MINU VIETNAM

Kevadel, kui käisin raamatukauplusest "Minu Vietnamit" küsimas, polnud veel raamat müügile jõudnud. Nüüd, suve lõpu poole õnnestus mul teos läbi lugeda. Arvan, et igati lahe on emapuhkuse ajal mõnes teises riigis elada, et teist kultuuri kogeda, midagi uut, huvitavat ja ilusat näha. Beebiga Vietnamisse sõitmine tundub üsna ekstreemne. Alati tundub parem seal, kus meid pole. Ära peab käima kasvõi selleks, et teada saada kui hea tegelikult koduses Eestis on, sest siinse eluga oleme me kohanenud. 15 miinuskraadi kodumaa talves tunduvad kindlasti palju talutavamad kui 15 soojakraadi niiskes Vietnamis.
...Ja sellegi poolest hakkan internetist uurima: kuidas kõige kiiremini ja soodsamalt Vietnamisse sõita saaks.
LVRTIQMI

Minu Moskva

Väga soravalt kirjutatud pildikesed suurlinna elust ja olust. Kuigi ma pole ise juba üle 30 aasta Moskvas käinud, pole seal raamatukirjelduste järgi midagi, mis mind väga tagasi kutsuks. Autor väidab : "Moskva on müstiline koht, mis ühteaegu tõukab ja tõmbab". Meeletult suur rahvamass on üsna väsitav, aga nostalgiahõngulist restoranivagunit külastaksin küll. Suvel keset linnaparki moskvalase kombel vorstikesi grillida oleks samuti lahe. LVRTIQMI

Minu Jaapan

"Minu Jaapan" tekitas minus kuidagi vastuolulisi tundeid, aga neid kirjeldada ma ei oska, kindlasti polnud asi ainult raamatus. Kuna tahtsin lugemisega kiirelt raamatu lõppu jõuda, siis avastasin end mitmel korral üle rea lugevat, hiljem tegin seda juba meelega. Teos oli siiski huvitav, kaasahaarav ja sisutihe. Sain mõndagi teada sellest kaugest eksootilisest kirsiõie maast. Meie eestlased oleme kassid, kes hulguvad omapead, aga jaapanlased hoiavad väga kokku ja on tavaline, et veel peale tööpäeva lõppu veedetakse aega koos töökaaslastega. Et konkurensis püsida peab teadma, et klient on kuningas. LVRTIQMI

...pisikesed poekesed... peavad tihedas konkurensis ellujäämiseks olema ülimalt teadlikud, kes on nende kliendid, millal nad tulevad ja mida nad ostavad, ning selleks teeb poeomanik kogutud statistika alusel pidevalt analüüse, mis abistavad teda kauba tellimisel koguni kellaajalise täpsusega."

Minu Moldova

Lõpuks võin ma kustutada "Minu Moldova" praegu-loen raamatute nimekirjast. Selle raamatu lugemist alustasin juba aasta või kaks tagasi ja siis vahepeal on teised Minu-sarja raamatud end vahele trüginud. Moldovas pole ei merd ega mägesid, kuid on maailma pikimate keldrikäikudega (250 km !) veinikeldrid ja ühes neis salauks, mille taha peideti Gorbatšovi kuiva seaduse tulles 10 tuhat pudelit parimat kollektsiooniveini. Saan teada, et inimesed, kes varem sõitsid autodega, on tänapäeval nii vaesunud, et veavad kaupa nüüd eeslitega. Ei olevat kerge leida inimest, kes end uhkusega moldovlaseks nimetaks.

Minu jaoks oli raamat ehk liiga poliitikat täis ja sellepärast ka kohati igavavõitu, samas kuidagi nostalgiline kui mõtlen sellele, et alles see oli kui elasime kõik koos NSVL-s.

Lisaks fotod raamatu autorilt:
album 1 ja album 2


Lugesin äsja, et : "Tööealine elanik loeb keskmiselt kuus raamatut aastas, teatab statistikaamet" - mina lugesin mullu rohkem kui kuus raamatut.
LVRTIQMI