Täna üht vana märkmikku sirvides leidsin kolmesalmilise riimluule, mille olin u 25 a tagasi kirjutanud. Tegin luuletusele, mis jutustab vabatahtlikust vangistusest, uue kuue. Polegi tükk aega midagi värsivormis kirja pannud.
***
tuleta meelde kadunud armumist
kesk lumiselt tardunud mände
jalad sügaval hangedes
küünaldelt vaha sulas ja tardus
tilkhaaval saabusid pilkased ööd
aurav samovar laual
tervitas hommikutundi
kodutu koera kombel
väsinud hulkumast ringi
kuniks veel vabadust
mõistsin end armutult vangi
tee hargnes kaheks
ma ei tundnud sind ära
tõde uputas
leekivat südant
pilukil silmad
tumeduse varjus
vandusid valet
aeg ahelad roostetas läbi
LVRTIQMI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar