Mina, vandersell

Alles see oli, kui tegin Liis Kängsepa vahendusel tutvust Argentinaga. Juba jõudis noor naine tagasi Lõuna-Ameerikasse ja oma rännakutest päevikugi kirjutada. "Mina, vandersell" polnud küll enam nii huvitav kui esimene kirjutis, sest esines kirjeldusi sellest, mis juba eelmisest raamatust teada. Aga miks mitte rännata kui hispaania keel vabalt suus.

Kodust tasub kaugele ja kauaks minna ära kas või sellepärast, et väärtustada kodu, kus sul on oma kapp ja oma voodi. Kodus olles me ju sellist suurt õnne ei taju. Maailmas ringi rännates oleme aga justkui kodutud, ka vabadus on suhteline mõiste. Ja ometi on ütlemata tore kõike omal nahal kogeda. Huvitav ja naljakas on lugeda, kuidas autojuht-giidid turistidesse suhtuvad- ei mingit sõbralikkust, vaid lihtlabane turistide ärakasutamine. Pole kerge võõraste seas usaldusväärseid inimesi leida.

- Käib siin palju turiste, kes hispaania keelt ei räägi?

- Enamik on ikka jah sellised, kes hispaania keelt ei valda.

- Kuidas te siis turistidega suhtlete, inimesed on ju maksnud selle eest, et teie giiditeenuseid saada?

- Vaadaku ise kuidas hakkama saavad...

Minu Maroko

Järjekordselt üks väga huvitav ja hästi kirjutatud "Minu"-sarja raamat. Ma ei saa nõustuda väitega, et oli vaid ajaviitelugemine. Sain teada teistest kultuuridest palju sellist, mida varem vaid ähmaselt aimasin. Autor oskas veenvalt kummutada eelarvamusi erinevate rahvuste ja religioonide suhtes ja kinnitas mu arvamust, et igal pool on olemas nii häid kui ka halbu inimesi.

Nagu Jumal on loonud inimese meheks ning naiseks, kes on võrdsed, kuid erinevad, lõi ta ka Maroko kaheks, igas asjas. Võibolla just seetõttu on marokolased ka kõige väljaspoolse suhtes nii tolerantsed - erinev ei pruugi ju alati halb olla.

Tõesti, inimesed on nii erinevad ja kui ühele on südamerahu saavutamiseks vaja head välimust, siis teise inimese jaoks ei oma see tõesti erilist tähtsust. Marokolase jaoks ei oma isegi tema vanus tähtust ja ta isegi ei pruugi teada oma täpset sünnipäeva ning võib siiralt küsida: "Oled sa seepärast õnnelikum, et sa seda tead?" Eestlased, kes pigem eelistaksid omaette toas üksinda pehmes voodis magada kui hulgakesi koos põrandal, on ikka ühed individualistid küll. Küsimus, kas tahan enda või teiste jaoks kena välja näha, tundub nüüd päris filosoofilisena. Kui mees toetab naise püüdlusi, et kaunis välja näha, siis on see ikka pigem lõõgastav kui ahistav.

Kui palju on naisi, kes end näljutavad, kuna moeajakirjad ja ühiskond on ette kirjutanud mingi mudeli, mida peab edu ja südamerahu saavutamiseks järgima!Kas see ongi elu mõte? Ja üldse, kes tegelikult on need mudelid naistele seadnud? Mehed on need, kes mängureeglid paika panevad ning naised,hoolima- ta sellest, et peavad end iseseisvateks ning võrdõiguslikeks, mängivad siiski kaasa. Millal julgevad naised öelda ei? Ei, ma ei ole asi, ma olen inimene! Palun mõõtke minu IQd, mitte minu säärejooksu!

LVRTIQMI

Vahelduseks

Vahelduseks "Minu "- sarja raamatutele võtsin kätte eile raamatu pealkirjaga: "Kõigi saarte hulgast kõige armsam", mille on Viktor Vernik kirja pannud justkui Vilsandi kroonikana. Tean, et hiljuti on ilmunud sarnane raamat Kihnust ja pea tulekul Abrukast. Et oleks nagu uus sari " Minu väikesaar".

Armas legend jutustab saare tekkelugu.

Algul oli saar hulga väiksem kui praegu. Öieti ei olnudki seal midagi peale kaljuse künka ning merest veidi väljaulatuvate rahnude selle ümber. Künka peal kasvasid köverad männijässid, kenad kadakapöösad, samblatutte, rohunutte, sekka möni lillevars ka. Ei elanud seal ühtegi hingelist...

See kõik oli mitusada aastat tagasi, aga 1934. aastal elas saarel 169 inimest, kellest 96 põgenesid Rootsi. 2005. aastal oli registreeritud elanikke saarel vaid 20. Kaardile on märgitud 31 talukohta, enamjaolt kesksaart kobarana koos.

Minu kogutud materjalide andmetel veel täienduseks, et saar asustati aastal 1703, 1850 aastal elas seal u poolsada inimest ja 1944. aastal 142 inimest. Kalakõrvaseks kasvatati saarel teravilja ja kartulit ise. Lisatulu käidi vähemasti suvel teenimas kaugematel meresõitudel, kust toodi oma korrastatud mereroheliseks värvitud väikeseid kodusid ehtima välismaiseid maale ja iluasju.

LVRTIQMI