Pöffi aegu Solarise Apollos ringi jalutades sattus mu kätte Gustav Suitsu abikaasa Aino kirjutatud mälestusraamat kuulsast soome luuletajast Eino Leinost. Teost sirvides leidsin, et seal onmuuhulgas ka kirjeldusi esimese Eesti Vabariigiaegsest Tartust ja Tallinnast, mis mulle huvi pakkusid ja muidugi meelitas ostma soodne hind. Ühtegi Leino teost ma elus lugenud pole, kuid Aino Kallase päevaraamatutest mäletan teda küll. Muidugi lootsin ka sellest raamatust midagi Aino ja Leino suurest armastusest lugeda, aga ei saanud ma isegi teada, kas mehe soov Eestimaale elama tulla, oli seotud Aino Kallasega. "Minu mälestuste Eino Leino" sisaldab hulgaliselt luulenäiteid paralleelselt soome ja eesti keeles, kuigi tõlgitult pole paraku ükski luuletus enam nii hea kui originaalis, pääseb siiski mehe sügavale mõttemaailmale lähemale. Eino Leino oli kahtlemata eriskummaline, selline nipernaadi-tüüpi sõnameister, kellele polnud maine vara üldse oluline.
...kui juuretu ta õigupoolest oli. Ei olnud tal kodu ega mööblit, ei raamatukogu ega kunstiesemeid, ei olnud tal õigupoolest riideidki rohkem kui need, mis parajasti seljas.
"Vallutagu materialistlik maailmavaade kui suure ala tahes, ikkagi ei ole inimese elus kõige tähtsam mateeria, vaid hoopis vaim."
Eino Leino- kas paratamatu romantik, elupõletaja, ebamaiselt andekas või vaba ja väärikas suure südamega inimene?Eino Leino oli kolm korda abielus, kuid milline naine lepib mehega, kes muud ei teegi, kui ainult kirjutab. Viimane abielu oli lausa tragikoomiline. Otsus laulatada võeti vastu mõtlematult ja meeltesegaduses, kui külalised juba kokku kutsutud, siis oli taganeda hilja. Kaks õnnetut inimest said veelgi õnnetumaks.
vt elulugu ja looming LVRTIQMI
