"Minu Amsterdami" ostsin reisipalaviku ajendil, et enne kohale sõitu üht-teist kasulikku linna avastamiseks meelde jätta. Kuna reisil olles polnud eriti aega raamatu lugemiseks, siis seda kiiremini neelasin lehekülgi peale koju naasemist. Kogu teos oli ühtviisi huvitav, täis küsimusi ja vastuseid - väga minusarjalik raamat.
Veedan sombused, aga soojad sügisesed päevad ja õhtud Amsterdami kanalite ääres, külastan vahelduseks Haagi ja leian üles nii mõnegi Margot Roose lemmikkoha. Kogen omal nahal, et siin on kõik kuidagi teistmoodi- ehk üsna sedamoodi,kuidas raamatus kirjeldati.
Õhtul maandudes on lennukist vaadatuna kuldsetes tuledes linn väga-väga lummav, raudteejaama leian ilusti üles, ostan kohe ära kolmeks päevaks vaba transpordi ja muuseumid. Et rongipileti ostuks peenikest raha saada, pean sööma ära ühe kuuma vorsti ja hiljem selgub, et olen kogemata automaadist ostnud lapsepileti, õnneks kontrolli pole. Hotellil on väga kitsad trepid ja inglisekeelne teenindus (saksa keelt kõnelevat inimest ma ei kohtagi). Õhtul tiirlen veidi hotelli ümbruses ja istusin tunnikese ühes koduses pubis, kus must kõuts jalutab laudadel ja baarileti peal. Söön grillitud köögivilju ja joon väikese klaasi kohalikku õlut...
Igal hommikul võtan mõttes rohkem ette, kui õhtuks realiseerida jõuan...aeg ei oota, hämarast koidikust saavad Hollandis kiiresti mõnusad õhtutunnid, ometigi jõuan avastada ja kogeda palju.
LVRTIQMI
