Pühapäev

Alustan laupäevast. Tõusin vara, et "Prismas", mis juba kell kaheksa avatakse, mõned soodsad ostud teha. Nii kiire oli, et soodsa hinnaga pluusi polnud aega selga proovida, rabasin üht-teist kiiruga ostukorvi ja suundusin kassasse, kust väljudes hakkasid tõenäoliselt mu soodsad sukapüksid piuksuma. Turvamees aga ei leidnud midagi, kuid palve, et laske mind ruttu minema - mul on tõesti kiire, oleks igal juhul kahtlust äratanud... Kell pool üksteist alustasin kraamimisega, seda oli vaja kiirelt ja hoolikalt teha, sest varsti pidi saabuma meile korstnajala puurija. Nühkisin siis oma kööki ja tundsin kodusolemisest rõõmu. Kui korstnas auk valmis ja mu mees hakkas saja-aasta vanust tahma ämbri kraapima, alustasin mina pannkookide küpsetamist... ja korraga avastan, et mu laualapp, millega valget tööpinda puhastan, määrib. Vahetan lappi ja nühin ja nühin, kuid ikka jäävad igale poole jubedad mustad vöödid. Järsku märkan, et minu äsja läikima nühitud kivipõrand on ka mingi halli tolmuga kaetud. Ja lõpuks taipan, et see on tahm, mis toast tasa-pisi ja salaja kööki hiilib. Muidugi tõi see tahm kaasa ka kodusõja...mis tänaseks vaibunud. Köögisein sai eile omale paar reelingut juurde ja nüüd mahuvad kõik mu igapäevased tee- ja kohvikruusid rippuma. Üsna värvikirev pilt:)

Õhtu-videvikus alustasin villase mütsi kudumist. Hea rahustav tegevus kiirel ajal õhtuti väsinuna teleka ees istudes. Külmad ilmad juba ukse taga.Värviks valisin vanaroosa, see on roheliste ja siniste toonide kõrval, üks mu lemmikvärvidest. Lugemiseks võtsin kätte Marta Sillaotsa memuaarid (LR 2009/31-34). Täitsa mõnus on lugeda ja kujutada ette, milline oli Tallinn umbes sada aastat tagasi.

Täna pühapäeval lugesin siis edasi, kuidas linnasaksad tol ajal elasid ning ilusatel suvepäevadel jala rohelises käisid.

Eelistatavamaid rohelises-käimise kohti oli Pirita ja Kose. Üle Pirita jõe viis parv...Alles jahedas metsavilus jäädi "laagrisse", löödi kompsud lahti, pandi kaasatoodud kohvimasin käbidega susisema, keedeti kohvi ja söödi kõhud korralikult täis. Seepeale heitsid täiskasvanud puhkama, lapsed mängisid puude all, noppisid lilli, laulsid ja kilkasid

Marta kooliaeg polnud kerge, saksa- ja venekeelse õppetöö kõrvalt pidi ta aitama emal hoolt kanda noorema venna ja õdede eest.

Väga varakult harjusin tööle ja kohusetäitmisele vaatama kui paratamatusele, mille tasuks on kõlbeline rahuldustunne.

Õhtu eel tegin väikese jalutuskäigu oma õuele ja jäädvustasin oktoobrikuiseid viimaseid õiekesi.





Nüüd on aeg ahju tuli teha, lugeda edasi Marta memuaare ja kududa "Eesti otsib superstaari" saatel.
Ah jaa, meie uuest pereliikmest pole veel ühtegi pilti, kuigi kiisupreili Liisu on juba üle nelja kuu vana.Jah, ega kassi pildistamine pole nii lihtne, kui lille pildistamine... aga tulemus on siin.
Meie segavereline kiisupreili Liisu