Jõuluks koju

Astun bussi ja võtan omale esiistmel koha sisse, minu järel siseneb daam koerakesega. Koer on rihma otsas, kuid suukorvita. Silmnähtavat ohtu pole märgata, kuid kohe areneb noore piletikontrolli ja vanemapoolse daami vahel äge vaidlus. Esimene väidab, et meil on komertsliin ja koeri võib transportida ainult puuris ning teine, et Eesti Vabariigi seadus nõuab vaid rihma ja suukorvi. Kumbki ei tagane sammugi, pigem pressivad nad teineteist rinnad vastastikku, mööduvad minutid. Lõpuks kutsutakse bussijuht, kes veidi õlast daami sikutab. "Ärge ahistage mind!" tõstab naine häält. "Kutsume politsei," on korraks kõik kolm ühel meelel. Nüüd sekkuvad reisijad, kes seni alles õues kannatlikult järjekorras oodanud. Üks pikk mees bussiukselt käratab: "Kuule tädi, tule nüüd välja ja luba teised inimesed lõpuks sisse". "Pole ma sulle mingi tädi," tuleb kiire vastus."Minu tädi sa muidugi ei ole, aga palun kuula, mis sulle räägitakse." "Mina ei liigu kuskile või makske mulle siis piletiraha tagasi." Klienditeenindaja soovitab:"Minge küsige kassast oma raha, meie siin ei maksa midagi." Naine ei liigu endiselt paigalt, pigem käib aeg-ajalt väike rüselemine. Püüan  ka omalt poolt selgitada, et  bussifirmal  on õigus kehtestada omad reeglid, kuid tulutult. Lõpuks, vaid mõni minut enne bussi väljumisaega, tõuseb istmelt püsti üks suur vene keelt rääkiv mees, kes ilmselt probleemile täpselt pihta ei saa, kuid käratab ja käsib naisel lahkuda ning see mõjub tulemuslikult. Naine väljub, ukse taga oodanud reisijad lubatakse kiiresti bussi, nende ees vabandatakse, soovitakse häid pühi  ning mõne minutilise hilinemisega võib sõit alata. Klienditeenindaja aga ohkab südamest: " Sellist asja pole mul veel enne nende aastate jooksul olnud."

Sven Regener "Berliini bluus"

Sven Regnerer on saksa muusik ja kirjanik, kelle sulest ilmus esikromaan "Berliini bluus" (orig "Herr Lehmann") aastal 2001. Romaan, mis kirjeldab noore üksiku mehe elu Berliinis 1989 aasta suvel ja sügisel, kogus popolaarsust ning järjeraamatud ilmusid Saksamaal 2004. ja 2008.aastal. Kuna enamus tegelastest on raamatus mehed, siis võik ju teost "meestekaks" nimetada - oli selline pigem lõbus ajaviite lugemine, mil koos peategelasega sai mööda Berliini  ringi longitud. Kuna ise olen mitu korda Berliini külastanud, siis tekkis lugedes ikka aeg-ajalt kujutluspildikesi silme ette (nii oli ka siis, kui lugesin kunagi raamatut "Naine Berliinis"). 

Kas see siis ongi elu, kui enamuse ajast veedad kõrtsis tööd tehes või lõbutsedes ja varahommikuti jõuad pooleteisetoalisse korterisse lõpuks magama, et õhtul taas alustada? "Hakkan lihtsalt astuma, mõtles ta. Küllap ülejäänu tuleb kuidagi iseenesest."(lk 230)

"Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel..."