Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

Käes on sirelite õitseaeg. Aasta ilusam aeg. Sajab, juba teist päeva sajab...

Seemned tärkavad ja taimed hakkavad kasvama ning neil vaesekestel pole aimugi, et ees võib ootata põuane suvi, mis kingib küll päikest, kuid mitte vett. Inimene pigem eelistab vist päikest vihmale, mina küll. Igast päikesepaistelisest päevast, mille olen sunnitud toas veetma, on kahju. Hetkel jääb vaid lootus, et suvi on alles ees. Aga tihti on nii, et kõik ilus mida väga ootad, lõpeb veel enne, kui alata jõuab. Seepärast ma parem ei ootagi suvelt midagi erilist, tean, et igal aastaajal on oma ilu ja võlu.

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi.
On õisehtes sirelitel pidu.
Jah, linnud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.



Miks ma täna üldse siia kirjutama hakkasin? Olen seda mõelnud teha ju mitmeid kordi varemgi. Üheks ajendiks on kindlasti viimasel nädalal loetud Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis alles poole peal ja ega ma pole kindel, kas ta lõpuni loengi. Ühe jutiga kindlasti mitte, sest kohe-kohe tahaks tutvust teha Sofi Oksaneni raamatutega. Minus on küll piisavalt palju kohusetunnet, kuid mitte järjepidevust. Kaksikute tähemärgis sündinutele on ju omane saja asjaga korraga tegelemine. Miks siis ikkagi see blogi? Kindlasti mitte selleks, et päev-päevalt kõiki oma elu sündmuseid jäädvustama hakata. Reisipäevikud koos fotodega sobiksid siia küll.

Kirjutan sellepärast, et see tegevus lihtsalt meeldib mulle. Juba lapsena meeldis, paraku pole ma enamasti lihtsalt piisavalt aega leidnud. Arvutisse on mudugi täheridu palju toredam toksida, kui paberile kirjutada.Minu süler, uus veel juurutamata sõna eesti keeles, on mu parimaks sõbraks, millega tundide viisi võiksin kahekesi olla. Kindlasti on kirjutamine rahustav ja samas ka arendav tegevus, mis parandab väljendusoskust. Väga vajalikku oskust, et end siin maailmas arusaadavaks teha, sest:

"Ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse."