Selle raamatu kohta leidsin soovitusi internetist ja nii tekkis huvi teos muretseda ning seda lugeda. Algus ja lõpp olid haaravad, aga kuskil teise kolmandiku peal tekkis tüdimus. Eelistan siiski reaalsust. Mis on enne ja pärast surma, seda võib ju igati ette kujutada. Mina nautisin pigem peategelase sünnipäevade kirjeldusi. Nappide sõnadega kirjeldatud sündmused lõid kujutluspilte ühest lihtsast mehest, kel oli unistusi, mis ei täitunud. Aga ometi oli ta õnnelik, sest tal oli armastus. Armastada elu jooksul vaid ühte naist - see peab ju ikka suur armastus olema. Mees kohtub peale surma taas oma naisega ja teiste tuttavate inimestega, kes selgitavad, et miski ei juhtu niisama, vaid kõik on kõigiga seotud. Surm võib inimese kaasa viia, aga ta võib ka lihtsalt mööda kõndida ... tee vaid head, kuni elad.
Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi.
