Julgus elada

Ma ei mäletagi, mil viimati nii head raamatut lugesin. See oli veerandsada aastat tagasi, kui Herman Sergo "Näkimadalad" mind hommikuni ärkvel hoidsid, sest lihtsalt ei raatsinud lugemist pooleli jätta. Nüüd siis Herdis Ojasu jutustus elust ja inimestest. Uued olukorrad, kogemused, inimesed aitavad unustada  rutiinset argipäeva koos probleemidega. Võõrsil olles on küll kõik teistmoodi, kuid muretut elu pole maailmas olemas. Selle raamatu sündmused ja  tegelaskujud on nii ehtsad, et lihtsalt pole võimalik neid välja mõelda. Ainuüksi see  elutarkus, mida jagasid 95-aastane memm või 67-aastane purjekamees Georges, annab mõtlemisainet.

• Kõiki inimesi on võimalik armastada, kui Sa võtad neid nii, nagu nad on
• Inimese muudab paremaks enese armastamine ja endale kõige lubamine
• Ära eelda, et tulevik peab olema kui minevik nii ei juhtu... selle eeldamine toob ainult pettumusi. kõik muutub, õpi uue oleviku ja tulevikuga elama.
• Usu oma südant, ainult tarkus ei aita elada: "Teiste tarkus on alati teiste oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma".

Tore, et ühest Kreeka reisist väga kaasahaarav ja samas mõtlemapanev raamat sündis.

Miks mitte? Pourquoi pas?

Mis on mängult ja mis on päriselt? Kas mängult ongi päriselt? Selline tuntud mõte tabas mind just praegu, kui Ene Rämmeldi raamatu taas kätte võtsin, et seda blogi siin kirjutada. Raamat mulle meeldis: lugedes oli Pariis silme ees ja südames. Kuna olen selles võrratus linnas just hiljuti paar korda käinud, siis oli kõik justkui käega katsutav ja väga reaalne. Peale Pariisi elu lummuse puudutas mind ka pensionile jäämise teema, see aeg on paljude jaoks väga oodatud ja samas ka kardetud. Minu meelest on pensionipõlves kirjutamine väga hea vaba aja sisustamise viis. Jään ootama Ene Rämmeldi järgmist raamatut. 

Minu Tenerife

Pole juba ammu ühtegi raamatut kaanest kaaneni läbi lugenud. Või kui olengi, siis on jäänud need blogisse lisamata. Mitmeid raamatuid sai eelneval aastal poole peale loetud või siis lihtsalt üksikuid lehekülgi lugedes läbi sirvitud. Kui möödunud detsembrikuus sattusin „Minu Tenerife” esitlusele, siis ostsin sealt ka raamatu kaasa, et pühade ajal lugedes unistada pikast puhkusest võõrsil. Juba teose alguses sain teada, et Tenerife on koht neile, kes ei karda igavust. Raamat ise ei olnud kindlasti igav, pigem mõnusa huumoriga vürtsitatud puhkuseplaneerija käsiraamat. Leiab mõtteid, et kus käia ja mida vaadata; kus ja mida süüa ja juua jne. On ammu tuntud tõde,  et alles võõrsil olles oskad paljusid koduseid asju väärtuslikumalt hinnata. Kohalikele on seal oma elu elamine töö tegemisest kindlasti tähtsam. 

„Torumees käis meie juures viis korda probleemi uurimas ja lõpuks parandas ära vale kraani. Sest tavaliselt olevat külma ja kuuma vee torud teistpidi. Tavaliselt...Järele proovida ta ei viitsinud.”

Igal medalil on kaks külge, aga tänapäeval võiks elu tõesti olla kõike muud kui kella kaheksast viieni kontoris istumine. Raamat lõppeb sama mõttega, millega algab: igavus on vajalik. Pole vaja rahmida hommikust õhtuni – kõigil on vaja aega, et olla iseendaga kahekesi. Kuigi mõnikord väga tahaks, ei tihka mina telefoni helina peale vastata nagu Mart Normet:

„Kuule, ma ei saa praegu rääkida, mul on praegu igav. Helista hiljem.”

LVRTIQMI