Just lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti" lugemise. Tore oli lugedes näha tuttavat maad veidi teise nurga alt, kuid palju enam köitis mind autori tingimusteta armastus. Siirad ja soojad on mehe tunded nii uue kodumaa kui ka naise vastu. Läbi mõnusa huumori kirjeldab Justin, kuidas ta talus näiteks turgu koos joodikute, hulkuvate koerte ja vene vanamuttidega, kes kaalusid rauast kaaludega seeni ja kurke. Isegi tatrahelbeid, verivorste ja keedetud pelmeene oli ta nõus päevast-päeva sööma. Tore ju, kui võetakse omaks selle maa ilu ja valu, (ka kultuur ja keel,) kuhu elama tullakse. Armsalt kirjeldab Justin igaviku veetmise paika:
Kivide ja ristide vahel kasvasid iidsed puud, mille võrad moodustasid pea kohal rohelise taeva. Selle keskelt võis näha rahuküllast järve allpool. Kujutasin ette, kuidas kõik Suure-Jaani hinged ujusid järves ning nende lood ja mälestused segunesid külma järveveega...Tundus, et siin on igaviku veetmiseks hea koht.
LVRTIQMI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar