Sain eile filmielamuse „ Elu ja armastust“ vaadates. Mäletan veel, kuidas 15-aastase tütarlapsena lugesin suvevaheajal A.H. Tammsaare samanimelise armastusromaani õhinal läbi. Meeldis väga. Mõned aastad hiljem nautisin telelavastust „Rudolf ja Irma“, mis põhines samal teosel. Meeldis ka väga: eriti nauditavalt mängisid nimiosades Evald Hermaküla ja Elle Kull.
Ei saa salata: mul oli tõesti ootus, et see film uinutavalt ei mõju ning ei pidanudki pettuma. Varasemalt on kinolinalt nähtud eesti filmidest ehk sama võimsalt mulle mõjunud vaid „Taarka“. Olulist osa etendavad kaadrid, kus operaator poeb kaameraga osatäitjale nii lähedale kui vähegi võimalik. Eriti meeliköitvalt mõjus suures plaanis Irma, keda kehastas seni veel filmimaastikul laiemalt tundmatu noor näitlejatar Karolin Jürise. Vaatajale on antud ohtralt võimalusi mõista Irma tunded ja mõtteid sõnadeta. Kuidas neid mõista, on jäetud tihti vaataja otsustada. Kui norida, siis tekitas minus küsimuse mõni pisidetail, mis polnud ehk ajastutruu: näiteks Irma soeng või õhtusöök laual. Et filmis kulgevad sündmused teisiti kui romaanis või telelavastuses, on pigem kiiduväärne. Traagikaga oskuslikult läbipõimitud koomilisus lisab linateosele terakese suhkrut, et leevendada elu ja armastuse kibedat maitset.
Filmi režissöör: Helen Takkin
Näitlejad: Mait Malmsten, Ursel Tilk, Helen Takkin,
Loviise Kapper, Karolin Jürise
