Raamatu lõpp läks eriti põnevaks ja tuletas mulle meelde ühe teise "minu-sarja" raamatu lugu. Sekeldusi ja üleelamisi kui palju. Pole vahet, kas tahad omale võõralt maalt kaasa tuua koera või last.
Juba trepil kuulen kohutavat lapsenuttu... Verinoor tüdruk raputab oma kätel justkui rahustamiseks väikelast, kes on nutust nii paistes, et ega ma kohe Helenet ära tunnegi. Haaran ta sülle ning kuna on augusti lõpp ja väga palav, siis ei oska ma muud teha, kui talle jahutavat hingeõhku näkku puhuda. Helene avab silmad ja jääb hetkega vait, ta heidab oma pea nii suure hooga mulle kaelalohku, et saan paraja obaduse vastu lõualuid.
