See oli ammu, kui alustasin raamatu "Minu London" lugemist. Kiired ajad tulid vahele, kuid täna suvisel sügispäeval võtsin kohvitassi ja raamatu näppu ning jalutasin mere äärde lugema. Enne ma sealt tagasi ei tulnud, kui teos läbi sai.
See raamat kinnitab minu mõtet, et kerge ei peagi olema, aga huvitav võiks küll olla. Kahjuks London ei kuulu minu jaoks ihaldusväärsete linnade hulka, kuid olen kindel, et kui kunagi sinna sõidan, siis tahaks kindlasti külastada mõnd Anu Samarüütli lemmikpaika. Imetleks linnapargis detsembris õitsevaid roose ja veebruaris puhkevaid trompetnartsisse... Nüüd tean, et õige Inglise hommikusöök sisaldab kindlasti ube ja neid ma just täna hommikul kohvi kõrvale kuumutasin. Vähendatud variandis oleks ka ainult kuumutatud oad röstisaial sobilik inglisepärane hommikueine (eriti tudengitele).
Õige Inglise hommikusöök sisaldab: praetud muna, praetud pooleks lõigatud tomateid, praetud šampinjone, krõbedaks praetud peekoniviile, ahjus grillitud vorste ja kuumaks aetud ube tomatikastmes pluss kandilisi röstisaiaviile. Maitsestatakse Inglise hommikusööki HP-kastmega, mis on hapukas, pruun ja tehtud õuntest.
Raamatu lõpusõnad kõlavad nõnda: "Aga ma olen teel ja see on hea tunne".
