Teelised

Eeskuju pole teiste mõjutamisel
mitte peamine, vaid ainus asi.
Albert Schweitzer

Oluline on see, kuidas sa teed väikesi asju.
Ole ise see muutus, mida tahad näha.
Juhtimine on osa vastusest, mitte probleemist.
Kui sa ei juhi, siis sa järgned.
Robin Sharma



" TEELISED" - Andres Jäätma - teadmata kadunutele mõeldes

Täheread

tule tähevalgel
tule, tule tähesadu
tähesaju tähetund
tähetunni tähelend
täherännu tähelind
täheparve täheränd
täheöödel tähevööd
teele, teele täheread

Raamatud septembris

Juba kuu alguses hakkasin lugema suure huviga Sofi Oksaneni "Puhastust".

Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas
vastu. Kärbse silmad olid punnis ja
Aliidet ajas see iiveldama... Kärbes oli
Aliide hommikul üles ajanud,
kõndides üleolevalt narritades ta
laubakortsudel, muretult justkui
maanteel.

Meisterlikult kirjutatud raamat. Sellised hetked, mil Aliide valmistas asjalikult oma maaköögis talveks hoidiseid ja kuivatas ravimtaimi tee jaoks, olid ainsad helgemad lõigud selles teoses ja tuletasid meelde mu vanaema. Oksanenil on kerge sulg, kuid rasked teemad. Minu jaoks oli teos nii masendav, et vahepeal pidin meelelahutuseks midagi kergemat kätte võtma. Täna siis viimaks saan eestlasest soomlanna (või vastupidi?) raamatu riiulisse tagasi panna ja jään ootama järgmist Oksaneni teost.

Ühe õhtuga neelasin endasse Erika Salumäe - Ene Veiksaare "Jääda ellu". Lugedes jõudsin tõdemuseni, et Erika kuldmedalitel oli tema saatuse hind. Tavalises peres kasvades vaevalt, et oleks naine spordis nii kõrgete saavutusteni jõudnud. Elu oli see, mis sundis end maksma panema ja tõestama.

Tugevad inimesed ei vaja sensitiive, nad saavad ise
hakkama.


Kui sa oled nõrk ja loodad kellelegi teisele, siis ei ole see enam sinu
võit.

• Tundub, nagu oleks Eestis puhkenud viimase aasta jooksul elulugude kirjutamise ja lugemise buum. Kui 2007 aastal oli Ita Everi-Margit Kilumetsa "Elu suuruses" raamatute müügiedetabeli kolmandal kohal, siis 2008. aastal seisid Mihkel Raua, Juhan Viidingu jt atobiograafiad sageli esikohtadel.
  
  

Ei saanud ma teisiti, kui vaheldumisi "Puhastusega" lugesin läbi ka Diana Klasi- Kertu Rakke "Rahatuulutaja". Seda enam, et mõnegi selle raamatu tegelasega olen lähemalt tuttav. Mulle meeldib, et Diana oskab enda üle nalja heita ja kuigi naine jätab ehk veidi süüdimatu inimese mulje, on siiski raamat optimistlik.Need read, mis lähemalt puudutavad, jätan välja toomata. Aga mõned nopped siiski.

• Emme, mul on nii hea meel, et Sa aborti ei teinud! Elada on ju nii tore!
  
• Eestlane olen ja venelaseks jään, sest et juudiks mind loodi, hispaanlane olla on uhke ja hää, nii indiaanlase moodi.
  
• Minul pole ei varandust ega võlgu. Mul pole mitte midagi peale oma perekonna.

Suvised muusikaelamused

Alles see oli, kui kolm kuud tagasi kuulasin oma kodukoha rahvamajas Johansone, eile tuli meie külarahvale külla H. Laks. Kuulajaid-huvilisi oleks võinud muidugi rohkem olla kui vaid paarkümmend inimest. Miks inimesed ei kasuta ära võimalust, kui kontsert tuleb koju kätte?
Kui Johansonid laulsid ikka omi vanu laule, siis Laks esitas ka uuemat loomingut ja luges lauludele vahele lühikesi oma sulest kirjutatud salmikesi. Henry laul oli muidugi palju parem kui luule. Ja muide, seda Henry kava kuulasin sel aastal juba teist korda. Augustis esines ta Käsmu kirikus Viru Folgi raames. Vahepeal olin suutnud juba kava unustada, sest kui kolm päeva järjest laed end muusikaelamustega, siis üksikasju mällu talletada ei suuda. Pigem meenub üldmulje, et mis meeldis ja mis mitte. Laks kindlasti mu lemmikesineja Viru Folgil ei olnud. Eestlastest jätsid sügavama mulje Guido Kangur ja Kristiina Ehin.Võrreldes Viljandi Pärimusmuusikafestivaliga oli Käsmu üritus kuidagi vabam, lahedam ja kodusem. Oh võrratu meri ja ilusad ilusad ilmad!... suple ja kuula samal ajal kontserti. Mainiks veel ära Tulli Lum esituse, kus liivi laule laulis Julgi Stalte, üks viimastest liivi keelt oskavatest inimestest. Hea, et ta laulda oskas, muidu oleksid inimesed teda kuskil mujal vaadanud kui lihtsalt viimast liivlast. Ülo Vinteri sünnipäeva kontsert oli hea idee, kuid tänu Lauri Nebeli juhtimisele kukkus kuidagi hale-naljakalt välja.

Viljandile tagasi mõeldes meenub esmalt Kihnu Virve ansambli ehedus, igal juhul lahe elamus. Paabel meeldis ka sedavõrd, et ostsin mälestuseks nende plaadi kaasa.

Hiiumaal jõudsin Kärdla kirikus Hanna-Liisa Võsat kuulata, kahjuks laulis ta vaid 5-6 laulu ja pooled neist olid juba mõni aasta tagasi Keila kirikus mulle oma sügava mulje ära avaldanud. Rahvaviisid orelil kava pikenduseks tundusid minu jaoks kohatud. Aga hetked väikeses puukirikus õhtupäikese sillerdavas valguses koos Hanna-Liina võimsa häälega olid siiski meeldejäävad.