Tõesti, iga minu sarja raamat on täiesti omanäoline, sest maad ja autorid on ju väga erinevad. Autorid küll enamasti noored inimesed, kel puuduvad pikad elukogemused, kuid avastavad julgelt laia maailma.
Argentiina oli minu jaoks maa, millest ma siiani pea-aegu midagi ei teadnud-- eksootiline ja kauge. Ma ei saa väita, et Liis Kängsepp kirjutas pealiskaudselt, sest ühe riigi esmatutvustuseks piisas sellest täiesti. See oligi selline linnulend ja asjade pealt poolt vaatamine, et sügavuti minna, peaks teosele mõned osad juurde kirjutama. Üks nii suur ja kauge maa ei taha lihtsalt nii väikesesse raamatusse ära mahtuda. Tean, et sobiva kaanepildi valimine polnud autoril kerge, kahjuks tundub mulle see ikkagi liiga tagasihoidlik.
Kindlasti ei suuda igaüks võtta ette sellist otsust, et minna üksinda kaugele ja kauaks rahva sekka, kelle keelt sa rääkidagi ei oska, et aasta pärast olla kogemustelt palju-palju rikkam.
- Toit on neil igav ja maitsestamata, palju grillitud veiseliha ja kõrvale friikartulid.Rikkalik õhtusöök võetakse ette hilisõhtul vahetult enne uinumist.
- Matet juuakse seltskonnas kõrrega ühisest kuivatatud kõrvitsakoorsest topsis, mida antakse ringiratast edasi.
- Pühapäeviti toimuvad seltskondlikud grillimispeod koos hea veiniga.
Boenos Aires! See linn, kus ma aasta veetsin, on kohati lausa hingematvalt ilus. Mulle meeldivad need pikad sirged ja laiad tänavad, mis kulgevad nii kaugele, kui silm ulatub... Lae kõrgus on neis majades umbes 4 meetrit. Nad on väärikad, neis on iseloomu. Ja nad pole siin haruldased, vaid osa kohalikust igapäevast. Neil majadel on sellised uksed, et hing jääb kadedusest kinni. Ja suured-suured ilmekad aknad.LVRTIQMI
Reisipalavik - 31. august-Argentiina. Külaline Liis Kängsepp. (ava playeris) - Oo! milline muusika!
