Uue aasta esimese ööpäeva vahetuseks lõpetasin Kristiina Praakli raamatu "Minu Itaalia", oli tõeliselt mõnus lugemine ja näitas ka riigi peidupoolt, mis jääb turistile, kes läheb Itaaliat avastama, tihti teadmata. Igal juhul tahaks seda maad isiklikult lähimas tulevikus külastada.
Enne muidugi peaks mõne sõna itaalia keelt õppima, eile tegingi juba õpingutega algust ja hetkel kuulan laulu Laura Pausini esituses.
Mind üllatas, et keskealised lapsed võivad elada vanemate kulul.
Aga miks peaksin ma endale korteri ostma? Mulle meeldib mu kodu ja mulle meeldib, et mu ema mulle süüa teeb, mu tuba koristab ning pesu peseb...
Ei, Francesca ei maksa kommunaalkulude eest, ei, Francesca ei tee kodus süüa, ei, Fransesca ei käi ise poes.
Ometi on need lapsed kõrgharidusega ja omavad kindlat sissetulekut. Kui eelmine Itaallaste põlvkond tähendas naistele pigem koduperenaise ametit, siis tänapäeval on noored väga haritud, omades mõnikord isegi mitut kõrghariduse diplomit, kuid samas erialast tööd on väga raske leida.
Väga huvitavalt ja nakatavalt kirjutab autor itaallaste toitumiskultuurist. Proovisin just täna kodus valmistada pastat itaaliapäraselt. Minu lõunasöögi lauda kaunistasid taldrikud kolmevärviliste farfalledega, mis uppusid lõhe-koore-juustukastmes, lisaks veel päikesekuivatatud tomatid. Nüüd siis tean, et pastat tuleb süüa võimalikult kuumalt. Tean ka seda, et üle kahe klaasi veini pole sünnis koosviibimisel juua.
28-aastase Claudia pulmapidu, kus enamus külalistest on vanad daamid, kes heietavad juttu teemal:"Kui minu abikaasa veel elus oli..." on pigem tragikoomiline kui igav. Panen kirja pulmapeo toidukäikude menüü:
- Antipasti e isutekitajad
- Kahte sorti pasta
- Liha ja kala, lisandiks juurviljad
- Juustuvalik
- Magustoidud ja küpsised, kohv
- Pits grappat
- iga toidu juurde ka sobiv vein
LVRTIQMI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar