Minu Tenerife

Pole juba ammu ühtegi raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Või kui olengi, siis on jäänud need blogisse lisamata. Mitmeid raamatuid sai eelneval aastal poole peale loetud või siis lihtsalt üksikuid lehekülgi lugedes läbi sirvitud. Kui möödunud detsembrikuus sattusin „Minu Tenerife” esitlusele, siis ostsin sealt ka raamatu kaasa, et pühade ajal lugedes unistada pikast puhkusest võõrsil. Juba teose alguses sain teada, et Tenerife on koht neile, kes ei karda igavust. Raamat ise ei olnud kindlasti igav, pigem mõnusa huumoriga vürtsitatud puhkuseplaneerija käsiraamat. Leiab mõtteid, et kus käia ja mida vaadata; kus ja mida süüa ja juua jne. On ammu tuntud tõde,  et alles võõrsil olles oskad paljusid koduseid asju väärtuslikumalt hinnata. Kohalikele on seal oma elu elamine töö tegemisest kindlasti tähtsam. 

„Torumees käis meie juures viis korda probleemi uurimas ja lõpuks parandas ära vale kraani. Sest tavaliselt olevat külma ja kuuma vee torud teistpidi. Tavaliselt...Järele proovida ta ei viitsinud.”

Igal medalil on kaks külge, aga tänapäeval võiks elu tõesti olla kõike muud kui kella kaheksast viieni kontoris istumine. Raamat lõppeb sama mõttega, millega algab: igavus on vajalik. Pole vaja rahmida hommikust õhtuni – kõigil on vaja aega, et olla iseendaga kahekesi. Kuigi mõnikord väga tahaks, ei tihka mina telefoni helina peale vastata nagu Mart Normet:

„Kuule, ma ei saa praegu rääkida, mul on praegu igav. Helista hiljem.”

LVRTIQMI