Minu Nepaal

Oli huvitav ja põnev lugeda, kindlasti üks parimaid "Minu"-sarja raamatuid. Muidugi oli väga kahju neist vanemateta lastest, kes elasid kirjeldatud lastekodus. Kuigi nad sõid päevast-päeva vaid riisi ja läätseleent, lisandiks mõned õlis hautatud köögiviljad, oli neil kõht täis ja turvalisus tagatud. Meenus minu India reisil nähtu ja kogetu ning elu jubedam sõit Bosnia-Hertsegoviina mägedes, kus samuti oli tee vaid ühe auto laiune. Tiibeti põrgutee on veel kindlasti palju hullem.

Põrgutee läbitakse sellistes oludes keskmiselt kiirusega 10 kilomeetrit tunnis, ohutuled vilkumas. Sõidetakse kolonnis, et turvalisus oleks võimalikult maksimaalne. See tähendab seda, et kui tuleb mudalaviin või kivisadu, siis on lootust et tagumised autod eessõitja välja kaevavad.

Elada keskkonnas, kus valge inimene on haruldus, pole valge inimesena just kerge. Päris naljakas, kuidas kauge külaline võeti kohalikku baari kaasa, et näidata teda sõpradele nagu uut lemmiklooma. Kirjaniku kohanemisvõime on lausa imetlusväärne. Ta kasvab selle maa ja lastekoduelanikega (ehk liiga) kokku, sest seal vajatakse teda.