Järgmised Pöffi filmid olid veel süngemad kui eelnähtud, kuid siiski enamus neist meeldisid. Parimat nähtud filmi on seekord esile tuua võimatu, sest enamus olid võrdselt head, kuid mitte väga head. Halbu ja igavaid filme ma õnneks ei näinud.
- VARASTATUD UNISTUSED (Brasiilia) - film noortest tüdrukutest, kellel napib paremaks eluks valikuvõimalusi.
- RIWAYAT (India) - julm teema, kuidas paljud vastsündinud tüdrukud hävitatakse sellepärast, et nad on tüdrukud.
- VIIMANE RONG KOJU (Kanada, Hiina) - dokumentaalne perekonnalugu, kus vanemad on sunnitud lastest lahus elama, et linnas pere jaoks raha teenida. Koju sõidetakse puupüsti täis rongis vaid kord aastas.
- KUJUTELDAV ARMASTUS (Kanada) - ebatavaline armastusdraama - kuigi mitte õnnelik, siis vähemalt veidi helgem lugu eelnevatest.
- VÕÕRAS (Saksamaa) - väga karmi lõpuga perekonna (õigemini sugukonna) draama, kus järjekordselt põrkuvad ajaloolised kammitsevad traditsioonid ja uskumused inimliku väärikuse ja vabadusega.
- EI MIDAGI ISIKLIKKU (Iirimaa, Holland) - ilus, nukker, pisut mõistmatu ja müstiline.
- GAZA PISARAD (Norra) - jubedad dokumentaalkaadrid veristest sõjakoledustest, väga julm, kuid kuidagi sisutu - esimesed 10 minutit oli sama, mis terve film.
- 127 TUNDI (Suurbritannia, USA)- ootasin enamat, minu jaoks liiga piinavalt veniv, aga siiski hästi tehtud film.
