Pole
juba ammu ühtegi raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Või kui olengi, siis on
jäänud need blogisse lisamata. Mitmeid raamatuid sai eelneval aastal poole
peale loetud või siis lihtsalt üksikuid lehekülgi lugedes läbi sirvitud. Kui
möödunud detsembrikuus sattusin „Minu Tenerife” esitlusele, siis ostsin sealt
ka raamatu kaasa, et pühade ajal lugedes unistada pikast puhkusest võõrsil.
Juba teose alguses sain teada, et Tenerife on koht neile, kes ei karda igavust.
Raamat ise ei olnud kindlasti igav, pigem mõnusa huumoriga vürtsitatud
puhkuseplaneerija käsiraamat. Leiab mõtteid, et kus käia ja mida vaadata; kus
ja mida süüa ja juua jne. On ammu tuntud tõde,
et alles võõrsil olles oskad paljusid koduseid asju väärtuslikumalt
hinnata. Kohalikele on seal oma elu elamine töö tegemisest kindlasti tähtsam.
„Torumees
käis meie juures viis korda probleemi uurimas ja lõpuks parandas ära vale
kraani. Sest tavaliselt olevat külma ja kuuma vee torud teistpidi.
Tavaliselt...Järele proovida ta ei viitsinud.”
Igal medalil on kaks külge, aga tänapäeval võiks elu tõesti
olla kõike muud kui kella kaheksast viieni kontoris istumine. Raamat lõppeb
sama mõttega, millega algab: igavus on vajalik. Pole vaja rahmida hommikust
õhtuni – kõigil on vaja aega, et olla iseendaga kahekesi. Kuigi mõnikord väga
tahaks, ei tihka mina telefoni helina peale vastata nagu Mart Normet:
„Kuule,
ma ei saa praegu rääkida, mul on praegu igav. Helista hiljem.”
LVRTIQMI
