täheread

Minu Moldova

2012-01-08T20:09:00.009+02:00

Lõpuks võin ma kustutada "Minu Moldova" praegu-loen raamatute nimekirjast. Selle raamatu lugemist alustasin juba aasta või kaks tagasi ja siis vahepeal on teised Minu-sarja raamatud end vahele trüginud. Moldovas pole ei merd ega mägesid, kuid on maailma pikimate keldrikäikudega (250 km !) veinikeldrid ja ühes neis salauks, mille taha peideti Gorbatšovi kuiva seaduse tulles 10 tuhat pudelit parimat kollektsiooniveini. Saan teada, et inimesed, kes varem sõitsid autodega, on tänapäeval nii vaesunud, et veavad kaupa nüüd eeslitega. Ei olevat kerge leida inimest, kes end uhkusega moldovlaseks nimetaks.

Minu jaoks oli raamat ehk liiga poliitikat täis ja sellepärast ka kohati igavavõitu, samas kuidagi nostalgiline kui mõtlen sellele, et alles see oli kui elasime kõik koos NSVL-s.

Lisaks fotod raamatu autorilt:
album 1 ja album 2

Lugesin äsja, et : "Tööealine elanik loeb keskmiselt kuus raamatut aastas, teatab statistikaamet" - mina lugesin mullu rohkem kui kuus raamatut.
LVRTIQMI

Minu Kolumbia

2011-12-14T20:55:00.004+02:00

Lugesin põnevusega, kuidas võib üks kauge ja võõras maa nii omaseks saada, et kahju on sealt lahkuda ja oma kodumaale tagasi tulla. Siin kohal meenuvad Doris Kareva sõnad (vist ikka oli tema): "On raske tulla, kui on mindud kaugele ja jäädud kauaks..." Kolumbia pakkus nii mõndagi: nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi. Tundus nagu oleks Kolumbia kõigi võimaluste maa, kus võib end kas leida või hoopis kaotada.

Siinsed tänavad on pikad, betoonised, räpased, hallid. Aga nende ümber käib kirev elu. Palmialleede alla on asunud elama terved kodutute perekonnad, kes ristmikel endale raha teenivad - näiteks autoaknaid puhastades või klounina möödujate meelt lahutades.'
LVRTIQMI

Minu Eesti ( II osa )

2011-12-07T21:04:00.006+02:00

"Olümpia hotelli eest teist korda mööda sammudes turgatas mulle pähe, et minust on saanud mees. Teistsugust sõna lihtsalt polnud sedasorti inimese kirjeldamiseks, kes astub hilisõhtul mööda Tallinna tänavaid, kott täis mähkmeid, nõmmliivateed ja kapsaid. Kapsas on vajalik loodetavasti homme: selle lehed pidid rahustama toitva ema paistes tisse, kui piim hakkab tulema. Vähemalt rääkisid niimoodi vanad eesti naised. Kes olin mina, et vaielda vanade eesti naiste tarkusega?"

Ei tasu vaielda jah - ei eesti naistega ega nende tarkusega. Mõnusa irooniaga kirjeldatud kohanemislugu valguselembelise võõramaise mehe elust hallil ja pimedal Eestimaal oli väga mõnus lugeda. Ega polegi nii kerge end näha sellisena nagu kõrvaltvaatajale välja paistad.

LVRTIQMI

Minu Bollywood

2011-12-04T15:08:00.008+02:00

"Minu Bollywood" oleks võinud kanda traditsioonilist pealkirja nagu "Minu India", olgugi, et sündmused kulgevad pigem nagu filmis. Hästi haaravalt ja värvikalt on kõik toimunu edasi antud. Me keegi ei tea, kust lõpeb reaalsus ja algab fantaasia. Oleneb, kuidas enda jaoks maailma tõlgendada. Minu jaoks on küsitav, kas armuelu üksikasjadest pajatamine oli vajalik või mitte. Kas alati on võimalik elada nii, et mõistus jääks selgeks ja samas süda oleks rahul?

Esimest korda nägin sind unes, kui olin 13-aastane Panipoti külapoiss. Toona ei teadnud ma, et nägin unes sind.

Kindlasti saab raamatust armastuslugu lugedes ka palju põnevat India kohta teada. Kuna ise olen Indias käinud, siis kujutasin kirjeldusi üsna elavalt ette.
LVRTIQMI

Minu PÕFF 2011

2011-12-04T14:04:00.008+02:00

"Hoorade hiilgus" (Belgia) Justkui kolm eraldi filmi kolme maa müüdavatest naistest (Tai–Bangladesh–Mehhiko). Päris huvitav dokumentaal, kohati isegi naljakas. 8 p / 10 p
"Rose" (Poola) Sõjafilm väikesest hääbumas rahvast Masuurias. Sündmuseid lahinguväljal selles filmis ei näe, vaid midagi palju jubedamat, millest kirjutada ei taha. 8 p/ 10 p
"Rahutu maa" (Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Ukraina) Film Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Ei hävinud mitte ainult inimeste kodud, vaid ka perekonnad. Aga edasi tuli elada ja kuidagi kohaneda. 8 p/ 10 p
"Uus Maailm" (Eesti) Dokumentaal noortest, nende tõekspidamistest ja unistustest. Igal inimesel on omad väärtushinnangut ja noorus on see aeg, kui unistused lendavad kaugel ees, aga tiivad ei kanna veel, et neid kinni püüda. Kogemused puuduvad, kuid tahe on suur. Lahe ja hoogne film. Sellised vanad sajandivanused puumajad on paljudele lähedased. 9 p/ 10 p
"Akyzz" (Kasahstan) Muinasjutt täiskasvanutele, minul tuli vägisi uni peale. 3 p/10 p
"Jelena" (Venemaa) Väga julm film inimsuhetest, kus vanaema mürgitab oma elukaaslase, et aidata oma tänamatut lapselast. 9 p/10 p
"Homme on parem päev" (Poola) Film kodututest väikestest poistest, kes põgenevad Venemaalt Poolasse. Tõepärane, kuid masendav. 9 p/10 p
"Asma" (Egiptus) Järjekordene dokumentaalsete sugemetega lugu naisest, kes on HIV posit ja seepärast ei saa vajalikku arstiabi. 7 p/10 p
"Hommiku-, õhtu- ja lõunasöök" (Singapur) Kolm meelelahutuslikku romantilist lugu, ei midagi erilist. 5 p/10 p LVRTIQMI

Minu Amsterdam

2011-11-07T22:44:00.002+02:00

"Minu Amsterdami" ostsin reisipalaviku ajendil, et enne kohale sõitu üht-teist kasulikku linna avastamiseks meelde jätta. Kuna reisil olles polnud eriti aega raamatu lugemiseks, siis seda kiiremini neelasin lehekülgi peale koju naasemist. Kogu teos oli ühtviisi huvitav, täis küsimusi ja vastuseid - väga minusarjalik raamat.

Veedan sombused, aga soojad sügisesed päevad ja õhtud Amsterdami kanalite ääres, külastan vahelduseks Haagi ja leian üles nii mõnegi Margot Roose lemmikkoha. Kogen omal nahal, et siin on kõik kuidagi teistmoodi- ehk üsna sedamoodi,kuidas raamatus kirjeldati.

Õhtul maandudes on lennukist vaadatuna kuldsetes tuledes linn väga-väga lummav, raudteejaama leian ilusti üles, ostan kohe ära kolmeks päevaks vaba transpordi ja muuseumid. Et rongipileti ostuks peenikest raha saada, pean sööma ära ühe kuuma vorsti ja hiljem selgub, et olen kogemata automaadist ostnud lapsepileti, õnneks kontrolli pole. Hotellil on väga kitsad trepid ja inglisekeelne teenindus (saksa keelt kõnelevat inimest ma ei kohtagi). Õhtul tiirlen veidi hotelli ümbruses ja istusin tunnikese ühes koduses pubis, kus must kõuts jalutab laudadel ja baarileti peal. Söön grillitud köögivilju ja joon väikese klaasi kohalikku õlut...

Igal hommikul võtan mõttes rohkem ette, kui õhtuks realiseerida jõuan...aeg ei oota, hämarast koidikust saavad Hollandis kiiresti mõnusad õhtutunnid, ometigi jõuan avastada ja kogeda palju.

LVRTIQMI

Minu Ungari

2011-10-09T12:52:00.005+03:00

"Minu Ungari" äratas lugemisel vastuolulisi tundeid, kohati paelus raamat väga ja samas kõik, mis puudutas riigi poliitikat ja põhjalikku ajaloo käsitlust, jättis mind külmaks.Lõpu poole lugesin mitmeid lehekülgi üle rea. Kuid peatükk ungarlaste keele väljakujunemisest oli minu jaoks huvitav ja õpetlik. Raamat jagab rohkesti teavet riigi kohta ja tahaplaanile jäävad autori isiklikud igapäevased tegemised. Hea meelega oleks lugenud täpsemalt kirjeldusi, kuidas ja kus välismaalasest õppejõud,( kes on meie riigi heaks tohutult vajaliku töö ära teinud,) elas.

Ungari köögist sain teada, et võileivakatteks võib süüa grillitud suvikõrvitsast valmisatatud kreemi, kuhu on lisatud sibul, küüslauk, pune ja pipar. Pühapäevaks paneeritakse liha: kindel järjekord on jahu, muna ja siis riivsai. Grillpidude juurde käib lõkkel küpsetatud ungari pekk. Tavaline toit on rasvas kuumutatud sibul koos paprikapulbriga ja sinna lisatud liha. Rahvusköögist panen siia veel üht-teist kirja, et kunagi ka ise järgi proovida.

Retes - "Poole kilo jahu kohta võtad teelusikatäie rasva ja umbes kaks klaasi leiget vett. Ühe muna võid ka panna... " Tainast peab sõtkuma veerand tundi, laskma natuke kerkida ja siis rätiku peal võimalikult õhukeseks rullima, sisse pannakse erinevaid täidiseid. Näiteks võib kapsa eelnevalt riivida ja pannil võiga hautada, maitsestada pipra, soola ja suhkruga.

Veinisupp -6 dl kvaliteetset kuiva valget veini, 3 dl vahukoort, 100 gr suhkrut, 1 kaneelikoor, 5 tera nelki, veerand sidrunit ja 6 munakollast. Maitseained ja sidrun kuumutada ühes dl-s veinis, keeta 2 min. Vahustada munakollased suhkruga, lisada maitsestatud veinile ülejäänud vein, lisada vahukoor ja kuumutada keemiseni ja siis peene joana valada segu munakollase vahule, segada samal ajal tugevasti vispliga, et muna klimpi ei läheks, lõpuks tuleb veel magustoit tulel keema lasta.

Guljasˇ- veiseliha, oad, porgandid, natuke soola, paprikapulbrit, kartulit ja loorberilehte.

LVRTIQMI

Minu Austraalia

2011-10-02T16:48:00.006+03:00

Üle pika aja võtsin taas kätte "Minu"-sarja raamatu ja lugesin selle nädalavahetusel läbi. "Minu Austraalia" on enam autorikeskne kui ühe maa ja rahva kirjeldus, kuid siiski annab hea ettekujutuse sellest, mis üht noort maailmarändurit Austraalias ees ootab. Autori väitel saab sel maal raha aja vastu ümbervahetada. Kõrbed ja lokkav rohelisus, igasugused huvitavad metsloomad - isegi koduaedades ringi hulkumas, veeuputused ja joogiveepuudus, paduvihmad ja lõõskav päike... ja inimesi on siia tulnud igast maailmanurgast kokku. Eks siingi on äraelamiseks vaja teha tööd:

Kokad teenivad, hambad ristis, kaks aastat ilma puhkuseta." Kunagi tulevikus elame mugavamat elu , näiteks töötame kolm päeva nädalas," on neil ikka oma helesinised unistused alles.

LVRTIQMI

Raamatu põhjal tundusid ka väga põnevad ja eksootilised Filipiinid, nüüd loeks siis järgmiseks Filipiinide raamatut või veel parem: sõidaks ise kohale:)

Minu Pariis

2011-03-27T15:04:00.007+03:00

Pikale venis selle raamatu lugemine: jõudsin juba alguse unustada kui lõpetasin. Huvitav oli siiski. Sain teada mõndagi prantslaste igapäevaelust, moemaailma telgitagused mind ei paelunud.

Panen siia kirja klassikalise prantsuse söögikorra viis käiku:

aperitiiv (vein, õlu, šampus), pähklid, oliivid, kartulikrõpsud
eelroog: külmsuupiste, supp või salat
praad: kala-, looma- või linnuliha köögiviljadega (ilma värske salatita)
järelroog: juustutaldrik ( rohelise salatiga)
magustoit ja kohvi küpsiste või šokolaadiga, klaasike kanget napsu

*lahutamatult kuulub toidu juurde vesi, vein ja sai

Tekkis endalgi soov Prantsusmaa sünnipäevaks Pariisi sõita, et Eiffeli torni juures majesteetlikku ilutulestikku näha. Sain teada, et prantslased peavad vulgaarseks inimesi, kes pole piisavalt haritud, kel puuduvad traditsioonid või kes on lihtsakoeliselt seksikad.

Olgugi pariislane kohati enesekeskne ja ninakas, õhkub temast suurlinna vaimu- sõltumatust ja vabadust. Ta elab oma elu ning laseb teistel rahulikult elada täpselt nii, nagu neile sobib - niikaua, kui see kirjutamata (ja kirjutatud) kooselu reegleid ei häiri.
LVRTIQMI

Minu Gruusia

2011-01-11T22:17:00.005+02:00

"Minu Gruusia"- haarav tekst, kus on kirjeldatud üht maad ja rahvast nii tema hiilguses kui ka muredes. Ilmneb vastuolulisus , sest veel tänapäevalgi austatakse iidseid traditsioone niivõrd, et on takistatud normaalne elu ja samas kehtib kaksismoraal.

Raamatu lõpp läks eriti põnevaks ja tuletas mulle meelde ühe teise "minu-sarja" raamatu lugu. Sekeldusi ja üleelamisi kui palju. Pole vahet, kas tahad omale võõralt maalt kaasa tuua koera või last.

Juba trepil kuulen kohutavat lapsenuttu... Verinoor tüdruk raputab oma kätel justkui rahustamiseks väikelast, kes on nutust nii paistes, et ega ma kohe Helenet ära tunnegi. Haaran ta sülle ning kuna on augusti lõpp ja väga palav, siis ei oska ma muud teha, kui talle jahutavat hingeõhku näkku puhuda. Helene avab silmad ja jääb hetkega vait, ta heidab oma pea nii suure hooga mulle kaelalohku, et saan paraja obaduse vastu lõualuid.

Valgete päevade pimedad õhtud ja ööd II

2010-12-09T22:26:00.005+02:00

Järgmised Pöffi filmid olid veel süngemad kui eelnähtud, kuid siiski enamus neist meeldisid. Parimat nähtud filmi on seekord esile tuua võimatu, sest enamus olid võrdselt head, kuid mitte väga head. Halbu ja igavaid filme ma õnneks ei näinud.

VARASTATUD UNISTUSED (Brasiilia) - film noortest tüdrukutest, kellel napib paremaks eluks valikuvõimalusi.
RIWAYAT (India) - julm teema, kuidas paljud vastsündinud tüdrukud hävitatakse sellepärast, et nad on tüdrukud.
VIIMANE RONG KOJU (Kanada, Hiina) - dokumentaalne perekonnalugu, kus vanemad on sunnitud lastest lahus elama, et linnas pere jaoks raha teenida. Koju sõidetakse puupüsti täis rongis vaid kord aastas.
KUJUTELDAV ARMASTUS (Kanada) - ebatavaline armastusdraama - kuigi mitte õnnelik, siis vähemalt veidi helgem lugu eelnevatest.
VÕÕRAS (Saksamaa) - väga karmi lõpuga perekonna (õigemini sugukonna) draama, kus järjekordselt põrkuvad ajaloolised kammitsevad traditsioonid ja uskumused inimliku väärikuse ja vabadusega.
EI MIDAGI ISIKLIKKU (Iirimaa, Holland) - ilus, nukker, pisut mõistmatu ja müstiline.
GAZA PISARAD (Norra) - jubedad dokumentaalkaadrid veristest sõjakoledustest, väga julm, kuid kuidagi sisutu - esimesed 10 minutit oli sama, mis terve film.
127 TUNDI (Suurbritannia, USA)- ootasin enamat, minu jaoks liiga piinavalt veniv, aga siiski hästi tehtud film.

Valgete päevade pimedad õhtud ja ööd

2010-11-29T21:42:00.007+02:00

Seekord juhtus sadama Pöffi põhiprogrammi alguse puhul väljas laia valget lund, kuid mina veetsin hämaras kinosaalis filmide seltsis mõnusaid õhtutunde.

"KELIN" (Kazakhfilm) - sõnadeta lugu, julm ja müstiline, aga omamoodi ilus, võrratu loodus
"MAMMA GOGO" (Island) - tragikoomiline, ilus islandi maastik ja muusika
"NÄHTAMATU SILM" (Argentiina, Prantsusmaa; Hispaania") - hea kaamera- ja näitlejatöö, sünge, sündmustevaene
"MUSTLASE MISSIOON" (Eesti) - dokumentaal mustlasrahva elust tänases Eestis ja Lätis
"BEEBID" (Prantsusmaa) - väga palju häid ilmekaid kaadreid väikestest inimesehakatistest Namiibias, Jaapanis, USA-s ja Mongoolias, imearmsad beebid! erinevas kasvukeskkonnas
"ETTEARVAMATUD" (Itaalia)- lõbus ja kerge, mitte eriti haarav, kuid siiski hea ehe Itaalia
"ÄRA LASE MUL MINNA" (Suurbritannia, USA) - traagiline, pisarateni liigutav, ilus
"SÖÖ, PALVETA, ARMASTA" - nauditav ajaviitepaus PÖFFI filmide vahele
"ELU ÜHE PÄEVAGA"(Holland) - fantaasiafilm paradiisist ja põrgust, pakkus mõtlemisainet, meisterlik teos

Minu London

2010-10-02T21:55:00.005+03:00

See oli ammu, kui alustasin raamatu "Minu London" lugemist. Kiired ajad tulid vahele, kuid täna suvisel sügispäeval võtsin kohvitassi ja raamatu näppu ning jalutasin mere äärde lugema. Enne ma sealt tagasi ei tulnud, kui teos läbi sai.

See raamat kinnitab minu mõtet, et kerge ei peagi olema, aga huvitav võiks küll olla. Kahjuks London ei kuulu minu jaoks ihaldusväärsete linnade hulka, kuid olen kindel, et kui kunagi sinna sõidan, siis tahaks kindlasti külastada mõnd Anu Samarüütli lemmikpaika. Imetleks linnapargis detsembris õitsevaid roose ja veebruaris puhkevaid trompetnartsisse... Nüüd tean, et õige Inglise hommikusöök sisaldab kindlasti ube ja neid ma just täna hommikul kohvi kõrvale kuumutasin. Vähendatud variandis oleks ka ainult kuumutatud oad röstisaial sobilik inglisepärane hommikueine (eriti tudengitele).

Õige Inglise hommikusöök sisaldab: praetud muna, praetud pooleks lõigatud tomateid, praetud šampinjone, krõbedaks praetud peekoniviile, ahjus grillitud vorste ja kuumaks aetud ube tomatikastmes pluss kandilisi röstisaiaviile. Maitsestatakse Inglise hommikusööki HP-kastmega, mis on hapukas, pruun ja tehtud õuntest.

Raamatu lõpusõnad kõlavad nõnda: "Aga ma olen teel ja see on hea tunne".

LVRTIQMI

Meestest, lihtsalt

2010-10-02T20:43:00.005+03:00

Suvi läks kui unenägu... ja maikuust on saanud märkamatult oktoober. Kuna mul reisipäevikute tarvis on teine blogi, siis siia söendan kirjutada alles nüüd, kui mõne raamatu olen suutnud viimase leheküljeni läbi lugeda.

"Meestest, lihtsalt" - minu suvepuhkuse õhtute seltsiline rändas seljakotis kaasas. Enne uinumist oli mõnus üks lühike jutuke läbi lugeda: kohtumised ja armumised, suhtes olemised ja lahkumised - ei midagi uut siin päikese all, aga kirjutatud oli hästi. Nautisin ilusat sõnademängu rohkem kui jutukeste sisu... ja tihti oli mul silme ees armas vana Tartu linn ning meenus aeg, mil seal ise kunagi õppisin.

Minu Nepaal

2010-05-29T17:15:00.005+03:00

Oli huvitav ja põnev lugeda, kindlasti üks parimaid "Minu"-sarja raamatuid. Muidugi oli väga kahju neist vanemateta lastest, kes elasid kirjeldatud lastekodus. Kuigi nad sõid päevast-päeva vaid riisi ja läätseleent, lisandiks mõned õlis hautatud köögiviljad, oli neil kõht täis ja turvalisus tagatud. Meenus minu India reisil nähtu ja kogetu ning elu jubedam sõit Bosnia-Hertsegoviina mägedes, kus samuti oli tee vaid ühe auto laiune. Tiibeti põrgutee on veel kindlasti palju hullem.

Põrgutee läbitakse sellistes oludes keskmiselt kiirusega 10 kilomeetrit tunnis, ohutuled vilkumas. Sõidetakse kolonnis, et turvalisus oleks võimalikult maksimaalne. See tähendab seda, et kui tuleb mudalaviin või kivisadu, siis on lootust et tagumised autod eessõitja välja kaevavad.

Elada keskkonnas, kus valge inimene on haruldus, pole valge inimesena just kerge. Päris naljakas, kuidas kauge külaline võeti kohalikku baari kaasa, et näidata teda sõpradele nagu uut lemmiklooma. Kirjaniku kohanemisvõime on lausa imetlusväärne. Ta kasvab selle maa ja lastekoduelanikega (ehk liiga) kokku, sest seal vajatakse teda.

Minu Mongoolia

2010-05-16T09:50:00.008+03:00

Roy Strider´i "Minu Mongoolia" pole tüüpiline "Minu"-sarja raamat. Tegemist on pigem reisikirjaga- rännakutest koos kunagise kallimaga. Kummaline olukord, mil tuttav inimene on ühtlasi hästi lähedal ja samas kaugel, saadab tervet reisi.Kohati tundus (kadunud) armastuse teema liiga isiklik ja isegi pisut igav. Samas on raamatus väga põnevaid situatsioone - üksiku januse inimese öö mäetipus huntide keskel või seiklused koos väikese koeratüdrukuga lennujaamades.

Mongoolia külalislahkus on legendaarne. Enamasti seletatakse seda asjaoluga, et maal, kus inimasustus väljaspool linnu on nii hõre, peab kõiki külalisi lahkelt kohtlema. Iial ei või teada, kunas endal abi vaja läheb.

Mina, vandersell

2010-04-11T16:41:00.007+03:00

Alles see oli, kui tegin Liis Kängsepa vahendusel tutvust Argentinaga. Juba jõudis noor naine tagasi Lõuna-Ameerikasse ja oma rännakutest päevikugi kirjutada. "Mina, vandersell" polnud küll enam nii huvitav kui esimene kirjutis, sest esines kirjeldusi sellest, mis juba eelmisest raamatust teada. Aga miks mitte rännata kui hispaania keel vabalt suus.

Kodust tasub kaugele ja kauaks minna ära kas või sellepärast, et väärtustada kodu, kus sul on oma kapp ja oma voodi. Kodus olles me ju sellist suurt õnne ei taju. Maailmas ringi rännates oleme aga justkui kodutud, ka vabadus on suhteline mõiste. Ja ometi on ütlemata tore kõike omal nahal kogeda. Huvitav ja naljakas on lugeda, kuidas autojuht-giidid turistidesse suhtuvad- ei mingit sõbralikkust, vaid lihtlabane turistide ärakasutamine. Pole kerge võõraste seas usaldusväärseid inimesi leida.

- Käib siin palju turiste, kes hispaania keelt ei räägi?

- Enamik on ikka jah sellised, kes hispaania keelt ei valda.

- Kuidas te siis turistidega suhtlete, inimesed on ju maksnud selle eest, et teie giiditeenuseid saada?

- Vaadaku ise kuidas hakkama saavad...

Minu Maroko

2010-04-07T16:35:00.006+03:00

Järjekordselt üks väga huvitav ja hästi kirjutatud "Minu"-sarja raamat. Ma ei saa nõustuda väitega, et oli vaid ajaviitelugemine. Sain teada teistest kultuuridest palju sellist, mida varem vaid ähmaselt aimasin. Autor oskas veenvalt kummutada eelarvamusi erinevate rahvuste ja religioonide suhtes ja kinnitas mu arvamust, et igal pool on olemas nii häid kui ka halbu inimesi.

Nagu Jumal on loonud inimese meheks ning naiseks, kes on võrdsed, kuid erinevad, lõi ta ka Maroko kaheks, igas asjas. Võibolla just seetõttu on marokolased ka kõige väljaspoolse suhtes nii tolerantsed - erinev ei pruugi ju alati halb olla.

Tõesti, inimesed on nii erinevad ja kui ühele on südamerahu saavutamiseks vaja head välimust, siis teise inimese jaoks ei oma see tõesti erilist tähtsust. Marokolase jaoks ei oma isegi tema vanus tähtust ja ta isegi ei pruugi teada oma täpset sünnipäeva ning võib siiralt küsida: "Oled sa seepärast õnnelikum, et sa seda tead?" Eestlased, kes pigem eelistaksid omaette toas üksinda pehmes voodis magada kui hulgakesi koos põrandal, on ikka ühed individualistid küll. Küsimus, kas tahan enda või teiste jaoks kena välja näha, tundub nüüd päris filosoofilisena. Kui mees toetab naise püüdlusi, et kaunis välja näha, siis on see ikka pigem lõõgastav kui ahistav.

Kui palju on naisi, kes end näljutavad, kuna moeajakirjad ja ühiskond on ette kirjutanud mingi mudeli, mida peab edu ja südamerahu saavutamiseks järgima!Kas see ongi elu mõte? Ja üldse, kes tegelikult on need mudelid naistele seadnud? Mehed on need, kes mängureeglid paika panevad ning naised,hoolima- ta sellest, et peavad end iseseisvateks ning võrdõiguslikeks, mängivad siiski kaasa. Millal julgevad naised öelda ei? Ei, ma ei ole asi, ma olen inimene! Palun mõõtke minu IQd, mitte minu säärejooksu!

LVRTIQMI

Vahelduseks

2010-04-04T15:06:00.010+03:00

Vahelduseks "Minu "- sarja raamatutele võtsin kätte eile raamatu pealkirjaga: "Kõigi saarte hulgast kõige armsam", mille on Viktor Vernik kirja pannud justkui Vilsandi kroonikana. Tean, et hiljuti on ilmunud sarnane raamat Kihnust ja pea tulekul Abrukast. Et oleks nagu uus sari " Minu väikesaar".

Armas legend jutustab saare tekkelugu.

Algul oli saar hulga väiksem kui praegu. Öieti ei olnudki seal midagi peale kaljuse künka ning merest veidi väljaulatuvate rahnude selle ümber. Künka peal kasvasid köverad männijässid, kenad kadakapöösad, samblatutte, rohunutte, sekka möni lillevars ka. Ei elanud seal ühtegi hingelist...

See kõik oli mitusada aastat tagasi, aga 1934. aastal elas saarel 169 inimest, kellest 96 põgenesid Rootsi. 2005. aastal oli registreeritud elanikke saarel vaid 20. Kaardile on märgitud 31 talukohta, enamjaolt kesksaart kobarana koos.

Minu kogutud materjalide andmetel veel täienduseks, et saar asustati aastal 1703, 1850 aastal elas seal u poolsada inimest ja 1944. aastal 142 inimest. Kalakõrvaseks kasvatati saarel teravilja ja kartulit ise. Lisatulu käidi vähemasti suvel teenimas kaugematel meresõitudel, kust toodi oma korrastatud mereroheliseks värvitud väikeseid kodusid ehtima välismaiseid maale ja iluasju.

LVRTIQMI

Minu Island

2010-03-27T23:52:00.005+02:00

Kummaline maa- see Island. Kuidagi kauge, kuid ometi kirjutas selle paiga minu jaoks raamatu autor südamelähedaseks. Kui teose algul liigsed ja pisut konarlikud dialoogid mind häirisid, siis üha siledamaks stiil muutus. Ehk lihtsalt harjusin ära. Harjusin ka teadmisega, et kusagil on maa, kus pole metsa ega lokkavat rohelust, pigem laiuvad pruunikad laavaväljad ja auravad mudaaugud. Ometi elavad seal õnnelikud ja ausad inimesed. Pikanäpumehed on vaid jõuluvanad ja neid liigub jõulude ajal ringi 13 - näiteks Potinoolija, Akendestpiiluja, Vorstinäppaja, Küünlanäppaja jne (vanasti olevat jõuluvanasid olnud koguni 80!).

Islandi rahvusroogi ma parem järgi teha ei ürita, küll aga jätsin meelde, kuidas maitsvat lõhet norrapäraselt valmistada. Tuleb vesi keema ajada ja siis sinna kala sisse panna ning lasta 20 min haududa, kuid mitte enam edasi keeta.

Aga suhtle kellega tahad, pinget ja depresiooni neil ei ole. Kõike suudetakse võtta naljaga ja rahulikult. Keegi ei halvusta kedagi, teineteisele käkki ei keerata ning osatakse ka rõõmu tunda siis, kui naabril hästi läheb.
LVRTIQMI

Minu Ameerika 2

2010-03-10T16:40:00.006+02:00

Teise osa lugemine läks kiiresti, sest peategelased olid juba esimesest osast teada nagu vanad head tuttavad. Mõnus õhtune ajaviide, mil lendad mõtetes kaugele kaugele - oma argipäevamuredest eemale. Alati on seal ju parem, kus meid ei ole (tegelikult on see muidugi illusioon).

Kõige lahedam ja naljakam üllatus selles raamatus oli jõulupäeva näidend. Väga ehedalt ja vaimukalt edastatud sündmustik tõesti. Korteriotsingute kirjeldused on nagu väike ekskursioon mööda linna. Loeks nüüd edasi kolmandat ja neljandat jagu - aga tuleb natuke veel oodata.

Kolimine on nagu sünnitus. Ärge mulle täna küll öelge, et ma selle elus veel kunagi ette võtan!

Hullem on olukord siin ilmselt ainult Tiidu-nimelistel meestel. Tit on inglise keeles tiss ja teat on udar.

"Martal on juba praegu kaks laste mobiiltelefoni ja kolm täiskasvanute mobiili. Üsna palju kaheaastase lapsukese jaoks!"- "No ongi ju talle heaks abivahendiks arvutamise õpetamisel! Üks mobiil, kaks mobiili..."

LVRTIQMI

Minu Ameerika

2010-02-28T14:41:00.004+02:00

Kuigi mul pole kombeks raamatuid tagant ettepoole lugeda, siis "Minu”-sarja avaraamatu (kolmas, täiendatud) trükk jõudis minuni alles hiljuti. Mõned järgnevad teosed sellest sarjast on aga juba ammu läbi loetud. Lugesin seda raamatut eht eestlaslikult- algul ei saanud vedama ja siis lõpuks ei saanud pidama. Leidsin tuttavaid pidepukte, olles eelnevalt nautinud "Minu Eestit". Näiteks leiab mõlemast raamatust võrratu Suure-Jaani surnuaia kirjelduse. Muide, üks sama armas ja ilus järve-äärne ja mäe-pealne surnuaed on Eestis veel ja see asub Urvastes. Seal puhkavad minu esivanemad.

Lugu"Teekond tagasi Ameerikasse" haaras mind jäägitult ja ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. "Ühe kakskeelse lapse päevaraamatut" lugedes aga naersin laginal. Kui armsalt ja taibukalt teeb laps iseseisvaid järeldusi.

"Issi ütleb cookie, emme ütleb küpsis." Marta jäi mind vaatama päris pikalt. Siis tegi suu lahti ja ütles: "Marta üteleb cookie. Marta ütleb küpsis."
VRTIQMI

Minu Alaska

2010-02-04T08:47:00.009+02:00

Tunnistan ausalt, et suhtusin raamatusse, enne kui selle esimese lehekülje avasin, pisut eelarvamusega. Kas tõesti on võimalik kirjutada koertelaagrist huvitav raamat ? Eeldasin ju, et "Minu"-sarja teos peaks andma eelkõige ülevaate tervest riigist. Aga kui kord juba "Minu Alaska" kätte võtsin, siis lugesin naudinguga. See lugu jutustab midagi palju enamat. Kaotusvalu vaigistub läbi otsimise ja leidmise, iseenda proovile panemisega. On mõnus tajuda, et maailm on lõpmatute võimaluste maa, tuleb teha vaid valikud ning uskuda endasse. Pole olemas valesid valikuid. Pole olemas korvamatuid võite ega kaotusi ... kõik on tasakaalus.

Ma võin olla kõigest kümne sammu lähedusel tuttavatest inimestest ja üheteistkümne ajavööndi kaugusel Alaska väikelinnast, aga hinges olen ma ikka veel USAs. Kõndida läbi nende uste tähendab naasta endisesse ellu. Niipalju kui "endist" minu elus olla saabki.
VRTIQMI

Maailma kõige targemad ja õnnetumad õpilased

2010-02-03T23:13:00.007+02:00

"Platoni ontoloogia, epistemoloogia, poliitiline õpetus, tüpoloogia, sofistid, kultuuri mõiste, mütoloogiline ja teaduslik maailmamõistmine" - need on minu X klassis õppiva lapse kordamisküsimused homseks kultuuriloo kontrolltööks. Õppematerjal on ilusti netis üleval - mõismatute sõnadega sisustatud ja keeruliselt lausestatud, kuid vastuseid küsimustele sealt ei leia...

Nüüd ma saan aru küll, miks Eesti õpilased kuuluvad rahvusvaheliste uuringute tulemuste põhjal maailma targemate, kuid samas kõige õnnetumate õpilaste hulka. Huvitav, kas lollus on pöördvõrdeline ? st kõige rumalamad on kõige õnnelikumad.

LVRTIQMI

Minu Argentina

2010-01-20T08:23:00.015+02:00

Tõesti, iga minu sarja raamat on täiesti omanäoline, sest maad ja autorid on ju väga erinevad. Autorid küll enamasti noored inimesed, kel puuduvad pikad elukogemused, kuid avastavad julgelt laia maailma.

Argentiina oli minu jaoks maa, millest ma siiani pea-aegu midagi ei teadnud-- eksootiline ja kauge. Ma ei saa väita, et Liis Kängsepp kirjutas pealiskaudselt, sest ühe riigi esmatutvustuseks piisas sellest täiesti. See oligi selline linnulend ja asjade pealt poolt vaatamine, et sügavuti minna, peaks teosele mõned osad juurde kirjutama. Üks nii suur ja kauge maa ei taha lihtsalt nii väikesesse raamatusse ära mahtuda. Tean, et sobiva kaanepildi valimine polnud autoril kerge, kahjuks tundub mulle see ikkagi liiga tagasihoidlik.

Kindlasti ei suuda igaüks võtta ette sellist otsust, et minna üksinda kaugele ja kauaks rahva sekka, kelle keelt sa rääkidagi ei oska, et aasta pärast olla kogemustelt palju-palju rikkam.

Toit on neil igav ja maitsestamata, palju grillitud veiseliha ja kõrvale friikartulid.Rikkalik õhtusöök võetakse ette hilisõhtul vahetult enne uinumist.

Matet juuakse seltskonnas kõrrega ühisest kuivatatud kõrvitsakoorsest topsis, mida antakse ringiratast edasi.

Pühapäeviti toimuvad seltskondlikud grillimispeod koos hea veiniga.

Boenos Aires! See linn, kus ma aasta veetsin, on kohati lausa hingematvalt ilus. Mulle meeldivad need pikad sirged ja laiad tänavad, mis kulgevad nii kaugele, kui silm ulatub... Lae kõrgus on neis majades umbes 4 meetrit. Nad on väärikad, neis on iseloomu. Ja nad pole siin haruldased, vaid osa kohalikust igapäevast. Neil majadel on sellised uksed, et hing jääb kadedusest kinni. Ja suured-suured ilmekad aknad.

LVRTIQMI

Reisipalavik - 31. august-Argentiina. Külaline Liis Kängsepp. (ava playeris) - Oo! milline muusika!

Minu Itaalia

2010-01-02T15:45:00.005+02:00

Uue aasta esimese ööpäeva vahetuseks lõpetasin Kristiina Praakli raamatu "Minu Itaalia", oli tõeliselt mõnus lugemine ja näitas ka riigi peidupoolt, mis jääb turistile, kes läheb Itaaliat avastama, tihti teadmata. Igal juhul tahaks seda maad isiklikult lähimas tulevikus külastada.

Enne muidugi peaks mõne sõna itaalia keelt õppima, eile tegingi juba õpingutega algust ja hetkel kuulan laulu Laura Pausini esituses.

Mind üllatas, et keskealised lapsed võivad elada vanemate kulul.

Aga miks peaksin ma endale korteri ostma? Mulle meeldib mu kodu ja mulle meeldib, et mu ema mulle süüa teeb, mu tuba koristab ning pesu peseb...

Ei, Francesca ei maksa kommunaalkulude eest, ei, Francesca ei tee kodus süüa, ei, Fransesca ei käi ise poes.

Ometi on need lapsed kõrgharidusega ja omavad kindlat sissetulekut. Kui eelmine Itaallaste põlvkond tähendas naistele pigem koduperenaise ametit, siis tänapäeval on noored väga haritud, omades mõnikord isegi mitut kõrghariduse diplomit, kuid samas erialast tööd on väga raske leida.

Väga huvitavalt ja nakatavalt kirjutab autor itaallaste toitumiskultuurist. Proovisin just täna kodus valmistada pastat itaaliapäraselt. Minu lõunasöögi lauda kaunistasid taldrikud kolmevärviliste farfalledega, mis uppusid lõhe-koore-juustukastmes, lisaks veel päikesekuivatatud tomatid. Nüüd siis tean, et pastat tuleb süüa võimalikult kuumalt. Tean ka seda, et üle kahe klaasi veini pole sünnis koosviibimisel juua.

28-aastase Claudia pulmapidu, kus enamus külalistest on vanad daamid, kes heietavad juttu teemal:"Kui minu abikaasa veel elus oli..." on pigem tragikoomiline kui igav. Panen kirja pulmapeo toidukäikude menüü:

Antipasti e isutekitajad

Kahte sorti pasta

Liha ja kala, lisandiks juurviljad

Juustuvalik

Magustoidud ja küpsised, kohv

Pits grappat

- iga toidu juurde ka sobiv vein
LVRTIQMI

Eino Leino - armastuse laulik

2009-12-13T12:17:00.008+02:00

Pöffi aegu Solarise Apollos ringi jalutades sattus mu kätte Gustav Suitsu abikaasa Aino kirjutatud mälestusraamat kuulsast soome luuletajast Eino Leinost. Teost sirvides leidsin, et seal on
muuhulgas ka kirjeldusi esimese Eesti Vabariigiaegsest Tartust ja Tallinnast, mis mulle huvi pakkusid ja muidugi meelitas ostma soodne hind. Ühtegi Leino teost ma elus lugenud pole, kuid Aino Kallase päevaraamatutest mäletan teda küll. Muidugi lootsin ka sellest raamatust midagi Aino ja Leino suurest armastusest lugeda, aga ei saanud ma isegi teada, kas mehe soov Eestimaale elama tulla, oli seotud Aino Kallasega. "Minu mälestuste Eino Leino" sisaldab hulgaliselt luulenäiteid paralleelselt soome ja eesti keeles, kuigi tõlgitult pole paraku ükski luuletus enam nii hea kui originaalis, pääseb siiski mehe sügavale mõttemaailmale lähemale. Eino Leino oli kahtlemata eriskummaline, selline nipernaadi-tüüpi sõnameister, kellele polnud maine vara üldse oluline.

...kui juuretu ta õigupoolest oli. Ei olnud tal kodu ega mööblit, ei raamatukogu ega kunstiesemeid, ei olnud tal õigupoolest riideidki rohkem kui need, mis parajasti seljas.
"Vallutagu materialistlik maailmavaade kui suure ala tahes, ikkagi ei ole inimese elus kõige tähtsam mateeria, vaid hoopis vaim."
Eino Leino oli kolm korda abielus, kuid milline naine lepib mehega, kes muud ei teegi, kui ainult kirjutab. Viimane abielu oli lausa tragikoomiline. Otsus laulatada võeti vastu mõtlematult ja meeltesegaduses, kui külalised juba kokku kutsutud, siis oli taganeda hilja. Kaks õnnetut inimest said veelgi õnnetumaks.
Eino Leino- kas paratamatu romantik, elupõletaja, ebamaiselt andekas või vaba ja väärikas suure südamega inimene?
vt elulugu ja looming LVRTIQMI

See on nii romantiline

2009-12-10T23:46:00.004+02:00

Just lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti" lugemise. Tore oli lugedes näha tuttavat maad veidi teise nurga alt, kuid palju enam köitis mind autori tingimusteta armastus. Siirad ja soojad on mehe tunded nii uue kodumaa kui ka naise vastu. Läbi mõnusa huumori kirjeldab Justin, kuidas ta talus näiteks turgu koos joodikute, hulkuvate koerte ja vene vanamuttidega, kes kaalusid rauast kaaludega seeni ja kurke. Isegi tatrahelbeid, verivorste ja keedetud pelmeene oli ta nõus päevast-päeva sööma. Tore ju, kui võetakse omaks selle maa ilu ja valu, (ka kultuur ja keel,) kuhu elama tullakse. Armsalt kirjeldab Justin igaviku veetmise paika:

Kivide ja ristide vahel kasvasid iidsed puud, mille võrad moodustasid pea kohal rohelise taeva. Selle keskelt võis näha rahuküllast järve allpool. Kujutasin ette, kuidas kõik Suure-Jaani hinged ujusid järves ning nende lood ja mälestused segunesid külma järveveega...Tundus, et siin on igaviku veetmiseks hea koht.
LVRTIQMI

Minu PÖFF09

2009-12-08T02:41:00.012+02:00

Pöff-i kava koostasimisel lähtusin vabaajagraafikust, sest paraku peab ju iga päev elus valikuid tegema ja samas oli sobiva filmi leidmine nagu loterii, et kas näen väga head filmi või mitte. Nüüd võin kinnitada, et minu pingerea esimsesd 10 olid igati vaatamist väärt linateosed. Käin kinos vaid korra aastas- siis kui saab Pöff-i seltsis pimedatel õhtutel kinosaalis istudes mööda maailma ringi rännata.

LOOD YODOKIST - Sõnum maailmale. Põhja-Koreas on koonduslaagrid, kus tapetakse ja süüakse isegi lapsi, et näljasurmast pääseda. Võitluslik-rahvuslik muusika, noorte pilgud helgema tuleviku suunas - film, mis raputas mind kõige enam.
COCO ENNE CHANELI - Õnnetu lapsepõlv,vaesus, purunenud armastus, hiilgav karjäär. Filmi lõpus kõnnivad mannekeenid moelooja meistriteostes mööda treppe peeglite taustal. Võimas!
LAUL TŠINGIS-KHAANI KAHEST HOBUSEST - Liigutav lugu naisest, kes otsib iidsetesse aegadesse kadunud laulu, et täita oma vanaema viimast soovi. Taustaks avanevad maalilised looduspildid ja saatjaks kõlab helge muusika ja laul. Võrratud hobusekarjad vabaduses kappamas! "Kui mägedes sulab lumi, tulevad kaks hobust koju tagasi."
PULMAD BESSARAABIAS - Lustakalt armas lugu armunud noorpaarist ja kentsakatest pulmakommetest Moldovas. Kui natuke tõsisema pilguga filmi jälgida, siis aimame rahvaste traagilist tausta minevikust.
TANTS KÕIGILE - Tants kui võimalus Lõuna-Aafrika noortele eneseteostuseks.
MEREHÄDALINE KUUL - Koomiliselt naljaks lugu tänapäeva Robinsonist ja Reedest.
SOSISTA KOOS TUULEGA - Lummavad ja müstilised loodusvaated. Naftaotsijad hävitavad külad, kaevavad isegi surnuaial hauad üles, musta riietatud üksikud naised kivipüramiidide keskel, kuskil on sõda, keegi peab pulmi, isegi raadiod puuakse puu otsa üles. Kurdid ei taha kättemaksu, vaid rahu ja igavest elu.
MINU AASTA ILMA SEKSITA - Väga realistlik ja tõepärane film. Kõik me oleme ainult inimesed - nii sarnased ja samas erilised.
VAATA MU SEELIKUT - Neli erinevat noort naist, kes kõik on narkokuristiku äärel, pärit karmist lapsepõlvest. Tõden, et lesbilisuse võib tingida meestepoolne seksuaalne vägivald. See teema jätkub "Kalalapses".
THE COVE - MERE VERINE SALADUS - Meri, mis on delfiinide verest punane ja kontrastiks näidatakse delfinaariume ja rõõmust kilkavaid lapsi. Peale seda filmi on liha isu kadunud, eriti kui mõtlen sellele hirmule, mida loomad peavad enne hukkamist läbi elama.
ERE TÄHT - Väga palju ilusaid kostüüme, pea igas kaadris uued võluvad riided. Naine kui armastuse ohver?
KATALIN VARGA - Naine kui ema, naine kui põgenik ja kättemaksja. Müstiline öö ja kena loodus. Väga hea näitlejatöö, peaosaline meenutas mulle Kaie Mihkelsoni Kõrboja Annat.
VÕIB MINNA LÄBI NAHA - Naine kui mehe vägivalla ohver.
KLAVERITA NAINE- Naine, kes on elanud seni ainult kodule asub väljapääsu otsima.
KALALAPS - Ikka see seesama teema - naised vägivaldsete meeste maailmas.

*Kahjuks sai sageli takistavaks asjaoluks filmide mõistmisel eestikeelse tõlke puudumine. LVRTIQMI

Põhjamaiselt Hispaaniast

2009-12-02T10:59:00.015+02:00

Oi, kuidas hispaanlannad armastavad rääkida! Nad on võimelised usaldama sulle esimese viie minuti jooksul, et nende äi on joodik, ämm ei salli neid, peigmees ei abista neid kodutöödel ja see põhjustab neil õhtuse surmväsimuse, mis omakorda kärbib seksuaalelu... Napisõnalisi hispaanlannasid kohtab Hispaanias sama harva kui loomulikke blonde.
Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" saabus kiire kingitusena mu koju kirjastuselt Petrone Print. Aitäh! Nüüdseks on raamat juba läbi loetud ja isegi autori soovitatud hispaaniapärane tuunikala pirukas ja kartulitega tortilla järgi proovitud. Raamat on ladusalt ja omapärase huumorimeelega kirjutatud, kuid märksa külmemalt kui J. Petrone "Minu Eesti", mida hetkel loen. Taban ennast kentsakalt mõttelt, et lõunamaast võib kirjutada põhjamaise külmusega ja vastupidi. LVRTIQMI

Kolm päevikut

2009-11-14T18:25:00.009+02:00

Viimasel ajal riputan siia üles aina uusi läbiloetud raamatuid, loodetavasti üsna pea lisan tasakaaluks ka mõned filmid. Ingmar Bergmani teema jätkuks leidsin oma riiulilt "Kolm päevikut", mis sisaldab ajavahemikus 10.okt 1994 -20.mai 1995 tehtud kolme inimese märkmeid.

Ema Ingrid, kes on 24 aastat Ingmariga abielus olnud, saab teada, et tal on vähk.

Tütar Maria, kes sai alles 22 aastaselt teada, et Ingmar on ta pärisisa ja 2 õde ning vend vaid poolõed ja -vend, on emale igati toeks, samas teeb ta oma tööd ja soovib saada ise emaks.

Ingmar elab naise haigust raskelt üle, kuid jätkab edukalt igapäevast loomingulist tegevust. Elujõud, lootus ja lootusetus... viimased jõulud, vana-aasta õhtu, pulma-aastapäev, sünnipäev...

Täna on meie pulma-aastapäev...Ma aina igatsen Sinu järele, Sinu turvalisuse, armastuse ja Sinu nõrkuse järele, mul on tunne, et meie vahel on küllaga head ja ilusat ja armastust...kas tõesti peab seisma ühe jalaga hauas, et järele mõelda.Ma armastan Sind!
LVRTIQMI

Leiunurk

2009-11-13T21:53:00.007+02:00

Täna üht vana märkmikku sirvides leidsin kolmesalmilise riimluule, mille olin u 25 a tagasi kirjutanud. Tegin luuletusele, mis jutustab vabatahtlikust vangistusest, uue kuue. Polegi tükk aega midagi värsivormis kirja pannud.

***
tuleta meelde kadunud armumist
kesk lumiselt tardunud mände
jalad sügaval hangedes

küünaldelt vaha sulas ja tardus
tilkhaaval saabusid pilkased ööd

aurav samovar laual
tervitas hommikutundi

kodutu koera kombel
väsinud hulkumast ringi

kuniks veel vabadust
mõistsin end armutult vangi

tee hargnes kaheks
ma ei tundnud sind ära

tõde uputas
leekivat südant

pilukil silmad
tumeduse varjus
vandusid valet

aeg ahelad roostetas läbi

LVRTIQMI

Laterna magica

2009-11-11T22:24:00.010+02:00

Ega gripi seltsis voodis lamades midagi targemat teha ei ole kui magada ja lugeda. Pöffi-kuu puhul võtsin kätte juba 20 a tagasi ilmunud raamatu vanameister Ingmar Bergmani "Laterna magica". Kõik, mis puudutas mehe lapsepõlve, oli väga huvitavalt ja detailiderohkelt kirjutatud. Paneb siiralt imestama, kuidas saab mälestustes inimesi, sündmuseid, lõhnu nii täpselt kirjeldada. Erilised ja soojad suhted olid poisil oma leseks jäänud vanaemaga, kes vestles lapsega kui võrdsega ja arutles tundide viisi videvikku pidades maailma asju. Mees meenutab täiesti avameelselt oma suhteid naistega alates koolipõlvest, ta isiklik elu polnud just tavapärane.Ingmar Bergman oli viis korda abielus ning tal oli üheksa last. Põhjaliku ülevaate annab teos ka Bergmani tööst ja loometegevusest, kuid see osa oli minu jaoks raamatus ebaolulisem. Elu täis tõuse ja mõõnu. Elu on vaid üks suur juhus. Ingmar sai kohe peale sündi kõrge palaviku ja kõhulahtisuse, talle tehti haiglas hädaristimine ja kuna emal piim rinnast kadus, viidi nälginud vastsündinu rongiga ammele toita. 19 aastaselt lahkus Ingmar tüliga kodust. Aastaid hiljem leppis ta siiski oma vanematega ära.LVRTIQMI

http://www.nndb.com/people/009/000025931/ingmar-bergman-2-sized.jpg

Minu vend üritas end tappa, minu õde sunniti perekondlikel kaalutlustel aborti tegema, mina põgenesin kodunt. Vanemad elasid kurnavas kriisis, millel polnud ei algust ega lõppu. Nad täitsid oma kohustusi, pingutasid, palusid Jumalalt halastust. Ei aidanud nende käitumisnormid, väärtushinnangud ega traditsioonid...Meie draama mängiti maha kõikide silma all pastotaadi eredalt valgustatud laval. Hirm tegi selle teoks, mida kardeti.

vt Elulugu ja looming

Blogikampaania

2009-11-08T23:25:00.015+02:00

Mulle meeldib lugeda… Epu raamatuid olen blogides küll vaadanud, kuid mitte veel lugenud. Eelmisel nädalal ostsin omale “Minu Eesti” ja kindlasti ei jää see viimaseks "Minu..."-sarja raamatuks minu kodus. Võtan osa blogikampaaniast ja kingituseks valin raamatu oma unistuste maast, kuhu veel jõudnud pole- Hispaaniast- "Minu Hispaania"

Osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler.
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti” .
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome” .
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost.
5)Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab.

Reeglid:
-Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.
LVRTIQMI

Naine

2009-11-08T20:26:00.007+02:00

Olavi Ruitlase "Naine" sai täna läbi loetud. Nüüd ma peaksin siis teadma, millisena näeb mees naist (või millisena näevad mehed naisi ?). Võiks ju öelda, et igaühe jaoks on kuskil keegi ja kui mees võttis omale vale naise, siis võib ta süüdistada selles vaid ennast. Süüdistabki... Pigem küll hommikust bussi, mis paar tundi hiljem kui vaja, lollide maainimeste juurest linna sõitis. (Hea, et masu ajal Eestis üldse veel mõni buss sõidab!)Aga milleks oli üldse vaja lollile Naisele külla minna? Et Mees saaks kõhu täis süüa või tõsta oma ego ja näidata kui tark ta on?

"Inimesele targa mulje jätmiseks tuleb rääkida sellest, millest ta ei tea. Naise puhul oli see lihtne, võis rääkida ükskõik millest."

Raamat on omapärane ja märkidena kujundatud illustratsioonid sobivad siia hästi, et näidata, mida kõike on vaja ühele tarbimisühiskonna naisele.

Ma küll ei tea, kas tõesti selline ongi üks keskmine eesti naine või on siin tegemist pigem äärmusliku nähtusega.

LVRTIQMI

Kuldne sügis

2009-11-01T23:24:00.022+02:00

Koolivaheaeg sai läbi, kuldne sügis on samuti lõppemas ja täna õhtul lugesin viimase lehekülje Aunaste raamatust "Mitte ainult meestest". Öelgu teised, mis tahavad, aga minu meelest on hästi kirjutatud raamat, mis oleks omale väärinud paremat välimust. Kohati põnev ja humoorikas, tükiti küll karm ja valus tõdemuses, et parimad mehed on teiste jaoks. Eriti üllatasid mind kirjaniku võrdlused.

LVRTIQMI

... jäigalt nagu surnu jalad, olid need vaesed lilled kimpu seotud.
...podisesin nagu küülik, keda hakatakse kohe kõrvupidi supipotti pistma.

Oktoobri- kuu viimast nädalat aitas mul sisustada väike Hannes.

Kindlam, turvalisem ja muretum tunne

2009-10-15T23:48:00.013+03:00

Juba neljandat päeva järjest läksin ma täna teksad jalas tööle. Milline säästmine! Mitte ainult raha säästmine, vaid ka aja kokkuhoid. Kuigi tean, et pükste kandmine pole eriti naiselik tegevus.

Ega ma saagi aru, kas viga on sukkades või minus, aga seelikut kandes pean neid ostma sagedamini kui leiba. Kui paar nädalat tagasi ilmad veel soojad olid, tulin linnast koju põlvikutel silmad jooksmas. Mu mees hakkas muidugi kohe pragama, et vaata ka, mismoodi sa ringi käid. Mehe rõõmuks tõmbasin siis kiiresti need jalast ära, enne kui päris koju tuppa jõudsin. Aga vahepeal nägi mind mehe õde ja kukkus imestama, et miks ma sügisel paljaste säärtega. Nu- jah...

See oli nädal tagasi kui hommikul uued läikega sukakad jalga panin ja arsti juurde suundusin, aga oh õnnetust- autost väljudes nägin sukasääres augukesi. Mis siis muud kui tormasin esimesse poodi ja lootsin, et seal sukkpükse müüakse. Müüdigi... kaks paari soodushinnaga ja mure lahendatud.

Õhtuks oli esimene sukakate paar küll katki kulunud, viskasin need prügikasti, aga hommikul võisin teise paari rõõmsalt jalga tõmmata ja Prismasse ostlema minna. Vaatasin siis mina seal kaupluses omale pluusi ja müüa vaatas mind, kohe tükk aega passis. Piidlesin küsivalt vastu. Tuli mulle salapäraselt lähemale ja pomises vaikselt: " Ega teil sukkpükse vaja osta pole?" ning osutas ise mu säärele. Oh imet, seal oli taas auguke, seekord küll üsna pisike, aga siiski. Valisin siis mina omale jälle soodushinnaga sukapüksid, ikka kaks paari ja seekord veidi paksemad. Kassas aga ei saanud kassapidaja kuidagi hinda kätte, sest pakend oli pisut kulunud. Ma ei tea, miks nühkis ta viimaks kimbatuses olles silti vastu seda musta kummi, millega ostusid liigutatakse, aga lõpuks võisin ma siiski kaubad kotti panna. Kassast väljudes hakkas sireen piiksuma ja turvamees tõttas kohale. Asi jäi selgusetuks, kas heli põhjustasid sukapüksid või mitte - alati on kindlam, turvalisem ja muretum tunne teksasid kanda/osta.
LVRTIQMI

http://www.pereroivad.com/tootepildid/dirkje%20088.jpg

Pühapäev

2009-10-11T17:38:00.012+03:00

Alustan laupäevast. Tõusin vara, et "Prismas", mis juba kell kaheksa avatakse, mõned soodsad ostud teha. Nii kiire oli, et soodsa hinnaga pluusi polnud aega selga proovida, rabasin üht-teist kiiruga ostukorvi ja suundusin kassasse, kust väljudes hakkasid tõenäoliselt mu soodsad sukapüksid piuksuma. Turvamees aga ei leidnud midagi, kuid palve, et laske mind ruttu minema - mul on tõesti kiire, oleks igal juhul kahtlust äratanud... Kell pool üksteist alustasin kraamimisega, seda oli vaja kiirelt ja hoolikalt teha, sest varsti pidi saabuma meile korstnajala puurija. Nühkisin siis oma kööki ja tundsin kodusolemisest rõõmu. Kui korstnas auk valmis ja mu mees hakkas saja-aasta vanust tahma ämbri kraapima, alustasin mina pannkookide küpsetamist... ja korraga avastan, et mu laualapp, millega valget tööpinda puhastan, määrib. Vahetan lappi ja nühin ja nühin, kuid ikka jäävad igale poole jubedad mustad vöödid. Järsku märkan, et minu äsja läikima nühitud kivipõrand on ka mingi halli tolmuga kaetud. Ja lõpuks taipan, et see on tahm, mis toast tasa-pisi ja salaja kööki hiilib. Muidugi tõi see tahm kaasa ka kodusõja...mis tänaseks vaibunud. Köögisein sai eile omale paar reelingut juurde ja nüüd mahuvad kõik mu igapäevased tee- ja kohvikruusid rippuma. Üsna värvikirev pilt:)

Õhtu-videvikus alustasin villase mütsi kudumist. Hea rahustav tegevus kiirel ajal õhtuti väsinuna teleka ees istudes. Külmad ilmad juba ukse taga.Värviks valisin vanaroosa, see on roheliste ja siniste toonide kõrval, üks mu lemmikvärvidest. Lugemiseks võtsin kätte Marta Sillaotsa memuaarid (LR 2009/31-34). Täitsa mõnus on lugeda ja kujutada ette, milline oli Tallinn umbes sada aastat tagasi.

Täna pühapäeval lugesin siis edasi, kuidas linnasaksad tol ajal elasid ning ilusatel suvepäevadel jala rohelises käisid.

Eelistatavamaid rohelises-käimise kohti oli Pirita ja Kose. Üle Pirita jõe viis parv...Alles jahedas metsavilus jäädi "laagrisse", löödi kompsud lahti, pandi kaasatoodud kohvimasin käbidega susisema, keedeti kohvi ja söödi kõhud korralikult täis. Seepeale heitsid täiskasvanud puhkama, lapsed mängisid puude all, noppisid lilli, laulsid ja kilkasid

Marta kooliaeg polnud kerge, saksa- ja venekeelse õppetöö kõrvalt pidi ta aitama emal hoolt kanda noorema venna ja õdede eest.

Väga varakult harjusin tööle ja kohusetäitmisele vaatama kui paratamatusele, mille tasuks on kõlbeline rahuldustunne.

Õhtu eel tegin väikese jalutuskäigu oma õuele ja jäädvustasin oktoobrikuiseid viimaseid õiekesi.

Nüüd on aeg ahju tuli teha, lugeda edasi Marta memuaare ja kududa "Eesti otsib superstaari" saatel.
Ah jaa, meie uuest pereliikmest pole veel ühtegi pilti, kuigi kiisupreili Liisu on juba üle nelja kuu vana.Jah, ega kassi pildistamine pole nii lihtne, kui lille pildistamine... aga tulemus on siin.
Meie segavereline kiisupreili Liisu

Oktoober

2009-10-05T23:08:00.005+03:00

Reede õhtul kuulasin Tõnis Mäge. Võimas!
Ühe Tõnis Mäe naljaka meenutuse oma esimesest kontserdist panen siia kirja.

Meid kutsuti seevaldisse esinema. Läksime ja võtsime hea võimenduse kaasa. Peale paari lugu tõusis üks mees neljandas reas püsti ja ütles: " Ega me kurdid pole, me oleme hullud". :)

Teelised

2009-09-30T00:07:00.005+03:00

Eeskuju pole teiste mõjutamisel
mitte peamine, vaid ainus asi.
Albert Schweitzer

Oluline on see, kuidas sa teed väikesi asju.
Ole ise see muutus, mida tahad näha.
Juhtimine on osa vastusest, mitte probleemist.
Kui sa ei juhi, siis sa järgned.
Robin Sharma

" TEELISED" - Andres Jäätma - teadmata kadunutele mõeldes

Täheread

2009-09-28T18:55:00.003+03:00

tule tähevalgel
tule, tule tähesadu
tähesaju tähetund
tähetunni tähelend
täherännu tähelind
täheparve täheränd
täheöödel tähevööd
teele, teele täheread

Raamatud septembris

2009-09-27T18:12:00.015+03:00

Juba kuu alguses hakkasin lugema suure huviga Sofi Oksaneni "Puhastust".

Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas
vastu. Kärbse silmad olid punnis ja
Aliidet ajas see iiveldama... Kärbes oli
Aliide hommikul üles ajanud,
kõndides üleolevalt narritades ta
laubakortsudel, muretult justkui
maanteel.
Meisterlikult kirjutatud raamat. Sellised hetked, mil Aliide valmistas asjalikult oma maaköögis talveks hoidiseid ja kuivatas ravimtaimi tee jaoks, olid ainsad helgemad lõigud selles teoses ja tuletasid meelde mu vanaema. Oksanenil on kerge sulg, kuid rasked teemad. Minu jaoks oli teos nii masendav, et vahepeal pidin meelelahutuseks midagi kergemat kätte võtma. Täna siis viimaks saan eestlasest soomlanna (või vastupidi?) raamatu riiulisse tagasi panna ja jään ootama järgmist Oksaneni teost.

Ühe õhtuga neelasin endasse Erika Salumäe - Ene Veiksaare "Jääda ellu". Lugedes jõudsin tõdemuseni, et Erika kuldmedalitel oli tema saatuse hind. Tavalises peres kasvades vaevalt, et oleks naine spordis nii kõrgete saavutusteni jõudnud. Elu oli see, mis sundis end maksma panema ja tõestama.

Tugevad inimesed ei vaja sensitiive, nad saavad ise
hakkama.
Kui sa oled nõrk ja loodad kellelegi teisele, siis ei ole see enam sinu
võit.
Tundub, nagu oleks Eestis puhkenud viimase aasta jooksul elulugude kirjutamise ja lugemise buum. Kui 2007 aastal oli Ita Everi-Margit Kilumetsa "Elu suuruses" raamatute müügiedetabeli kolmandal kohal, siis 2008. aastal seisid Mihkel Raua, Juhan Viidingu jt atobiograafiad sageli esikohtadel.

Ei saanud ma teisiti, kui vaheldumisi "Puhastusega" lugesin läbi ka Diana Klasi- Kertu Rakke "Rahatuulutaja". Seda enam, et mõnegi selle raamatu tegelasega olen lähemalt tuttav. Mulle meeldib, et Diana oskab enda üle nalja heita ja kuigi naine jätab ehk veidi süüdimatu inimese mulje, on siiski raamat optimistlik.Need read, mis lähemalt puudutavad, jätan välja toomata. Aga mõned nopped siiski.
Emme, mul on nii hea meel, et Sa aborti ei teinud! Elada on ju nii tore!
Eestlane olen ja venelaseks jään, sest et juudiks mind loodi, hispaanlane olla on uhke ja hää, nii indiaanlase moodi.
Minul pole ei varandust ega võlgu. Mul pole mitte midagi peale oma perekonna.

Suvised muusikaelamused

2009-09-20T18:01:00.006+03:00
Alles see oli, kui kolm kuud tagasi kuulasin oma kodukoha rahvamajas Johansone, eile tuli meie külarahvale külla H. Laks. Kuulajaid-huvilisi oleks võinud muidugi rohkem olla kui vaid paarkümmend inimest. Miks inimesed ei kasuta ära võimalust, kui kontsert tuleb koju kätte?
Kui Johansonid laulsid ikka omi vanu laule, siis Laks esitas ka uuemat loomingut ja luges lauludele vahele lühikesi oma sulest kirjutatud salmikesi. Henry laul oli muidugi palju parem kui luule. Ja muide, seda Henry kava kuulasin sel aastal juba teist korda. Augustis esines ta Käsmu kirikus Viru Folgi raames. Vahepeal olin suutnud juba kava unustada, sest kui kolm päeva järjest laed end muusikaelamustega, siis üksikasju mällu talletada ei suuda. Pigem meenub üldmulje, et mis meeldis ja mis mitte. Laks kindlasti mu lemmikesineja Viru Folgil ei olnud. Eestlastest jätsid sügavama mulje Guido Kangur ja Kristiina Ehin.Võrreldes Viljandi Pärimusmuusikafestivaliga oli Käsmu üritus kuidagi vabam, lahedam ja kodusem. Oh võrratu meri ja ilusad ilusad ilmad!... suple ja kuula samal ajal kontserti. Mainiks veel ära Tulli Lum esituse, kus liivi laule laulis Julgi Stalte, üks viimastest liivi keelt oskavatest inimestest. Hea, et ta laulda oskas, muidu oleksid inimesed teda kuskil mujal vaadanud kui lihtsalt viimast liivlast. Ülo Vinteri sünnipäeva kontsert oli hea idee, kuid tänu Lauri Nebeli juhtimisele kukkus kuidagi hale-naljakalt välja.

Viljandile tagasi mõeldes meenub esmalt Kihnu Virve ansambli ehedus, igal juhul lahe elamus. Paabel meeldis ka sedavõrd, et ostsin mälestuseks nende plaadi kaasa.

Hiiumaal jõudsin Kärdla kirikus Hanna-Liisa Võsat kuulata, kahjuks laulis ta vaid 5-6 laulu ja pooled neist olid juba mõni aasta tagasi Keila kirikus mulle oma sügava mulje ära avaldanud. Rahvaviisid orelil kava pikenduseks tundusid minu jaoks kohatud. Aga hetked väikeses puukirikus õhtupäikese sillerdavas valguses koos Hanna-Liina võimsa häälega olid siiski meeldejäävad.

Mõtteid möödunud kuust (29.juuni)

2009-07-21T22:56:00.001+03:00
Suvi. Meeletu suvi, mil nii palju oleks vaja teha ja samas naudin mittemidagitegemist. Õigemini teen vaid neid asju, mida kuidagi edasi lükata ei saa. Käin natuke tööl, teen natuke süüa, rohin ja kraamin, kuid suure osa ajast lihtsalt olesklen... Täna oli üle hulga aja selline hommik, mil end korralikult välja sain magada. Igatsen seda tunnet, et täna algab minu puhkus ja minu suvi. Võib olla see nädala või paari pärast on tõepoolest nii, aga enne seda peab tööl ja kodus mõned asjad korda ajama. Ainuke asi, mida viimasel ajal nautida olen saanud, on lugemine. Raamatud, ajakirjad ja hiljuti avastatud interneti blogid täidavad minu nn olesklemise aega. Hetkel on mul lõpetamisel Sofi Oksaneni „Stalini lehmad“. Päris huvitav raamat, parajalt autobiograafiline või vähemasti piisavalt tõepärane ja mida raamatu lõpu poole, seda enam see teos mulle meeldima hakkab. Seda omanäolisem ja isikupärasem tundub noor eesti juurtega soomlannast autor- andekas on ta igal juhul.
Paar päeva tagasi lugesin lehest näitleja Ines Aru mõtteavaldust meeste ja naiste erinevuse kohta. Nii see tõesti vist on, et mehed panevad oma loogikaga asjad paika ja neile on tähtis tänane päev. Naised muretsevad rohkem tuleviku pärast ja elavad minevikus. Usun, et loogikast tähtsam on naiste juures intuitsioon. Minuga on küll nii.Ja momendil ütleb minu intuitsioon mulle, et kui minu 15-aastane poeg ühtegi raamatut ega isegi ajakirja lugeda ei taha, siis ei hakka ta seda ka tulevikus tegema. Kas üldse peaks? - võiks ju küsida. Aga miks ei võiks temast saada haritud inimene, kui tal on selleks võimed olemas. Paraku saan süüdistada vaid ise ennast, et pole kodus suutnud piisavalt äratada huvi lapses raamatute vastu. Ainus võimalus oma süümekate vähendamiseks on mul tutvustada kirjandust oma 9-kuusele lapselapsele juba täna, mitte 5 ,10 või 15 aasta pärast.Leidsin netist ka õpetusi, kuidas seda nii väikesele lapsele teha.

Puhkus Läänemaal

2009-07-04T18:37:00.012+03:00

Koluvere mõis ja mõned kirikud

Kolm päeva puhkust

2009-07-04T18:37:00.011+03:00

Ametlikult juba kolmandat nädalat puhkan, tegelikult alles kolmandat päeva. Või juba kolmandat päeva! Selleks, et korralikult puhata peab argipäevast eemale saama. Tore on avastada Eestimaal uusi paigakesi või kogeda taaskohtumise nostalgilist tunnet. Oh võrratu Eestimaa suvi! Seekord rändan ma mööda Läänemaa tasaseid kruusaseid radu.

Pole päeva, mis parem kui täna

2009-06-08T00:18:00.017+03:00
Ilus kuupäev täna -09.06.09.- väike Hannes sai 9-kuuseks. Küpsetasin õhtul lehetaignasaiu ja -pirukaid ning siis tegin koos väikemehega pisikese jalutuskäigu, tibutas vihma, kuid õhk oli mõnusalt soe ja värske.

Igasuguste puhkusegraafikute ja valimisaruannetega tahaks homme ühele poole saada, sest järgmise nädala esimeseks pooleks peaks juba ettevalmistusi tegema ja samas päevaks-paariks aja maha võtma. Elada tuleb nii, et ise rahul võin olla.

Et saavutada midagi ja leida oma pürgivas hinges rahu, tuleb enda isiklikud soovid ja ihad esikohale seada.

Oluline on see, kuidas Sina ise oma erinevaid töid, rolle ja iseennast väärtustad (keskendu korraga ühele asjale).

Ühele asjale keskendumine minul tavaliselt ei õnnestu, sest olen ju tähtkujult Kaksik, kes tegeleks aina uute ja uute asjadega.

***
ikka ma küsin
kuis läheb
sinul, su perel ja sõbral

mured on ühed
alati aega on vähe

alati kõik
nii nagu tahad
ei lähe

alati päike ei paista
kuid kusagil siiski
ta särab
raskused elame üle
tormid unuvad ära

pole rada
mis täiesti sile
pole päeva
mis parem kui täna

Europarlamendi valimised

2009-06-08T00:18:00.011+03:00

Rohelised jäävad esimestena välja

Stalini lehmad ja alaska malamuut

2009-06-06T21:36:00.007+03:00

"Buliimia ehk ülesöömine on enamasti noorte naiste seas levinud vaimse tervise häire. Meestel on need häired haruldased. Buliimia esineb sageli koos anoreksiaga - umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul."

Alustasin eile õhtul Sofi Oksaneni "Stalini lehmadega" ja buliimiast pole kaugemale jõudnud, aga see vist ongi selle raamatu peateema. Terve raamatu täis buliimiat!? Pigem analüüsitakse siin selle haiguse tagamaid: erinevaid rahvuseid, erinevad tõekspidamisi, erinevaid karaktereid...

Inimesed käituvad vastavalt oma tõekspidamistele ega mõista, miks mõned teised nii kummaliselt käituvad. On inimesi, kes ei mõista, kuidas võib teisi inimesi lihtsalt niisdama heast südamest abistada. Mina mõtlen küll vahel õhtuti, et mida head olen päeval teiste jaoks korda saatnud. Tegelikult on ju nii, et kõik, mis teed, tuleb sulle endale tagasi... st-- kõik, mis teed, teed endale.

Eile õhtul selgus, et minu naabruses oli üks peremees oma pooleaastase koeraga, alaska malamuudi järglasega, väga julmalt käitunud. Vaene koer hulkus pool päeva ja terve öö kuskil verisena ringi ja siis läks ikkagi koju tagasi. Vaid läbi õnneliku juhuse jäi ta ellu ning täna viis kutsika kasvataja ta oma sünnikoju tagasi. Tean, mis tunne see on, kui sinu kasvatatud kutsikas või noor koer julmalt hukatakse.

Sirelite aegu

2009-06-06T20:23:00.013+03:00

Marie Under

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad aia taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs -
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga.

Kuid sind ei ole siin - misjaoks, misjaoks siis päev
nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?
Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jää,

nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda-
kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.

Sel kaunil südakevadisel päeval on mu ema sünnipäev.
Palju õnne!

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

2009-06-05T22:24:00.005+03:00
Käes on sirelite õitseaeg. Aasta ilusam aeg. Sajab, juba teist päeva sajab...

Seemned tärkavad ja taimed hakkavad kasvama ning neil vaesekestel pole aimugi, et ees võib ootata põuane suvi, mis kingib küll päikest, kuid mitte vett. Inimene pigem eelistab vist päikest vihmale, mina küll. Igast päikesepaistelisest päevast, mille olen sunnitud toas veetma, on kahju. Hetkel jääb vaid lootus, et suvi on alles ees. Aga tihti on nii, et kõik ilus mida väga ootad, lõpeb veel enne, kui alata jõuab. Seepärast ma parem ei ootagi suvelt midagi erilist, tean, et igal aastaajal on oma ilu ja võlu.

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi.
On õisehtes sirelitel pidu.
Jah, linnud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.

Miks ma täna üldse siia kirjutama hakkasin? Olen seda mõelnud teha ju mitmeid kordi varemgi. Üheks ajendiks on kindlasti viimasel nädalal loetud Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis alles poole peal ja ega ma pole kindel, kas ta lõpuni loengi. Ühe jutiga kindlasti mitte, sest kohe-kohe tahaks tutvust teha Sofi Oksaneni raamatutega. Minus on küll piisavalt palju kohusetunnet, kuid mitte järjepidevust. Kaksikute tähemärgis sündinutele on ju omane saja asjaga korraga tegelemine. Miks siis ikkagi see blogi? Kindlasti mitte selleks, et päev-päevalt kõiki oma elu sündmuseid jäädvustama hakata. Reisipäevikud koos fotodega sobiksid siia küll.

Kirjutan sellepärast, et see tegevus lihtsalt meeldib mulle. Juba lapsena meeldis, paraku pole ma enamasti lihtsalt piisavalt aega leidnud. Arvutisse on mudugi täheridu palju toredam toksida, kui paberile kirjutada.Minu süler, uus veel juurutamata sõna eesti keeles, on mu parimaks sõbraks, millega tundide viisi võiksin kahekesi olla. Kindlasti on kirjutamine rahustav ja samas ka arendav tegevus, mis parandab väljendusoskust. Väga vajalikku oskust, et end siin maailmas arusaadavaks teha, sest:

"Ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse."