saksamaa, Itaalia) Metsiku ja kenade loodusvaatete taustal tuuakse ekraanile väga aktuaalne teema..Tasapisi hargneb lahti tänapäeva perekonnadraama, kus ema mõtleb enda heaolule rohkem, kui oma pojale. Paraku ei suuda ka parim võõrasisa asendada lapsele oma isa./9 

Minu PÖFF 2016

7. VAIKNE SÜDA (Iisrael)  Lugu noorest naisest, kes kolib Jeruusalemma, et alustada seal üksinda uut elu. Muusika, religioon, inimsuhted... /9

8. PISUT PÕRUNUD (Itaalia, Prantsusmaa) Lõbus seiklus suvises Itaalias, kuid filmils on ka teine väga tõsine teema: emaarmastus.  /9

9. PORTO (Portugal, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, Poola)  Armastus esimesest silmapilgust kogu eluks. Väga hea näitlejatöö: kuigi  mängib vaid kaks-kolm tegelast, on film igati nauditav, /8

10. PETERBURI. AINULT ARMASTUSEST (Venemaa) Seitse naljakat lühifilmi. Lummav linn ja ilus muusika. Mõnus meelelahutus. /7

11. TELI JA TOLI (Venemaa) Lõbus külaelu ja võrratult ilus loodus ning armastus.  Tõsisemad teemad jäävad varju. / 6

12. PRUSSAKAS (Argentina, Tšiili) Tõsine film tõsisel teemal. Kui kord oled hammasrataste vahele jäänud, siis alati ei saagi sealt enam välja. Kahju. /7

Minu PÖFF 2016

1.MEES BINOKLIGA  (India) Vähe tegelasi ja tegevust, aeglaselt vahetuvad looduspildid. /6 

2. ÕNN TULEB MAGADES (Eesti) Lahe Eesti film, väga meeldisid naisosatäitjad (Katariina Unt,  Ita Ever, Katrin Pärn) ja kenad kodused Tartu linna vaated. /8

3. MEES JA NAINE (Lõuna-Korea). Üks parimatest sel aastal nähtud filmidest. Armastust ei saa keelata ega käskida. Tehes haiget oma lähedastele, teeme haiget ka iseendale ja vastupidi. /10

4. PARIS LA BLANCHE (Prantsusmaa) Kurb armastusfilm inimsestest, kes on küll abielus ja tahaksid perega koos elada, kuid peavad kodumaalt eemal perekonna jaoks elatist teenima. Tekib küsimus, mille või kelle nimel vanemad end ohverdavad, kui vanaduspõlve üksinduses peavad veetma. Tore elamus oli kohtumine filmitegijatega, kes küll elasid Pariisis, kuid oma juurtelt polnud täisverd prantslased. /9

5. TAVALISED INIMESED (Filipiinid) "Tänaval sündinud" -  võiks olla selle filmi pealkiri, Tänaval taskuvargustest ja annetustest elavad noored pole ju tavalised inimesed.  Väga liigutav film imiku vargusest. / 9

6. ZOOLOOGIA  (Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa) Kuigi fantaasia filmid pole minu lemmikud, oli selles filmis väga hea allegooria. Et täiskasvanud inimesed võivad väga õelalt käituda, on aga kahjuks reaalsus. /8

Palverändaja. Eestlaste palverännakud laias maailmas

Camino de Santiagost olen varemgi üht-teist kuulnud ja lugenud, aga sellest raamatust lugesin eestlaste  palverännakutest ka väga eksootilistesse kohtadesse. Rännak kui enda otsimine ja enda ületamine, aga samas uue nägemine ja kogemine - see tundub midagi erilist. Raamatus on kaheksa inimese väga erinevat lugu. Lisan siia mõned head mõtteterad:

Jürgen-Kristoffer Korstnik

...kui lased asjadel ise kujuneda ja teed näidata. Korraga hakkavad asjad elus maagilisel kombel kokku langema, harmoniseeruma ja selginema. Kui laseme lahti soovist midagi omada ja kontrollida, sünnivad suured imed ning sellest võib saada me igapäeva elu osa.

...peaksime jagama seda, mida saame, ja kui see pole mõni oskus või asi, siis kas või väike naeratus ja jagatud rõõm.

... iga hetk hoolitseb iseenda eest, muretsemiseks pole põhjust. 

Soovin, et mul oleks kõike täpselt niipalju, kui vaja. Pole vaja rohkem, pole vaja vähem. 

Kadri Raudsepp 

...kui teada tahta, milline on soola maitse, võib lugeda läbi hunniku raamatuid, vaadata filme soolakaevandusest, arutada soola maitse üle asjatundjatega, kuid tegelikult saame õige maitse teada alles seda järtele proovides. 

(budismi tuntud mõttekäik)

Martti Kalda

 Kogemus on väärt vähemalt samavõrra kui teadmised. 

... inimene oma põhiolemuselt on oma olemuselt kõikjal ühetaoline. Teda ajendavad, kihutavad tagant samad tungid. Elujänu ja surmahirm. Usk kõrgematesse jõududesse.___.Jäädvustada igaveseks.___Saada igavikuks.

Viis inimest, keda kohtad taevas

Selle raamatu kohta leidsin soovitusi internetist ja nii tekkis huvi teos muretseda ning seda lugeda. Algus ja lõpp olid haaravad, aga kuskil teise kolmandiku peal tekkis tüdimus. Eelistan siiski reaalsust. Mis on enne ja pärast surma, seda võib ju igati ette kujutada. Mina nautisin pigem peategelase sünnipäevade kirjeldusi. Nappide sõnadega kirjeldatud sündmused lõid kujutluspilte ühest lihtsast mehest, kel oli unistusi, mis ei täitunud. Aga ometi oli ta õnnelik, sest tal oli armastus. Armastada elu jooksul vaid ühte naist - see peab ju ikka suur armastus olema. Mees kohtub peale surma taas oma naisega ja teiste tuttavate inimestega, kes selgitavad, et miski ei juhtu niisama, vaid kõik on kõigiga seotud. Surm võib inimese kaasa viia, aga ta võib ka lihtsalt mööda kõndida ... tee vaid head, kuni elad.

Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi. 

Julgus elada

Ma ei mäletagi, mil viimati nii head raamatut lugesin. See oli veerandsada aastat tagasi, kui Herman Sergo "Näkimadalad" mind hommikuni ärkvel hoidsid, sest lihtsalt ei raatsinud lugemist pooleli jätta. Nüüd siis Herdis Ojasu jutustus elust ja inimestest. Uued olukorrad, kogemused, inimesed aitavad unustada  rutiinset argipäeva koos probleemidega. Võõrsil olles on küll kõik teistmoodi, kuid muretut elu pole maailmas olemas. Selle raamatu sündmused ja  tegelaskujud on nii ehtsad, et lihtsalt pole võimalik neid välja mõelda. Ainuüksi see  elutarkus, mida jagasid 95-aastane memm või 67-aastane purjekamees Georges, annab mõtlemisainet.

• Kõiki inimesi on võimalik armastada, kui Sa võtad neid nii, nagu nad on
• Inimese muudab paremaks enese armastamine ja endale kõige lubamine
• Ära eelda, et tulevik peab olema kui minevik nii ei juhtu... selle eeldamine toob ainult pettumusi. kõik muutub, õpi uue oleviku ja tulevikuga elama.
• Usu oma südant, ainult tarkus ei aita elada: "Teiste tarkus on alati teiste oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma".

Tore, et ühest Kreeka reisist väga kaasahaarav ja samas mõtlemapanev raamat sündis.

Miks mitte? Pourquoi pas?

Mis on mängult ja mis on päriselt? Kas mängult ongi päriselt? Selline tuntud mõte tabas mind just praegu, kui Ene Rämmeldi raamatu taas kätte võtsin, et seda blogi siin kirjutada. Raamat mulle meeldis: lugedes oli Pariis silme ees ja südames. Kuna olen selles võrratus linnas just hiljuti paar korda käinud, siis oli kõik justkui käega katsutav ja väga reaalne. Peale Pariisi elu lummuse puudutas mind ka pensionile jäämise teema, see aeg on paljude jaoks väga oodatud ja samas ka kardetud. Minu meelest on pensionipõlves kirjutamine väga hea vaba aja sisustamise viis. Jään ootama Ene Rämmeldi järgmist raamatut. 

Minu Tenerife

Pole juba ammu ühtegi raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Või kui olengi, siis on jäänud need blogisse lisamata. Mitmeid raamatuid sai eelneval aastal poole peale loetud või siis lihtsalt üksikuid lehekülgi lugedes läbi sirvitud. Kui möödunud detsembrikuus sattusin „Minu Tenerife” esitlusele, siis ostsin sealt ka raamatu kaasa, et pühade ajal lugedes unistada pikast puhkusest võõrsil. Juba teose alguses sain teada, et Tenerife on koht neile, kes ei karda igavust. Raamat ise ei olnud kindlasti igav, pigem mõnusa huumoriga vürtsitatud puhkuseplaneerija käsiraamat. Leiab mõtteid, et kus käia ja mida vaadata; kus ja mida süüa ja juua jne. On ammu tuntud tõde,  et alles võõrsil olles oskad paljusid koduseid asju väärtuslikumalt hinnata. Kohalikele on seal oma elu elamine töö tegemisest kindlasti tähtsam. 

„Torumees käis meie juures viis korda probleemi uurimas ja lõpuks parandas ära vale kraani. Sest tavaliselt olevat külma ja kuuma vee torud teistpidi. Tavaliselt...Järele proovida ta ei viitsinud.”

Igal medalil on kaks külge, aga tänapäeval võiks elu tõesti olla kõike muud kui kella kaheksast viieni kontoris istumine. Raamat lõppeb sama mõttega, millega algab: igavus on vajalik. Pole vaja rahmida hommikust õhtuni – kõigil on vaja aega, et olla iseendaga kahekesi. Kuigi mõnikord väga tahaks, ei tihka mina telefoni helina peale vastata nagu Mart Normet:

„Kuule, ma ei saa praegu rääkida, mul on praegu igav. Helista hiljem.”

LVRTIQMI

Minu Stockholm

Möödunud aastal sai läbi loetud nii mõnigi e-raamat, nende hulgas ka "Minu Stockholm". Selle raamatu autor pole Rootsis elanud mitte kaks ega viis aastat, vaid suisa 25 aastat. Seega tunneb ülihästi linna, millest kirjutab. Sain põjaliku ülevaate rootsi toidust, huvitavatest kohtadest Stockholmi äärelinnas, aga erilise huviga lugesin koolisüsteemist. Just sellisena näen ka mina ideaalset kooli.

Rootsi koolis on aga õpilase-õpetaja  suhe kõigest hoolimata pingevaba ja südamlik. Autoriteet tekib hoolivusest, mitte hirmust õpetaja ees. Õpilased usaldavad oma õpetajat, kes ongi parimal juhul neile tõeliseks teejuhiks täiskasvanute maailma. Eriti kui kodu panus sellesse on väike.

Autor on ise leiba teeninud peale teiste ametite ka giiditööga ja kindlasti võib raamatut soovitada sirvida vahetult enne Stockolmi külastust, et avastada midagi sellist, mis tavaturisti teekonnalt välja jääb. 

Minu PÖFF 2013

Filmide valik on tehtud ja piletid ostetud. Et emotsioone vahetumalt kirja panna, siis püüan seda teha kohe, kui linateos nähtud.

1.    Wajma, Afganistani armastuslugu 

Julm, aga ei midagi uut siin päikese all. On mehed ja on naised, on kirjutamata seadused ja moraalinormid. Nägin ehk ehedat Afganistani. - 7p

2.Gabrielle 

Väga hea film ning kohtumine ülimalt vitaalse režissööriga ja meespeaosatäitjaga olid muljetavaldavad. Kõigil inimestel on tunded ja soov õnnelik olla, ka neil, kes on teistmoodi (diagnoosiga). Lisaks boonusena mõnus muusika, mis muutis filmi kuidagi helgemaks. - 9p

3.  Kuus akti  

Lugu noortele noortest järelemõtlemiseks. Ei mäletagi, mil viimati  Iisraeli filmi vaatasin - 6p

4. Llewyn Davise ballaad

Kunstiliselt tugev film, nauditav operaatoritöö. Tõetruult on kujutatud poole sajandi vanuseid hetki ühe vaese muusiku elust. Väga nauditav olustik - taustaks nukrad folklaulud. Ei saa märkimata jätta olulist kõrvalosatäitjat - kassi. (Mul oli kunagi omal ka kodus just selline beezikaspunane nutikas kiisu). - 7p

5. The Broken Circle Breakdown

Film, mis teeb liiga palju haiget. Kohati on tahtmine kuskile nupule vajutada, et end säästa. Väga hästi mängitud rollid ja ilus muusika paelub aga niivõrd, et hoian ikka silmad ja kõrvad lahti. Kõigil inimestel on omad vankumatud tõekspidamised, küsimus on vaid selles, kas suudame teisi aksepteerida või mitte. - 9p